Sissekanded sildistatud: elektrohasch

31
Jul 11

Sungrazer – Mirador (2011)

01. Wild Goose
02. Octo
03. Sea
04. Goldstrike
05. Behind
06. Mirador
07. 34 & More…

Sungrazeri järg möödunud aastal ilmunud peaaegu täispikale eelkäijale, erineb tollest üksjagu, olles siiski parajalt tuttavlik, nimetatud kollektiivi loomusega seostatav ja kokkukäiv. Kui “Sungrazer” oli tooremat sorti rifiküte, vahele lükitud väheste puhke- ja mõttemomentidega, siis “Mirador” on seevastu rahulikum ja ilusam, struktuuridelt lodevam, ja hägusama eesmärgiga, aega mõtlemiseks ja unistamiseks on piisavalt. Kuuldes mõni kuu tagasi kontserdil uut materjali, ei osanud ma sellest midagi arvata, ja tol ajahetkel polnud valmidus piisav, et niivõrd sügavale laskuda. Kindlasti kõlasid avalugu “Wild Goose” kui albumi nimilugu “Mirador“. Aga midagi ma tundsin ja märkasin. Kuuldud särav ja energiline atmosfäär on jõudnud ka albumile. Mööndusi ei tehta laval ega plaadil, alati antakse endast antud ajahetke maksimum. Arengusuund on positiivne ja tunnustust vääriv, kuigi on äärmiselt raske lahti öelda, eemalduda “Sungrazer“-i karmile kliimale vastutöötavast arhailisest floorast.

Smeetsi ja Haagmansi paarisrakendina, tähetolmukäre ja hüpnotiseerivalt kiigutav, märkamatult ühte sulanduv vokaalipaar on muutunud veelgi enesekindlamaks ja kasutab oma seisundit oskuslikumalt ära. Hääl, mis juhib. Sõnad ja sõnum, peidetud ja vähempeidetud kujul, alati või mitte kunagi, niisamuti karistus kui teelt eksitava mentori terav keel. Komplitseeritud sisenemine ja väljumine uude maailma, kus näib kõik ebatavaline ja tundmatu üsnagi tavalise ja tuttavana, nagu see oleks alati niimoodi olnud. Taevas on punane ja meri briljantroheline, pinnas on ühtlaselt pruunikas, mõned hallikad konarused ning kollase võra ja türkiissiniste lehtedega puulaadsed oigavad taimed, purpurmäed ja meejärved, elevantmesilaste meehoidlad; lendavad lehmad, kääbusvaalad, kaheksajalgsed delfiinid, kolmpäised karukõrvadega kobrad ja kõige tavalisemad mammutid, ning veel lugematu hulk elukaid. Sa oled sellel reisil üksi, ümbruskond ignoreerib sind, justkui sind ei oleks olemas, ja selles väljendub mainitud lõtvus ja rahulikus, ähvardamas pole tegelikult kedagi, kui ainult sinu enda hirmufantaasiad. Sina ise ja need hääled – hääled, mis võivad tõtt rääkida, ja mis ka ei pruugi tõtt rääkida, enne kaalutle ja siis otsusta. Valvad iseennast. Iga kogemus on väärt tunnistamist ja taas läbielamist, unes või ilmsi, mõned on rõõmsamad ja mõned on kurvemad. “Mirador” on kummaline maailm.

Tihe ja voolav, otsekui tulikuum laavajõgi, murdes ennast läbi elutust ja elusast, jättes viimaks maha elutu ja sooja õhkuva platoo, kuhu tungib kunagi uus elu, kui kunagi. Meeldejäävamad hetked: “Wild Goose“, “Octo“, “Behind” ja “34 & More…“.

Rutger Smeets (kitarr, vokaalid), Sander Haagmans (bass, vokaalid) ja Hans Mulders (trummid).

Hinnang: 4/5

Sungrazeri kodulehekülg
Sungrazer @ MySpace
Sungrazer @ Facebook

27
Mar 11

Josiah – Procession (2010)

01. Procession
02. Broken Doll
03. Thirteen Scene
04. Dying Day
05. Dead Forever
06. Looking At The Mountain
07. Time To Kill
08. Silas Brainchild
09. Malpaso
10. I Can’t Seem To Find It

Briti retro-roki/proto-metali kolmiku Josiah sugugi mitte kurvameelne hüvastijätt “Procession” kostitab viie uue, senini ilmumata stuudios salvestatud looga, ja lisaks täpselt sama paljude, 2007. aastal Rootsi tuuri käigus kinni püütud elavate ülesvõtetega. Lahkumine on ilma eriliste tundepuhanguteta, võrdlemisi neutraalselt ja tagasihoidlikult deklameerides olnut ja olemata. Omaette küsimus on muidugi, kas  “Procession“-it üldsegi saab nimetada täismõõtudes albumiks, pooleks vana ja kulunuga – tõsi, küll Josiah loomingutee ühtede parimate paladega -, kuigi midagi ette pole heita kummalegi poolele. Mõnes mõttes sobiks säherdune kõikehõlmav kooslus just hästi alustamiseks (ausalt öeldes ei ole ma parimatest parimaid hõlmavate kogumike suur fänn), siis siinkohal soovitaks pigem kuulata nende esimesi albumeid, mulle isiklikult sümpatiseerib enim 2004. aastal ilmunud “Into The Outside“, endanimeline debüüt rabab jällegi mõnusalt garaažiniiske, hallitusseente eoseid ja bensiiniaure täis hämaras templis eskaleeruva proto-metali ja stõuner-roki mikstuuri kummardamise ja vahelduva sissehingamisega. Mathew Bethancourt jätkab muusikuteed bändides Cherry Choke ja The Kings Of Frog Island, millest kumbagi tasub kindlasti uurida, teiste tegemiste kohta informatsioon puudub.

Jättes need ebaolulised tõigad kõrvale, siis nimilugu, instrumentaalne intro, mis on niisamuti albumi esimene lugu, meenutab mulle veidikene The Atomic Bitchwaxi debüütalbumi aegset, selle aeglasemat ja proosalisemat, tatja fuzz‘ina hingamisteid ummistavat õhkkonda. “Broken Doll” ja “Thirteen Scene” kalduvad sinna Karma To Burni ja võib-olla natukene ka Monster Magneti kilda, küllaltki kuulajasõbralik (loe: raadiosõbralik) rokk’n’roll. Tempo aeglustub ja kapi avades paiskub vastu koitunud riiete lõhn – jah, me oleme sinna jõudnud -, prohvetliku “Dying Day” tegumood meenutab midagi kulunud ja vana, midagi millega see bänd ennem pole avalikult flirtinud, või kui ongi, siis ei ole see arusaadavalt meiteni jõudnud. Siit on midagi tulemas. Mitte siinsamas, kuid kohe varsti, jah kohe varsti, ja mitte siin, vaid seal. Jah, siit on midagi tulemas, sest 2008. aastal salvestatud Josiah viimane lugu “Dead Forever“, kasvatab eelmise looga tekkinud küsimusi, et mis oleks saanud siis, kui ei oleks olnud lõppu, vaid uus algus: agoonia solidaarne võim ja emotsionaalne balanss, minekuvalmidus, 1971. aasta suvehakk ja keldrikorrus; hape, tolm ja staatiline üksmeelsus, lärm ja segadus, naabri aias on surnud jeti ja keldris kombluspolitsei. Bethancourti vokaal areneb ja võtab senikuulmatuid piinatuid ja piinavaid vorme mõlemas loos, viimases ka suurepärane kitarritöö, kitarri ja vokaali omavaheline tihe fraseeritus, happeroki stoilises ja tühi-täis maailmas. Kaudselt seda “uut” rada Mathew Bethancourt oma uue bändiga Cherry Choke jätkabki, aga see pole päris see ikkagi…

Kõrvutades kontsertsalvestisi nende albumiversioonidega, peab tõdema et need kõlavad üksjagu paremini, küündides kogunisti lähemale 70-ndate autentsele, raske õhust ja vabanenud meeleradikaalidest publiku peade kohale vormunud miniatuursele äikesetormile. Tippkiirus jääb paraku saavutamata, sest tundub, et keegi oleks otsekui kiirusepiiraja sisse lülitanud, lihvinud teravad nurgad kumerateks, puudub absoluutselt räpane ja intiimne element: ei kuule rahvast karjumas ja lava poole pudeleid viskamas, ega bändi rõvedaid nalju tegemas ning lausroppuseid publiku poole saatmas. Energiat on palju, lausa neetult palju – mida aga ei ole, on see neetud tunne, et tegemist on kontserdiga. Jättes selle mõneti ebaolulise tundmuse kõrvale, siis “Looking At The Mountain” ja “Time To Kill” tulistavad üpriski rabeda motörheadiliku rütmivalanguga. “Silas Brainchild” ja “Malpaso” küündivad heal juhul kõige lähemale kirjeldatud situatsioonile, pilved on kaunikesti kõrgel ja neist väljuvate, eredalt põlevate noolte otsad puutuvad vaevaliselt kõrgele ulatatud käelabasid, veel harvematel juhtudel sügavale porri vajutatud paljaid jalataldu. Õhus on tunda kirbet elektrilõhna ja poris platerdama panevat aksioomset, primaarset groov‘i : üle peade lendavaid piksenooli kui valjuhäälditest õhku suure suuga ampsavat multidimensionaalset fuzz‘i. Aeg on lahkuda. “I Can’t Seem To Find It” otsib silmanähtavalt seinal asuvat lülitit, et kustutada tuled ja jätta kuulajaskond lolli ilmega pimedusse vahtima, ja ise sealjuures ilma seletust andmata lavalt plehku pannes – lava on suur ja mida ei ole, on loomulikult seinad. Ja nii nad otsivad. Otsivad päris edukalt, esteetiliselt tasakaalus ja Led Zeppelini mõjutustega tormakas bluus-roki lüliti, mille nad siis viimaks leiavad ja alla vajutavad, kustutades tuled ja jättes alles vaid pimeduse.

Sie Beasley (bass, vokaal), Mathew Bethancourt (vokaal, kitarr) ja Keith Beacom (trummid).

Hinnang: 3.5/5

Josiah @ MySpace

07
Mar 11

The Machine – Drie (2010)

01. Pyro
02. Sunbow
03. Medulla
04. Aurora
05. Tsiolkovsky’s Budget
06. Paradox
07. First Unique Prime
08. Jam No. Psi

Hollandi raske psühhedeelse roki kollektiivi The Machine (mitte segamini ajada kaasmaalastest, 70-ndatel tegutsenud progegrupiga Machine) 2007. aastal ilmunud iseväljastatud debüüt “Shadow Of The Machine“, veidikene rabeda ja amatöörliku kõlapildiga, oli parasjagu tubli avalöök eneste tutvustamiseks seesugust muusikat armastavale ringkonnale. Paar aastat hiljem linti võetud avatud improvisatsioonilise lähenemisega “Solar Corona” (2009) , leidis oma tee laserplaadile kui topeltvinüülile maineka Nasoni Recordsi kaudu. Kolme küllaltki noorepoolse ja lootusrikka tulevikuga härraste järgmine, kolmas album “Drie” jätkab eelmise alustatud libedat ja takistusi täis maratonirada, kus on kergesti võimalik komistada ja leidub erisuguseid meelepetteid – täie tulejõuga ründamine ei ole alati hea mõte -, sedakorda juba tunduvalt küpsema ja mitmekülgsemana, läbimõeldud ja kavalalt visandatud sõjaplaanidega, ehkki arenemisruumi on omajagu – vardas lehvib võidukalt Elektrohaschi lipp. Laivbändina on The Machine ütlemata nauditav, piisas mulle sellest kümnest minutist, mil mul neid õnnestus kaeda, ja võin öelda, et bändina toimivad nad laval väga hästi ning murravad enda poolt seatud mõttelisi kontekstipiiranguid julgelt, põnev jälgida kui kuulata. Varsti uuesti.

Solar Corona” leidis noomimist kehvapoolsete vokaalide (vokaalid on muidugi loomingulisest seisukohast ebaolulised, suurem roll on niikuinii instrumentaalsel küljel) osas ja liigses Colour Haze‘ile sarnanemises. Teises saab süüdistada ehk suuremat osa uuema laine “euro-stõuneri” bändidest, Stefan Kogleki kevadiselt toimeka mesilassülemi mitmehäälne sumin esimeste päikesekiirte laskumisel tolle kodutarule, kes paratamatult ei saa ennast jätta sellest meloodilisest armuvalust mõjutamata – aga seegi on ju euroopalikus kliimas muteerunud pärand Kyussi kõrbetühjuse dimensionaalses aegruumis kõlavast signatuurist. “Sunbow” kõlab ühe keskmise Colour Haze‘i loona, ja mitte üldsegi kehvasti, vastupidi, ning äkki vahest lausa taotuslikult, nagu omamoodi austusavaldusena suurele eeskujule. Colour Haze narratiive kohtab veelgi, ei ole need segavad siin ega seal, domineerivamad küll kui eelmisel albumil, aga vahet suurt ei ole, ennemini teeb paremaks. Daivid vokaalid kõlavad tublisti värvikama varjundiga, kuid “Shadow Of The Machine“-i kohitsemata ja testosteroonist täis pumbatud vokaalidele need ligilähedale ei pääse, see annaks palju juurde. Aga nagu ma mainisin ennist, siis tunduvad nad liikuvat pigem keerukamate instrumentaalsete kompositsioonide manu.

Avalugu “Pyro” raputab ja vapustab Hendrixi stiilis wah-wah‘i tule ja funkiliku tormakusega, lummates oma energilisusega esimestel sammudel. “Medulla” kandub küllaltki samasse kanti, kiire ja sirgjooneline stõuner-rokk. Ruttavate ja kärinaga üle ujutatud riffide vahele mahub ka “Aurora“, akustiline pala, mida saadab õhuline ja mitte väga lämmatav süntesaatorite sillerdamine ning pinge kasvades perkussiooni valjenevad lajatused. Sinna otsa sulandub pea märkamatult Vene suurele raketiteadlasele pühendatud “Tsiolkovsky’s Budget“, tõestades veelkord The Machine suurepärast sünergiat ja ilmet võtvat helikeelt. Huvitavaid seikasid on siin ja seal, samas ei midagi uut ega revolutsioonilist – ja seda sama järgnevaski jämmiliku, kuigi ideeliselt struktureeritud üksuses “First Unique Prime“. “Drie” kõige põnevama ja originaalsema motiivi, teemaarendusega vabakava paljastub selle kõige viimases ja pikemas, ligi 20 minutit pikas palas, õigemini jämmis “Jam No. Psi“: Daividi lõhestatud ja väljendusrikkad proosalised arvamusavaldused kitarril ja tontlikult lõikavad/kajavad vokaalid lõpuosas, Hansu ja Davy loomulikul ja ülepingutamata intuitsioonil vorme võttev groov.

Mitte liialt pealetükkiv, mitte liialt tagasihoidlik, täpselt seal vahepeal – kõlbab tarbimiseks nii soojalt kui külmalt.

David Eering (kitarr, vokaal), Davy Boogaard (trummid) ja Hans van Heemst (bass).

Hinnang: 3.5/5

The Machine kodulehekülg
The Machine @ MySpace
The Machine @ Facebook

26
Feb 11

Hypnos 69 – Legacy (2010)

01. Requiem (For A Dying Creed)
02. An Aerial Architect
03. My Journey To The Stars
04. The Sad Destiny We Lament
05. The Empty Hourglass
06. Jerusalem
07. The Great Work

Armastus on seesugune keeruline asi, millele ei oska ühest ja ainuõiget mõtestatud definitsiooni anda suured mõtlejadki, selle üle on sajandeid juureldud, ja juureldakse järgmised kakskümmend üks sajandit, vahest rohkemgi, seniks kuni tuleb vastu eksistentsi külm ja krobeline sein, sulgeb valikud – neljast ilmakaarest ja taevas saab raudse kaane -, jättes alles vaid mälestused. Nagu armastuses ikka: armastatakse, jagatakse kõige sügavamaid ja isiklikumaid tundeid, siis jällegi tülitsetakse, neatakse üksteist maa alla, ja siis lepitakse, nähakse oma väiklast rumalust ja isekust ning leitakse tee lahenduseni, lunastuseni mis lahustab suures klaasanumas hingelised väärmõistmised ja seab maailmaasjad taas algseisu – just nii nagu nad olema peavad. Maailm, mis on tillukene versioon seda ümbritsevast maailmast, maailm, milles võib peituda omakorda teine maailma ja selles järgmine maailm – lõpmatuseni, kuid alati on need maailmad omavahel tugevas seoses, kandes endas edasi pealmise maailma pärandit. Tihedalt ümbritsetud maailmade pärand ja minu platooniline armastus Hypnos 69 loomingu vastu ei ole muud kui metafoorne kujund, mille otsa algus ja lõpp on samamoodi arusaamatud nagu eelmised laused. Pärand on oluline, sest viimnegi kui üks tolle Belgia neliku albumitest on mäletamist ja armastamist väärt. Pärand, mis muutub iga järgneva teosega aina mahukamaks ja sopilisemaks, pakkudes kuulajale põhjust enese armastamiseks ja selle üle juurdlemiseks. Ju siis saatus ei tahtnud, et “The Eclectic Measure” (2006) viimaseks pärandiks jääb – ja ju siis oli pärand lahtine, justkui seda kannustav armastus. Asjakohase nimega lõpp-punkt “Legacy“? See ta on, ehkki algus oli armiline ja valus, nii valus, et ma kandsin ta täiesti maha ja olin valmis temast lahkuma, aga siis koputas südamele pärandi kivikõva käsi, ja andes uuesti võimaluse, näis kõik palju ilusam ja äratuntavam – jah tema see on. Siinkohal võivad seinad vastu põrgata, paistab ideaalne hetk ja paik lõpliku loomingulise moratooriumi kehtestamiseks…

Suured mõtted ja sõnad on niikuinii nii suured, et nad siia ilmaruumi ära ei mahu, mis sa neid ikka suure jõuga pressid, läheb teine huupi katki, ja seda nüüd küll vaja pole. Kogenud progressiivsete tuulte kuulaja tunneb “Legacy“-s ära omajagu pärandit, kõige puhtakujulisemat progenektarit 70-ndatest, mille anumatest tilgub moka peale kõige magusamat King Crimsoni avangardset avantürismi, Pink Floydi tavainimesele mõistmatuid peatükke kosmose piirituse avastamisel, Deep Purple‘i jonnakat ja tabamatut heitlust balansseeritud raskekoelisuse ja balansseerimata lihtsakoelisuse vahel, ning Cameli delikaatselt vormistatud psühhotroopiat. Võib-olla on ainumalt kõlbeline kurta seda, et kohati reprodutseerib “Legacy” liialt King Crimsoni maailmade pärandit – aga see ei saa ometi olla halb?! Kuristik, mis laiub debüüdi “Timeline Traveller” (2002) ja viienda, viimati mainitud kauamängiva “Legacy” vahel on parasjagu lai, et seda niisama astudes ületada ei saa, aga küll hoogu võttes ja õigel ajal ära tõugates. Progressiivne suunitlus on toda bändi köitnud alati, kuigi alguses flirditi tugevalt 70-ndate raskemapoolse psühhedeelse rokiga – sildistamine stoner-rokiks paistab veidikene kummalisena -, “Legacy“-ile omane helipilt sündis pärandina nende eelmisel albumil “The Eclectic Measure“, mida peetakse paljuski Hypnos 69 parimaks albumiks, ja kindlasti täiesti õigustatult. “Legacy” viib seda pärandit loomupärase progresseerumisega edasi, andes tooni pikkade ja keerukate kompositsioonide näol, liikudes lähemale ja samastudes rohkem klassikalise proge mitmekihilise ja irratsionaalse kõlapildiga.

Legacy” seitsmest loost koosnev ja seitsekümmend minutit kestev kontseptuaalne marsruut, viib kuulaja aega kui au sees olid veel vanad ja algupärased jumalad – päeva kui jumalakartlikus oli veel üsnagi loomulik osa igapäevastest rutiinidest. Välist keha ehib pilt alasti Eevast ja õunast ning mööda puuvõre tontlikult roomavast maost, keda võib lõppude lõpuks süüdistada seesuguse katku nagu inimkond vallapäästmises. Säherduse ilusa keha andis Itaalia psühhedeelse kunsti gild Malleus, kellede muusikaline keha on tuntud kui Ufomammut. Monumentaalne, 18 minutit pikk “Requiem (For A Dying Creed)” avab pärandi apostroofilise ja tihedalt seotud kitarri ja hammondi koostööga, sumbudes kurvaks ja lämmatavaks, ennustavaid nägemusi täis unenäoks, ja siis tõstes jällegi pea, ulatades kandikul teemaotsa saksofonile – kordudes ja maalides edasi aina täienevaid kuvandeid, ja lõppedes sealt, kust ta algas. Vahest selle albumi kõige komplektsem ja mitmekesisem mõtteavaldus, epohhidena kulgev paadireis valgusejõel. “An Aerial Architect“-i saksofoni kantud algusmotiiv laenab tuntavalt midagi “21st Century Schizoid Man“-ist, väljudes sellest küll kiiresti ja rajades teed saksofoni ning kitarri tundeküllasele kahevõitlusele, kahe sõbra väljendusrikkale heitlusele, kus kuuleb palju šokeerivat kui meeliülendavat. “My Journey To The Stars” rahulik ja vaikne, flöödi ja akustilise kitarri luigelauluna kõlav paarumine. “The Sad Destiny We Lament” jätkab akustilise kitarriga, saates siingi pisut melanhoolse tegumoega teemat, süntesaatorite laviin ja kosmiline pingestatus paneb siinkohal mõtlema Pink Floydile. “The Empty Hourglass“-is on tunda jämmilikku lähenemist, lihasuretuslikku motiivi, mille kasvava tempo ja intensiivsuse eestvedajateks on taaskord käsikäes käivad kitarr ning saksofon – kuid ei, juhuslikkuse hooleks ei jäeta siin kauamängival midagi, see juhuslikus omab väga kindlalt motiivi ja taotlust.  “Jerusalem” – püha linn ja selle prohvetid; prohvet saksofon ja tema teatraalne, püha linna tuledekuma varjudes mänglev narratiiv, loovad tunde, et see oled sina, kes sa oled seal taevas ja valitsed seda maailma, just sina, aga mitte tema, kohe kindlasti. “The Great Work” võtab mitte just lühidalt kokku varasema kuue nektaripiisa joovastuse ja aina kasvava janu, rakendades neid motiive kui andes edasi ka midagi uut, sulandudes ühte lõkkepraginaga. Flöödi kurbmäng ja saksofoni potentsus, trummide ning bassi ülemuslik roll ja kitarri skisofreeniline allegooria – sünergia ja ühtekuuluvus, mis selle kõik võimalikuks teeb, on selle saladuse, teadmatu teadlikuse avav võti.

Tom Vanlaer (bass, bariton kitarr, Moog Taurus, Hammond, Rhodes), Dave Houtmeyers (trummid, perkussioon, süntesaatorid), Steven Marx (saksofonid, Rhodes, Hammond, mellotron, klarnet) ja Steve Houtmeyers (kitarrid, vokaal, theremin, kaja).

Hinnang: 4.5/5

Hypnos 69 kodulehekülg
Hypnos 69 @ Facebook
Hypnos 69 @ MySpace

17
Oct 10

Sungrazer – Sungrazer (2010)

01. Zero Zero
02. Common Believer
03. If
04. Somo
05. Mountain Dusk

Pärlipüüdjast Elektrohaschi (Colour Haze’i liikme Stefan Kogleki tillukene, silmapaistvate psühhedeelia ja tossuroki kollektiivide loomingu väljastamisele suunatud label) viimase aja üheks markantseimaks leiuks on Limburgis, Hollandis sündinud “jõutrio”, keda on nimetatud üheks varalahkunud kõrberoki patrooni Kyussi (järjekordseks) mantlipärijaks – samas, millisele modernsele kiviroki bändile poleks Kyuss kas või kaudselt eeskujuks. Josh Homme on ideaal, paljudele, selles ei ole kahtlust; teisalt pakub äratundmisrõõmu laiatarbe stõuneri Queens Of The Stone Age naerusuine ja banaalne miimika. Domineeriva eeskujuna võib kahtlemata ära tuua ka Colour Haze’i raketikütusega segatud põrandavärvi force majeure‘i.

Prevaleerivaks, kõigepealt kõrvu hakkav ühine nimetaja kui tegur, Sungrazerile omase tooni ja jämmi-laadsete struktuuride alustalaks, on särtsaka ja mahlaka signatuuriga Sander Haagmansi bassirajad kui Hans Muldersi voolavad trummipartiid, ja lüürilise konteksti paleusklikku täiuslikust kandvad möku-vokaalid. Põhivokaali ja kitarrigeeniuse Rutger Smeetsi palentoloogilised väljakaevamistööd kitarril, harmooniapilvede ja vaakumikaja sõit asteroidivööl. Kolme mehe muusikalise sümbioosi õnnestunumaiks šedöövriks debüüdil, on “Mountain Dusk“, mis kätkeb endas mainitud dominantseid alleele parimal moel. Samuti on hästi välja kukkunud “Common Believer” ja “If” (iseäranis jämmine olelus), ning enamvähem on ka “Zero Zero“. “Somo” on ehk liiga uimane võrreldes teiste lugudega ning jääb selle tõttu kaugemaks, kuigi atmosfäär on omamoodi huvitav ja vinene. Pikkuse osas olen nii mõnegi teise artisti albumi juures siunanud, ja seda pean siingi tegema, sest 35 minutit kuulamismaterjali on tänamatult vähe täispika albumi jaoks, eriti kui tegemist on esikalbumiga.

Päikese ioniseeritud gravitatsiooni- ja kiirgusvälja läbiv komeet puruneb sisepingete tagajärjel miljoniteks tükikesteks, aurustub algosadeks, mille miasma kandub üle süsteemis paiknevate planeetide, armutult osoonikihi taha piiluvate päikesetuulte najal. Virmaliste korrapäratu ja värviküllane veetlus, magnettormide intensiivne mõju elusorganismidele, annab mingil määral kindlasti jumet taolisele muusikale, ja miks mitte ka konkreetse juhtumi puhul. Meeldejäävad rütmid ja meloodiad, mille järgi on huvitav jalgu nõksutada ja kaasa ümiseda.

Hinnang: 4.5/5

Sungrazeri kodulehekülg
Sungrazer @ MySpace
Sungrazer @ Facebook