Sissekanded sildistatud: folk

09
Oct 11

Me Tusameele Sügis 2011 – Viljandi @ Klubi Rubiin (08.10.2011)

Koletu faktina tuleb välja seesugune hämmastav asjaolu, et mõlemad klubid Tartus kui Viljandis, kuhu sügisene rännuteekond Taaga ja Hukkunud Hinged möödunud sügisel viis, on tänaseks päevaks oma tegevuse lõpetanud. Kas süüdi oli kaotusevalu, mis nende kohtade omanike südamed peale destruktiivset üritust pitsitama hakkas, või lihtsalt kõige lihtlabasem kokkusattumus, kultuurimaastikul vohava kägistamise paratamatus – kunagi ei või teada. Viljandis viledate sügistuulte eest kaitset pakkunud Puhas Kuld eksisteerib tegelikult edasi, küll aga uue nime all (samamoodi on lood Plink-Plonkiga Tartus, sellegi pindadel tegutseb uus klubi). Klubi Rubiin, kus toimus seekordki mainitud sügise sombuseid paiseid leevendav tseremoonia, oli eelmisest korrast juba tuttav. Ilm oli meelepäraselt sügisene, lõi kohase ja ürituse üldise meeleoluga ühte langeva sugestiivse seisaku, omasoodu, vaevaliselt ja vastuvoolu kulgeva ajakapsli kiirevoolulise jõel, andes aega mõtisklemiseks. Pole põhjust olla tusane.

Suur ja vääramatu kaotus tabab meid kõiki, hiljem või varem – aga see juhtub, möödapääsmatult. Hukkunud Hinged paraku Viljandisse ei jõudnud, millest on väga kahju. Otseselt paha polnud ka asendusbänd. Ei oskagi seisukohta võtta, peale selle, et see bänd antud ürituse konteksti (oleneb suuresti kuidas seda konteksti vaadata, loksutada, ja kõrist alla uhada) ei sobinud. Noor ja vihane, Viljandi kohalik folkroki punt Raudraev.

YouTube Preview Image

Raudraev @ Facebook

Estoner kuulub nime osas samasse kategooriasse itaallaste Stöner Kebabiga (jube nimi), ainult vahega, et teise bändi muusika ei suuda mind kuidagimoodi köita, esimesena osutatud kollektiivi oma on seevastu aja jooksul (Corey ja Antoni lisandumine koosseisu on kuuldavalt kasuks tulnud ja töötab ka mõneti paremini) tunduvalt meeldivamaks muutunud, ja nüüd veidikene hiljem neid esimest korda laivis nähes, peab tõdema, et tegemist on igati tõsiseltvõetava ja küpseva bändiga. Konarlikust ekslemisest seenemetsas on saanud soliidne tossune rifirokk, kust ei puudu niisamuti sobilikud ja kulgu arvestavad psühhedeelsed atmosfääri avardumised. Arenguruumi kahtlemata on, kasvõi rohkem kahe kitarri eelist kasutada.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Käivad sosinad, et kunagi-varsti on Taagal ilmumas uus album. Seda kas uued lood on linti võetud või on see peatselt juhtumas, hetkel kahjuks öelda ei oska. Eilsel kontserdil mängiti igatahes tubli annus uut materjali, mis võiks kaudselt kinnitada uue albumi mõtet kui tõsiasja. Elamus oli samavõrdne eelmisel aastal kogetuga, vahest oleks paremgi olnud, kui helikurat ei oleks juhtmeid sikutanud (kontserdi helindamine oli üldiselt rahuldav). Uutest lugudest hakkas “Linnadesööja” kõrval kõrvu veel “Sümbolpimedus” – pühendusega kõige satanistlikumale tartlasele, Kalev Tarkpeale. Teised lood paistsid samuti üsna tugevatena, ehkki vajavad ilmselgelt natukene rohkem degusteerimist, enne kui õige maitse suhu saab. Taaga uus materjal paistab põnevana.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Taak @ Facebook

03
Jul 11

Lost Highway: The History of American Country (2003)

David Lynchi paadunud fännid jäävad kahjuks pika ninaga, sest tegemist ei ole 1997. aastal ilmunud samanimelise ajumaiusega, mille režissööriks antud mees oli. Rõõmustada aga võivad Hank Williamsi (seenior) fännid, kelle 50-nda surmaastapäeva puhul kõnesolev neljaosaline dokumentaalfilm valmiski. Hank Williamsi persooniga on kokku puutunud vast enamvähem kõik, kes on kuidagimoodi osa saanud kantrimuusikast,  vähemal või rohkemal määral. Oli ta ju ometigi üks huvitavamaid ja isikupärasemaid kantriartiste omal ajal, kelle panus tolle stiili arengusse oli tohutu, elades edasi ja mõjutades edasist arengut veel tänapäevalgi. Hank Williams poeg ja pojapoeg ei jää samuti oma kuulsast eelkäijast kaugele seljataha maha, mõlemad on võrdlemisi kuulsad ja andekad muusikud.

Minu suhe kantriga on pigem halb kui hea, vahetevahel harva ja pealiskaudselt, pikka aega arvasin, et kantrist jubedamat muusikat ei anna teha – sült mis sült. Aeg on omad korrektiivid teinud ja arvamus muutunud, sest paratamatult jõuad sa arusaamale, et pole siin maamuna peal muusikastiili, mida kantri poleks mõjutanud, ja tekkinud on isegi mõned lemmikartistid. Aeg parandab valearvamused.

Põlvest põlve, mälestustest mälestustesse liikuvate loojuppide olmepärase rõõmutundmise ja rahamaia muusikatööstuse poolt allaneelamise vahele mahtus ühte kui teist. Draama ja kaos, rõõm ja õnn, langesid paraku tugevamadki isendid, õnnetult. Must periood, mõttetu tarbemuusika, samal ajal jätkus entusiaste, kellel oli soovi ja jagus võhma algupärast kui loomupuhast kantrit südames ning tegudes edasi kanda. Kantrimuusika ei surnud kunagi päriselt, kuigi kaldus kaugele teerajalt, kus ta käima oleks pidanud. Puristid ja valeprohvetid. Enesele märkamatult avaldasid nad suurt mõju rock’n’rolli väljaarenemisel. Hank Williamsi lugu “Rock Around The Clock” peetakse üheks esimeseks rock’n’rolli looks. Ja rohkem oli tulemas.

Esimesed kaks osa on vahest kõige põnevamad ja mõttekamad, kolmanda osaga jõutakse otsapidi välja 80-ndatesse, mis pole just kõige huvitavam ja kriitilisem periood kantrimuusika ajaloos, 90-ndatel hakkasid puhuma pigem huvitavamad tuuled. Neljanda ehk viimase osa feministlik perspektiiv jätab küllaltki külmaks – oli seda nüüd vaja -, ja ei näe otseselt ka selle eesmärki. Kantri kui stiili arenemine ja lagunemine, võitlus muusikaäris, taassünd ja algupära taasavastamine. Hank Williamsi tragöödia ja rõõm.

Hinnang: 3.5/5

Lost Highway @ IMDb

13
Mar 11

Blood Ceremony – Living With The Ancients (2011)

01. The Great God Pan
02. Coven Tree
03. The Hermit
04. My Demon Brother
05. Morning Of The Magicians
06. Oliver Haddo
07. Night Of Augery
08. The Witch’s Dance
09. Daughter Of The Sun

Pooljuhuslikult sattusin lugema ühe tunnustatud doom‘i-perioodika veebiarvustust ja selle kommentaare, arvustus ise oli õiglane: subjektiivsete, kuid aposterioorsete nägemuste ja tõlgenduste osas vaidlemiseks tarvidust ei olnud, kuigi mõndasid asju ma näen ja kuulen natukene teistmoodi, aga see on loomulik, ning siis need kommentaarid. Välja vihastasid kommentaarid stiilis, et Blood Ceremony on üks ülehinnatumaid ja igavamaid naissolisti egiidi all sammuvaid retrohõngulise nõiamuusika elluäratajaid, klassikaliste okultistliku roki bändide Black Widowi ja Coveni nõiduste pärijad – seesuguse 70-ndate obskuurse ja tumeda nostalgiaga vürtsitatud filosoofilise heliloome taassünd on viimastel aastatel tõusvas joones hoogustunud, ja uusi ning huvitavaid, säherduse tegumoega kollektiive ilmub järjepidevate intervallide tagant esile. Kes mäletab tolle Kanada neliku kolmeaastatagust omanimelist debüüti, ja usutavasti mekkis see teile ka hästi, siis te kindlasti tõusete tagajalgadele ja lausute kõva häälega mida-mida, et kes julgeb nii väita. Blood Ceremony kõrvutatakse muusikaliselt üsnagi tihti Black Sabbathi ja Jethro Tulliga, esimese käreda bluusroki kallakuga ja teise lummavate ning tundeliste, folgiliku säraga, südamesse pugevate flöödipuhangutega. “Blood Ceremony” musta maagiat harrastava preestrinna veripunasest siidist, kuldsete mustritega ääristatud volangidega keebi teravad, ent volüümikad voldid kõlasid eksitamatult kui algupärane 70-ndate algusaastatest pärit põrandaalune raske psühhedeeliaga flirtiv progekompot. Ehedad ja rasvased kitarririfid, jõuline flöödikülv ja salakaval, võrgutav ja domineeriv Alia O’Brieni hääl. Meeldiv elamus, mida taas ja taas läbi elada, ainsa erandina häirisid klahvpillid (orel), mis kohe üldse ei sobitunud muu sfääriga kokku. Kriipis teine nagu kiskja oma küünistega naha sisse sügavad vaod, aga ellu me jäime.

Living With The Ancients” haarab kuulajat tükiti teistsuguse imaginaarse taiesega, kui seda eelmise albumi puhul. Esimese võrdlusena tuleb mulle kohe muidugi meelde eelmisel aastal samuti oma esikalbumi ilmutanud Sabbath Assembly, tõsi nende albumil polnud küll polnud flööti, aga tunnetus on vägagi sarnane. Otsene maagilise jõuga bravuuritsemine ja taigadega lollitamine on jäänud tahaplaanile, noor tütarlaps, nõiakooli äsja lõpetanud kähar veetlevus, nüüdseks sirgunud nooreks daamiks – peaaegu küps naine -, kaalutlev ja majesteetlik, poeb salamisi peaajju ning orjastab ohvri enese tahte ja mõistuse külge kui käpiknuku. “Blood Ceremony” meeldis ootamatu ja šokeeriva, puberteetikule omase rabeduse ja uksi hingedelt murdva kataleptilise energiaga. Õhkkonnas oli parajalt süngust ja kaost, kuid kaugel tumedate jõududega, ja neid ohjavate nõidnaiste sõgedast, olemuslikult kananahka tekitavast, oranžikaks tõmbunud täiskuu ja tumesinise taevatapeeti sulandunud säravvalgete tähenööpide kuma öhest. “Living With The Ancients” narratiivid on mõneti lihtsakoelisemad, ei toretse ja ei tekita kuulajas liigselt ülearuseid küsimusi, loodetavasti, leides aga ennast tõsitunnetuslikus nõiakastmes 70-ndate õudusšedöövri laadsest õhustikust, siis küllap tuleb neid küsimusi esitada. Küsimus, et miks sinu rohesilmne must kass vastu su jalgu nühib ja need staatilise elektriga laeb, nii et karvad püsti tõusevad, ja küsimus miks toa põhjaseinale kuldse kuu valgusvihu poolt joonistatud valgusesilmas võib näha ilmumas – transformeerumas – ja kadumas ebamääraseid varje, ja küsimus miks sa justkui näed ja kuuled taevapõhjal lendamas noort neidist, kostumas huulil sinu, just sinu nimi, lõkerdades siis sardooniliselt naerda.

Kompositsiooniliselt tundub “Living With The Ancients” üksjagu läbimõeldum, parem tasakaal flöödi ja teiste instrumentide vahel – produktsiooni osas tükimaad asisem tükk kui eelmine – ning flööt hiilgab veel lummavamate partiidega, inisev ja sünteetiliselt lärmakas süntesaator (elektriorel) on asendunud klassikalise ja säherdusele muusikale omapärasema oreliga. Suure hüppe edasi on teinud ka Alia vokaal, mis vahelduvalt koos tema poolt mängitud flöödiga tekitab meeldejäävaid ning haaravaid meloodiaid. “The Great God Pan” algab tempoka nõidade tantsuga, paljastades kuulajale peagi peanõia lõpmatud võlud ja lõppedes küllaltki tugeva sündikaadiga, singulaarse suuna kätte näitava orelipartiiga, kandudes lõngana hiljemalt edasi kitarrile, mis samuti näitab oma tugevust ja prominentset rolli. Üsna sellise kerge psühhedeelse folk-roki hoiakuga, pole vahest nii tummine – doom‘ine – kuis esimene album harjutas ja seda võib täheldada ka järgnevate lugude puhul. “Coven Tree” iseenesest on siiski kaunikesti tummiste avanootidega, üpris ühekülgsed vokaalid, põhiroll on aga kanda firmamärgiks saanud flöödil, korvates Alia vokaalsed nõrkused antud palas. Lustakad instrumentaalpalad flöödi juhtimisel ja rütmisektsiooni pehmel saatel, “The Hermit” ja “The Witch’s Dance” toovad paljudele kahtlemata kõrvu Jethro Tulli Ian Andersoni hingematvad flöödisoolod, seda ka muidugi, aga mulle meenub pigem põhjanaabrite folk-rokiliku fooniga Ensiferum (tunduvalt tagasihoidlikum, mõned meloodiaotsad ikkagi seonduvad), kunagine suur lemmik. “My Demon Brother” jäine, oreli tõre sissejuhatus ja kitarri kui bassi ja trummi hüpnootiline loitsimine juhatavad teed kõige paremini meeldejäävale vokaalsele meloodiale, ümisedes tollele isegi hiljem märkamatult kaasa.

Kui ma rääkisin tõsitunnetuslikkusest, siis kõige lähemale jõuavad sellele darioargentoliku kaemusega “Morning Of The Magicians” ja “Oliver Haddo” (teine lugu meenutab lõpupoole kohati “Suspiria” (1977) tunnusmeloodiat). Huvitaval kombel on neis mõlemas äratuntav Black Sabbathi motiiv, teises koorub muidugi üsnagi tugev “Electric Funeral“-i lõim välja, esimeses kõlab too sabbathlik jõnksuga riff kuidagi kummaliselt, rikub ära. Atmosfääriliselt tekitavad need lood kõige enam ärevust. Krapsaka ja meeleoluka orelimänguga “Night Of Augury” õhkab kiriklikku olemusolu, gospelik nagu Sabbath Assembly, ja mõnetigi meenutab todasamust teist kollektiivi, justkui aasta kõige kõlvatumal ja tontlikumal ööl oleks kirikusse lahti lastud salkkond loitsuvaldajaid, kes on võtnud nüüd tarviduseks oma viha ja kibestumist leerirahva peale välja valada, jätmata puutumata sakraalse monoliitsusega noote kiirgavat orelit, mis nii neetult magusalt ümiseb oma nõiduslikku meloodiat, peanõia peenete ja kuivanud näppude all. Ja mida lugu edasi, seda sügavamaks ja elavamaks muutub Blood Ceremony heliloome, kas või “Night Of Augury“, mille instrumentaalne pingestatus hoiab tähelepanu enesel algusest lõpuni, paitades kõrva teatraalse oreli ja kitarri kokkumänguga. “Daughter Of The Sun” omab ehk kõige rohkem sidemeid oma eelkäija, debüüdiga “Blood Ceremony“, sidudes selle albumi kergekoelise psühhedeelse ja muinasjutuliselt kultusliku nišši eelnenud albumi skemaatilis-progressiivsete tundmuste ning drakoonilise lingvistikaga.

Sean Kennedy (kitarr), Lucas Gadke (bass), Alia O’Brien (vokaal, flööt, orel) ja Andrew Haust (trummid).

Hinnang: 4.5/5

Blood Ceremony @ MySpace
Blood Ceremony @ Facebook
Blood Ceremony @ Encyclopaedia Metallum

27
Nov 10

Sabbath Assembly – Restored To One (2010)

01. Glory To The Gods In The Highest
02. Hymn Of Consecration
03. And The Phoenix Is Reborn
04. The Saints Shall Inherit The Earth
05. The Power That Is Love
06. Glory Hallelujah
07. Judge Of Mankind
08. We Give Our Lives
09. In The Time Of Abaddon

The Process Church of The Final Judgmenti nimi käib nii mõnigi teine kord erinevatest tekstidest läbi, seondudes esmapilgul millegi okultistlikult hämara ja padufilosoofilisega – tegelikult pole sellesse teemasse väga süvenenud varemalt, poliitika ja religioon jätavad üldiselt külmaks, kuigi seadust ja korda armastavat inimest, kelleks ma kipun vahelduva eduga ikkagi olema, ei tohiks need valdkonnad külmaks jätta. Nii palju kui ma erinevaid “Restored To One“-i arvustusi olen lugenud, nämmutavad need põhjalikult selle taha peituvast ideoloogiast, õigemini The Processi sünni- ja eduloost. Ise pole liikumise algataja Robert DeGrimstoni kirjutistega ega hiljem üllitatud väljaannetega tuttav, ent lihtsakoelisest hipide maailmapildist paistab see mõnevõrra kõrgemal seisvat, ehkki ühiseid jooni jagub. Ideoloogiast ei saa tolle albumi ja bändi puhul paraku mööda vaadata, see on üpris kindel, sest lüürika kui üldine meeleolu kisub teistsugusesse maailma ja ajastusse. Sabbath Assembly esimese kauamängiva nimi selgitab lihtsalt ja lühidalt ära, mida konkreetselt nemad üritavad teha: taastada nimetatud kultuse laulujupid, hümnid, võimalikult algupäraste vokaalsete meloodiatega, saateks tollele aastakümnele iseloomulik psühhedeelne foon, kuid sekka on sattunud ka folki, gospelit ja isegi džässi. Arvestades tõsiasja, et ühtegi originaalset salvestis neist lugudest pole säilinud, suure tõenäosusega ei olegi neid linti võetud, on saavutatud kompromiss, mis ei kõla üldsegi halvasti. Paeluvad värsiread poleks kindlasti niivõrd hoomatavad ja rahutoovad, kui neid ei esitaks kurikuulus Jessica Thoth (Jex Thoth), kelle nõid-naiselikud vormid kui puurivad häälepaelad, vannutavad enesele ning panevad kuulama, ja veidikene vähemtuntud noor neidis Sophie Gonthier. Instrumentaalsete kompositsioonide eest vastutab trummar Dave Nuss, kellele on laval abiks Andy kitarril ja Dan Shuman bassil.

Maailm, kus käsikäes, puremata üksteise jalgu alt, käivad koos valguse kui pimeduse jõud, inimkonna idealistlikud karjused: mehhaaniline mentalist, tõukerattaga otsatu mäe tippu uhav Jehoova, tõsihipi Lucifer ja paadunult transtsendentne ning humanistlikusest lahti ütlev Saatan. Lõbus irve näol, astuvad nad koitva tuumatalve kuma paistes. “Glory To The Gods In The Highest” meenutab heas mõttes, küll pehmemas vormis, Rootsi raske-psühhedeelia gruppi Witchcraft. Witchcraft ja Coven ongi vahest sellised bändid, millega Sabbath Assembly instrumentaalseid seadeid, ja miks ma mitte üldist hoiakut, on kõige parem kõrvutada ja sealt analooge otsida. Saatana puhastustulest lunastust otsivad “Hymn Of Consecration” ja “And The Phoenix Is Reborn” on meeleolult süngeimad lood. Viimane neist, ühtlasi ka meelepäraseima vokaalse meloodia ja lahendusega, meenutab Jessica põhiprojekti Jex Thothi dominantsust ja doom‘ilikku anti-filantroopiat. Rõõmsakõlalises, püha linna Jerusalemma kaugele kanduvast ja enese rüppe kutsuvast pühapaistest pajatavas “The Saints Shall Inherit The Earth“-is, kuuleb kitarri progeliku mõttelennu kõrvale ka sutsu trompetit.

Kõige gospelikuma kaemusega on kahtlemata “Judge Of Mankind“. Džässilik fantaasiamuster ja psühhedeelse jämmi imalus, Saatana nümfide veenvad ülistused. Ilmselge joviaalse laadiga “Glory Hallelujah” kõlab evangelistliku ilmutusena, ent millegipärast kerkivad silme ette bouffant‘idega, pleegitatud sinistes või roosades, pedantlikult kehakumerusi mööda liibuvates kleitides kahekümnendates eluaastates noored neiud, kui kuldsetes siidrüüdes, laulu rõkkavad ning vastu lainet tuikuvad, keskeale lähenevad mustanahalised jumalasulased. Emotsionaalselt “kõrge” kitarr ja kevadise lõokesena rõõmsalt lõõritav orel. Taolist päikselist ja popilikku lähenemist on tunda ka veel lugudes “The Power That Is Love” ja “We Give Our Lives“. Mõnus. “Restored To One“-i teine pool tundubki tibakene rõõmsam olevat. Erandiks on vast pühakoja võlvide vahel külmavärinaid tekitava kumedusega helkiv naispreestrite missa, meloodiliselt laulva moega, minimalistliku muusikalise saatega “In The Time Of Abaddon“.

Restored To One” on kompromisse tegemata selle aastanumbri sees ilmunud muusikaalbumitest üks eredamini säravaimaid tähti. Mõelda vaid, et päris esimesel kuulamisel jättis ta täiesti apaatseks, aga hiljem, – olgu tänatud kõik vääramatud jõud, et nad mu temani otsaga tagasi viisid -, ei tekkinud enam mingisugused küsimusi ega kõhklusi.

Hinnang: 4.5/5

Sabbath Assembly @ MySpace

24
Nov 10

Black Pyramid – Black Pyramid (2009)

01. …And The Gods Made War
02. Visions Of Gehenna
03. Mirror Messiah
04. No Life King
05. Celephais
06. Twilight Grave
07. The Worm Ouroboros
08. The Cauldron Born
09. Wintermute

Ennem veel kui siin maamunal kõndis jumala seemnest sigitatud poeg Jeesus, kerkisid kõrgele päikese suunas Egiptimaa liivatasandikel võimsad, ahenevate tippudega kiviehitised, mida teatakse ka kui püramiididena: vaaraode ilmaliku võimu sümbolid siinses kui teispoolses elus. Ümber viljakate Niiluse kallaste laiuva kõrbekuningriigi müstilised ja sünged astmed ajalootrepil – kellele see siis ei oleks omal ajal koolis huvi pakkunud, vahest koguni rohkem kui enda riigiga seonduv. Keskmise riigi valitseja Amenemhet III käsul püstitatud püramiid, mis küll konstruktsiooniprobleemide tõttu hüljati, kannab nime Must Püramiid, meenutab nüüd  ~4000 aastat hiljem pigem mäge kui kuninglikku hauakambrit.

Võib-olla on tõesti seda püramiidi ümbritsemas müsteeriumid ja omab mingisugust tähendust sümbolina, mis on siinkohal maailmavaateliselt innustanud noidki kolme Ameerika mehepoega, kes on oma bändile nimeks võtnud Black Pyramid, ent suurt ma sellest saladuseloorist rääkida ei oska. Ehkki Black Pyramidi mehed pajatavad vapustava, eepose mõõtudes loo, kust ei puudu vapra peakangelase vabanemine orjapõlvest, kohtumine valeprohvetite ja mütoloogiliste olenditega – muuhulgas viburi Sagittariusi ja iseennast sööva ning sünnitava madukeha Ouroborosiga -, sündimata imikute söömine, enesetapumõtted ja loomulikult apla valitseja sea kombel veristamine, seguneb too ka teiste rahvaste pärimustega, et võta siis autentsust näpust. Ja keda ikka lüürika huvitab, kui on riffid…

Kuigi folgilikes seostes saab otseselt süüdistada ainumalt akustilisi palasid “…And The Gods Made War” ja “Celephais“, kohtab analoogset hingamist varjatult ka mujal, kaasaarvatud pehmemat psühhedeelset leitsakut, mis küllap selgitab esialgu karmi stõuner-doom’i hoiaku ja eksterjööriga albumi ootamatut mitmekesisust, struktuurilist sopistatust ja ebatraditsioonilise tegumoega riffe. Aga eks sinna sekka mahub parajalt tavalisust. “Wintermute” võiks kuuluda mõne folgijuurtega progeroki kollektiivi repertuaari, ja ilmselt kuulukski, kui jääks esimese poole tasase tempo juurde ja kitarr kostuks läbi pehmema draivi.  Tilu-lilu kõrval leidub tegelikult ka omajagu karmimat kraami. Rühkiva tempoga “Visions Of Gehenna” ja “No Life King“, klassikalised doom‘i riffid ja Andy sajatav vokaal, sepistatuma laadiga “Mirror Messiah” – varemalt demodelt tuttavad lood, kindlustavad tugeva alguse. “Twilight Grave” meenutab liialt “Mirror Messiah“-t, ei midagi erilist. Saint Vituse vere ja pisaratega täidetud jälgedes sammuv “The Worm Ouroboros” ja marssival, hoopis rõõmsamal, veres ja terases karastatud jalal vaenlastele vastu tõttav “The Cauldron Born“, moodustuvad üksteisele meelelaadilt vastanduva sümbioosi, ja sulgevad ühtlasi selle albumi raevukama peatüki.

Hinnang: 4/5

Black Pyramid @ MySpace
Black Pyramid @ Facebook
Black Pyramid @ Encyclopaedia Metallum