Sissekanded sildistatud: garaaži-rokk

10
Dec 11

Intervjuu: Deathcats

Deathcats jättis mulle tohutult sümpaatse mulje juba nende varakevadisel debüütesinemisel, mis on veel üsnagi hästi meeles, justkui see oleks alles eile olnud. Seoses sellega olen nende intervjuuplaani pikemat aega mõlgutanud, ent reaalse teostuseni jõudsin alles nüüd. Loodetavasti avab see pikka aega unustustehõlma vajunud intervjuusektsiooni teise tulemise. Tänan Deathcatsi abivalmiduse ja põneva intervjuu eest.

• Tervitused siia samasse, Tartu! Väidetavalt sai Deathcats alguse selle aasta veebruarikuus, seega pole teie ajalugu teab mis pikk, aga seiklusterikas kindlasti – kontserdeid on lühikese tegutsemisaja vältel juba üksjagu olnud. Standardküsimusena, võrdlemisi paslik on alustada sellest, kuidas Deathcats oma alguse leidis, mis motiividel ja milline oli algne visioon, kollektiivne ettenägev sisekaemus sündivast muusikast.

Kristi: Kiina rääkis mulle kuskil peol, et on üks ägeda lauluhäälega neiu Luka, kellega võiks koos all-girl rokkbändi teha, ja umbes paari õlu pärast tundus see maailma parim mõte. Õnneks tundub siiamaani.

Luka: Mulle tuli ka Kiina ligi ja ütles, et ta tahab bändi teha. Ma ütlesin “okei” ja ta ütles, et leiab bassisti ka. Ma olin juba pikemat aega tegelikult mõelnud tsikirokki teha. Enne esimest proovi mõtlesin, et huvitav kaugele see bändiidee küll jõuab, aga pärast proovi tekkis kohe tunne, et tahaks veel mängida. Algusest peale tundsin nende neidudega mingit ühist energiat.

Kiina: Minu kaela aeti nüüd see bändijutt, jah. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust see tsikibändi idee otseselt tuli… ma olin ise tükk aega teinud igasuguseid bände kuttidega ja tahtsin midagi täitsa uut vist, nii et võtsin ühendust Lukaga, kelle muusika mulle väga meeldis ja mõtlesin, et ta tundub ägeda attitude’iga ja oskab kitarri mängida ning laulda – why not? Kristit teadsin varasemast ajast ja ühel peol moosisin ta õluga ära ja nii jäigi. Me saime üsna kiiresti endale jalad alla ka, sest me sobisime omavahel juba alguses üllatavalt hästi ja proovid olid kohe väga produktiivsed, mis süstis meile rohkem motivatsiooni ja tahet asja edasi ajada.

• Mis on sellest visioonist saanud praeguseks hetkeks, kuidas iseloomustaks Deathcats ennast täna?

Kristi: Minu nägemus oli alguses kindlasti tagasihoidlikum, kui praegu läinud on.

Luka: Nõustun Kristiga. Ma ei osanud algul suurt midagi oodata. Tahtsin esialgu lihtsalt bändi teha vahelduseks, aga sellest kujunes midagi palju meeldivamat.

Kiina: Minu nägemused pole vist kunagi tagasihoidlikud olnud, sest kui juba mõelda ja unistada, siis ikka täiega. Deathcatsi puhul mulle meeldibki see pidev areng ja uute muusikaliste kogemuste suunas liikumine, mida juhtub mõnikord ka proovis niisama lollitades… omaette, aga see ongi cool.

• Esimest korda teid laivis nähes meenusid nii mõnedki kaadrid filmist “Ladies and Gentlemen, The Fabulous Stains“, mis toovad muusikasõbra silme ette küllaltki ilmekalt tärkava chick-power-trio-punk-roki bändi kaootilise ja dramaatilise lavataguse ja -pealse kannatusteraja. On ka tegelikult ühe chick-power-trio-punk-roki bändi sünd niivõrd keeruline ja verine protsess? Inspireeriv ja õpetav, või pigem kohutav ja eemaletõrjuv?

Kristi: Tänapäeval pole tsikibänd enam tabu, minu meelest see tegelikult ei peaks olema Deathcatsi rõhuasetus.

Luka: Ega jah, me oleme tavaline bänd, nagu iga muu bänd. Midagi verist ega keerulist siin küll pole.

Kiina: Lilleline ja paremini lõhnav lihtsalt..

• Millised on teie personaalsed muusikalised eeskujud/lemmikud/žanrid, ja kuidas need on mõjutanud Deathcatsi muusikalist keelt? Millises osas need kattuvad ja lahknevad?

Kristi: Ma olen koolibändi tasemel umbes neli aastat mänginud džässi, aga see on kindlasti väga-väga palju mind muusikaliselt mõjutanud. Võib-olla soundi mõttes on sellepärast minul vahel natukene teistsugune plaan A, kui Lukal ja Kiinal.

Luka: Minu muusikamaitse varieerub väga laias plaanis, aga bändi tehes mõjutab mind kõige enam pigem punk/grunge. Aga muusika, mis me teeme, on lõppkokkuvõttes ikkagi midagi kõigest, sellest ka žanrite vahelduvus. Mina kirjutan rohkem pungilikke ja grungelikke lugusid, Kiina teisalt on rohkem 60/70’s rocki ja stoneri mõjutustega, pluss veel Kristi keerulised džässikäigud.

Kiina: Üldiselt on ja ikka seinast seina, aga mõned lemmikud nt: PJ Harvey, Led Zeppelin, Bob Dylan, Fu Manchu, Alice in Chains, Kyuss, Cypress Hill, Iggy Pop.. need on võibolla mõjutanud rohkem, aga žanritest niipalju, et selline basic rock’ n’ roll on kõige läbivam, kuhu saab ju kõike muudki sisse segada. Soundi üle me siin vahepeal vaidleme jah, mõnele meeldib puhtam ja täpsem, mõnele räpasem ja ujuvam, aga päris kallale üksteisele pole läinud.

• Nagu ma juba alguses mainisin, siis paistab teie esinemisgraafik ühe noore bändi kohta küllaltki tihe olevat, konkureerite selles osas julgesti noore Nevesisega, kes oma teekonna alguses samasuguse tarmukusega lavalaudu tallas. Kuivõrd keeruline on esinemise leida ja kui palju aega panustate uute esinemiste leidmiseks? Või tulevad viimasel ajal pakkumised lausa ise?

Kristi: Kiina meid alguses vist ikka vedas ja ajas asju, nüüd tulevad pakkumised juba ise.

Luka: Mina ei teadnud alguses kedagi. Kiina ajas asju. Aga Kristit korrates, nüüd tulevad pakkumised ise.

Kiina: Nevesis on jumalast lahe!

• Kindlasti on teil meenutada põnevaid seiku lavalt kui selle tagant. Kõige põnevamad ja veidramad komplimendid, mis teile peale esinemist öeldud on?

Kristi: Kiidetud on küll ja lihtsalt pärast konsat kätt surutud, aga näiteks Lukat või Kiinat nimetas Zahiri kitarrist Kodu Baaris vist lady of the century’ks…? Omamoodi järjepidevuse eest võib vast esile tõsta ka Onu Bellat, kes meid korduvalt surnud kassideks on tituleerinud…

Luka: See Onu Bella on, jah, omaette isiksus. Aga meenub ka näiteks veel see, kuidas üks konsa tuli keegi Kristit lavale kallistama. Kõige esimesel konsal tuli mul kitarririhm küljest ära esimese loo ajal ja mängisin pool lugu põlve otsas – siis ma mõtlesin, et ei tea, kas see on mingi halb märk või, vastupidi, hea.

Kiina: Esimese asjana tuli meelde esimesel konsal, Aprillikivil, mängitud lisalugu “Rough, I Know”, mis oli täielikult spontaanne, sest Lukal olid mingid akordid, mida laval Kristile kähku näitas ja tuligi kohapeal impro lugu. Muidugi peale Amme rocki oli meil kettimis võistlus, mis oli ka piisavalt halenaljakas, et seda aegajalt üksteisele meelde tuletada…

• Käisite hiljuti stuudios ja salvestasite korraliku posu lugusid – demo ja jälg ajaloos on olemas. Väga meeldivad salvestatud lood, ehkki võiksid olla pisut toorema ja räpasema kõlaga, nagu laivis. Kuidas te ise lõpptulemusega rahule jäite? Kas tagantjärgi tundub, et mõned asjad oleks võinud teha natukene teisiti, või jäite täiesti rahule? On lähitulevikus veel plaan salvestama minna?

Kristi: Minu meelest võiks pigem puhtamad olla:). Aga nagu vist kuskil foorumites on juba jutuks tulnud, siis käisime hiljuti lisa salvestamas, mille tulemust siis praegu ootame, ning mis tõotab tulla kõvasti mängulisem kui eelmise sessiooni tulemus.

Luka: Need salvestatud  lood on ikka rohkem demo-vormis ja üldiselt demo-lugudelt polegi väga oodata sellist tulemust, mida saab siis, kui mitmeid kuid stuudios istuda ja lindistada. Need rohkem muusikalise esmamulje jätmiseks. Ise olen rahul, küll jõuab veel stuudios käia ja neil kordadel ka rohkem värve lisada.

Kiina: Tahaks näha seda muusikut, kes täiesti rahule jääb oma salvestatud lugudega… aga käisime jah seekord Tallinnas lindistamas ja saime juba kuulatagi mõnda valmis lugu, mis mulle isiklikult väga  meeldis soundi, feelingu ja kõige poolest.

• Deathcats on tekitanud parajalt furoori muusikaringkondades ja üks teie lugudest on vist isegi raadioeetrisse jõudnud. Kuidas tähelepanuga harjunud olete, kas lähimal ajal on plaanis minna ka vallutama muu maailma lavasid?

Kristi: Raadios on käinud vist päris mitu lugu, mingit suurt tähelepanu tulva väga pole täheldanud, vahel pigem mõni tuttav saadab sõnumi või ütleb muu vestluse käigus, et me vist olime raadios.

Muu maailma lavade osas… Eks vaatame, mis juhtuma hakkab, mingit eraldi kõrgemat eesmärki veel pole.

Luka: Ei ütleks, et märkimisväärset tähelepanu saanud oleks. Me oleme omadega veel väga alguses.

Kiina: Ma väga suhtlejatüüpi pole, niiet ma ei tea mis raadios toimub, kui ma ise seda parajasti ei kuula, aga tähelepanu kohta nii palju, et ise midagi väga aru ja ei saa, sest enamus haipi toimub ju rohkem seljataga, aga kui juba märgatakse, siis on see hea muidugi.

• Mis teeb Deathcatsi selliseks, nagu ta on – nii heas kui halvas? Kui asendamatud te üksteisele olete, iseloomustage pisut üksteist.

Kristi: Deathcatsis on koos kolm väga erinevat inimest minu meelest, seega ammendavat definitsiooni öelda on raske. Mulle meeldib Kiina ja Luka ausus, võime minna pööraseks ning samas ka teatav idealism. Eraldi võttes on Kiina meeletu tahtejõu ja läbisurumisvõimega neiu : D ja Luka tohutult musikaalne ning taibukas.

Luka: Ma ei oskaks Kiinat paremini iseloomustada kui Kristi. Kiina on meist kõige domineerivam, mitte, et ta mingi führer oleks, aga keegi peab alati olema teistest domineerivam, muidu asi ei töötaks lihtsalt. Kristi ei väsi minu jaoks üllatamast. Ta on kõige ehtsam näide ütluse kohta: “Vaga vesi, sügav põhi.” Nunnu, aga sisimas badass.

Deathcats üldises plaanis on super. Tavaliselt öeldakse, et naised ei saa koos bändi teha, sest, noh… nad on naised. Aga nende neiude puhul see paika ei pea, sest meie vahel valitseb lihtsalt niivõrd hea energia. Muidugi, konflikte tekib, aga need ei muutu mingiteks draamadeks.

Kiina: Tüdrukutega on ikka roppu moodi vedanud jah, mõlemad on andekad ja väga ägedate iseloomudega. Tõsi ta on, et me kolm oleme väga erinevad, aga see on pigem õnneks tulnud, sest meie kõigi iseloomujooned klapivad ja keegi meist pole dramaqueen, backstabber ja kes teab mida… siirad, ausad ja lahedad tsikid, kellega sujub bändi koostöö ja kes on ka asendamatud sõbrad. Mina pean ennast luuseriks, et rohkem kui ühe asjaga korraga tegeleda ei viitsi, aga nemad õpivad veel ülikoolis ja tulevad kõigega ilusti toime. Kristi kohta käib jah see “Vaga vesi, sügav põhi” kõige paremini… tal on veel loogiline ja kiire mõtlemine ka, mis väga kasuks tuleb. Luka on omaette klass, selline, kes millegi ees ei pelga ja teeb kõike täpselt nii nagu ise tahab, aga jäärapäine ta ei ole. Meievaheline sünergia on praegu igatahes võimas ja arenguruumi on veel ja veel.

• Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt

Onu Bella: Kui saaks, võtaks naiseks need surnud kassid!
Luka: Surnud kassid võid ju võtta, aga meid sa ei saa. (Rock’n’Art)

Deathcats @ Facebook
Deathcats @ MySpace
Deathcats @ Rada7 

11
Sep 11

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ma võiksin kirjutada üsna pika arutelu – plussid ja miinused, kõik pindakäiv ja meeldiv, põhimõtteliselt niisama ja mitte kuhugi viiv ilkumine –  teemal, et miks mulle ei meeldi Tallinn. Sekundeerides ühte oma sõpra, siis Eesti psühhedeelia-pealinn on ometigi ju Tartu, ja kõik seesugused põnevad ja eksootilised muusikalised kollektiivid peaksid ainuüksi seda olulist tõika arvestades siia toodama. Tartus juhtub asju. Kokkuhoiupoliitika tõttu on tihti ta hämar, pilkasesse pimedusse mattunud, ja hämaras juhtub teadupärast palju salakavalaid asju. Aga üldiselt on Tartus viimasel ajal vaikne. Näljasel on aga suur isu ja veel väledamad jalad – jalad, mis viivad kaugele; miski kisub lähemale nagu mesilast nektariõis ning toidab seda paadunud sõltlast, näljast, kelle kõht ja vaim saavad nüüd kõrvuni täis, vähemalt mõneks ajaks.

Need kentsakad isud on viimati iseäranis sagedastest külalisteks saanud ja niimoodi olen ma juba küllaltki loendamatu arv (ühe käe sõrmedel teeks selle rehkenduse vast siiski ära) kordi sinna teisse riigi otsa sattunud. Tööinimesena hirmutas mõte kesknädalasest üritusest, võttes arvesse sealhulgas ka toimumiskoha. See kõhklus oli õnneks ainult korraks ja sumbus peagi. Ürituse eiramine oleks olnud mõeldamatu, hoolimata oma plussidest ja miinustest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, olles uskumatu sealjuures ka mulle endale, siis koju, Tartu, jõudsin ma järgmise päeva hommikul. Ajavoolu objektiline kehastus kuvas numbreid miinuskümmeminutit kella kaheksast. Kerge suik ja tavapärane päev võis alata. Kui tavaline saab olla Wooden Shjipsi järgne päev, on iseasi küsimus. Mulle tundus see võrdlemisi tavalise päevana – täpselt nii tavaline nagu iga teine päev, olemata kunagi sarnane eelnenud või järgnevale päevale. Täpselt nii tavaline… Unenägudes purjetasid kuldsete parraste ja valgete siidjate, kõikenägeva silma purpurtikanditega ookeanivallutajad, ületades filigraanselt tüüned kui mäslevad veed, kaotamata ühtegi meeskonnaliiget ja kandmata märkimisväärseid kahjustusi. Seilamisel ei paista lõppu.

Ürituse, pikantse indie ja psühhedeelia orgiaga, või õigemini pisikese festivali mõõtu (4 “soojendusbändi”!) tuiamisega, saab suuresti rahule jääda, suurepäraselt kordaläinud – enamvähem. Kui nuriseda tahta, siis peab paraku nõustuma Terje arvamusega (loe ka Wooden Shjipsi eelmise Eesti külastuse põnevaid muljeid). Kokkuvõtlikult oli publik hõre ja ruumi tühjus kammitsev, selles valguses oleks võinud üritus toimuda tükiti pisemas ja intiimsemas kohas.

Uue Energia seitsmeliikmelist perekonda toetas sedakorda trompetimängija. Varakevadine, aprilli alguses nähtud Uus Energia ülesastumine väga ei vapustanud ega köitnud tähelepanu. Ehkki kogesin vilksamisi ainult viimast lugu, tundus tuul purjedes ja prožektorivalgus tagantkannustavam olema.

Uus Energia @ MySpace

Ma ei ole väga kindel, kas ma olin Elephants From Neptunei enne toda õhtut kuulnud/kuulanud, aga nüüd saan küll väita, et olen. Võiks öelda, et tegemist oli õhtu suurima üllatajaga, kuigi see väide oleks peaesineja suhtes ebaaus. Üle pika aja jälle üks huvitav avastus kohalikust skenest kui säherdusest – nii juba võib öelda. Energeetiline ja radioaktiivselt toores rokk’n’roll, vali kõrbetuul ja horisondipiirituse foobia, jahe pungiplombiir ja glamuursed stõuneri fashionistid, merepõhjast avastatud kullalast. Lavaliselt aktiivne ja sisuliselt väle, täidetud suunatud ja hetkeliste motiividega, tabavate kitarrisoolode ja rütmisektsiooni pingelise kruuviga, jätmata kuulajat hetkeski üksi, juurdlema igavuse episoodidega. Märksõnadena Queens Of The Stone Age ja The Atomic Bitchwax. Internetimaailma paisatud videopäevik näitab, et hetkel teevad mehed hoolega tööd oma esimese kauamängiva kallal. Kõlab põnevalt.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Elephants From Neptune’i kodulehekülg
Elephants From Neptune @ SoundCloud
Elephants From Neptune @ Facebook

3Pead pani mõnusalt vappuma tummiste kruuvide ja kitarri kaootilise sillerdamisega, teisalt hirmutas naiivse ja kannatust proovile panevate indie oietega. Ühest seisukohta on raske võtta, ilmselgelt kõige hullem ei olnud.

YouTube Preview Image

3Pead @ MySpace

Shelton Sani kolme kuu tagune kontsert Von Krahlis mõjus neutraalselt, mõningate positiivsete seikadega. Sel õhtul Shelton San aga säras ja surus jõuliselt oma eksistentsi peale, järele andmata ja lastes kuulajatel möönata enese suursugust kehastust. Alastamatult ja kompromissideta. Glamuurne staadionibänd. “Well-behaved” kammis/töötas (vali ise sobilik sõnakasutus) eriti hästi. Alastamatult eksimatu.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Shelton San @ Facebook
Shelton San @ MySpace

Ja siis lõi ta maailma, asetas taevasse tähed ja pani elutult tunglevates, igavese kaose tühjusesse määratud kehades mahlad voolama, ja nad lakkasid mitteolemast, ärkasid ja edastasid raadioeetri prohvetlikus suminas algupärase kõiketeadmise eeterlikku ning rahustavat, seestpoolt tervendava ärevusega kõditavat sõnumit. Vabameelse San Francisco psühhedeelialinnaku koloriitse natuuriga nelik Wooden Shjips jõudis järjekordselt siiamaile, et anda kolmas kontsert (eelmisel korral esineti lausa 2 korda). Suborbitaalne sõiduk, valguskeha, minimalistlik ja filosoofiliselt lihtne kui sõltumatult vaba psühhedeelne muuska, ammutades tugevalt inspiratsiooni möödunud sajandi 70-ndate kraut-roki absurdsusest, tugeva hüpnootilise ja transialti kirjeldusega reisijuhis ning reis ise. Wooden Shjips sõidab laivis sedavärki intensiivsusega, mida on kirjeldamatult keeruline panna helisalvestisele, autentsust taotlevale kaudsele objektile – sinna jõuab sellest metsikust jõust heal juhul ainult murdosakene. Koguni uue albumi “West” (2011) materjal töötab hoopis teistmoodi, alustades selle kontserdi ja nimetatud albumi avaloost “Black Smoke Rising“, mille avanoodid tirisid enesega võimsalt kaasa, ja seda kuni lõpuni.

Otsekui oodata võis ja kohane on, aplodeeris publik kutsuvalt ja Wooden Shjips tuli veel ühe lisaloo jaoks tagasi lavale. Viivuks oli kõik jälle endine. Ja nii ta otsa saigi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook

Rohkem videoklippe

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

31
Jul 11

Uncle Acid And The Deadbeats – Volume 1 (2010)

01. Crystal Spiders
02. Witches Garden
03. Dead Eyes Of London
04. Lonely And Strange
05. Vampire Circus
06. Do What Your Love Tells You
07. I Don’t Know
08. Wind Up Toys

Uncle Acid And The Deadbeatsi ütlemata rämeda ja kriitikaalti produktsiooniga debüüti kuulates mõistsin ma, et ma olen millegi väga õela otsa sattunud. Vähemalt ma arvasin ennast olevat kuulnud õelat muusikat, sinnakanti. Arvasin. Kui õel on õel? Nii õel, et lausa pisarad hakkavad voolama; kurgus on tihe tomp udusulgi, samaaegselt lämmatades surnuks ja igavikupiinana kõditades, ja silmalaugude vahel on tubli peotäis liivaterasid, jalataldade all aga tulikuumad söed. Täpselt nii õel ja piinarikas, vahest isegi hullem – hullem kui sinu mõistus ette suudab kujutada: korruta see neljaga ja liida kolmteist, siis saad ligilähedase tulemuse. Äsja ilmunud ja juba läbimüüdud (kui ainult mõned üksikud koopiad on alles, kuid kuuldavasti pidavat see album ka vinüülile jõudma) “Blood Lust” (2011) pole enam sedavõrd õel, natukene leebem. Leebem, teistmoodi huvitav, ent kehvem raudselt mitte. “Volume 1” esialgseks tiraažiks oli 20 koopiat, mis müüdi samamoodi üsna kiiresti läbi.

Salvestatud kaunikesti tagasihoidlike ja arhailiste vahenditega; järgmise ringi lofi esteetika, taaskasutust leidev 60-ndate ja 70-ndate aastate muusikaline eripära ja maailmapildi rikkumatus, viivad ammuilma lammutatud, fantoomehitistena maetud vundamentidest tõusvate klubide psühhedeeliaoaasidesse, ristudes ilmsi paranoiliste, verdtarretavate ja õelust täis õudusfilmide süžeedega. Etendus, kus kõik on ühteaegu pealtvaatajad kui näitlejad. Varaküps ja süütu psühhedeelne garaažirokk seguneb tumedate ja perverssete proto-doom‘i kõlvatustega. Ühe on edukas ja sünnib perversselt süütu järglane. Hullutaval tempol läbi hägusate ja nähtavalt substantsidest mõjutatud visuaalsete piiridega koridoride tõttavad, toored ja seintelt mahavoolavad kitarririfid, kalgid ja õõvatekitavad oreliturtsatused, ja õeluste tipp – punnitatud ja ängist täidetud vokaal, mis ei luba sul seisma jääda, takistada sulle järgnevate piduliste liikumist. Pidulised, kes jätsid oma hinge sinna klubidesse ja neid ühendavatesse koridoridesse maha aastakümneid neli ja viis tagasi, elades seda meeletut orgiat läbi taas ja taas, ööst öösse. Õel ja süngelt joovastav.

Uncled Acid (vokaalid, kitarr, orel), Kat (bass) ja Red (trummid).

Hinnang: 5/5

Uncle Acid And The Deadbeats @ Facebook
Uncle Acid And The Deadbeats @ MySpace
Uncle Acid And The Deadbeats @ Encyclopaedia Metallum 

26
Jun 11

Austin Psych Fest 3 (2011)

Möödunud aasta aprillikuu viimasel nädalavahetusel – festivalimõõdupuu järgi ennemini vaikne ja familiaarne aiapidu – toimunud Austini psühhedeelia festival, meelitas sinna linnakesse juba kolmandat aastat järjest kokku hulga muusikakollektiive. Uimane leierkastiklirin, teisalt sopane ja silmamoonutisi esile kutsuv vaaterattamuusika. Aasta varem toimunud sellesama ürituse videomontaaž meeldis väga, ja ootasin huviga järgmist, ja nüüd ootan järgmist, selle aasta festivali objektiivi imetud ja pintsliga kergelt kohendatud liikuvate piltide lõuendit. Helitaust on subjektiivne, mitte alati meelepärane, ent ikkagi nauditav, videopilt on aga laitmatu, võimendades ja visualiseerides piiratud ruumis toimunud kui määratud muusikaarmastajatele suunatud festivalielamust, andes võimaluse jälgida seda väljaspool tarbitud ajahetke, olevikus ja tulevikus, kahtlemata on mida vaadata ja kuulata ka kümne aasta pärast.

Muusikaliselt pakkus eelmine väljalase rohkem rõõmu, enamik bändidest on niikuinii tundmatud nimed, mõned üksikud tuttavad, üllatada saavad esimesed, teised meenutavad oma tugevust ja tubli tööga teenitud aupaistet ning lähevad kindla peale välja või tõmbavad enesele vee peale. Absoluutsete lemmikute osas pean 100% nõustuma Trashiga, kes jõudis seegi kord minust muljetamise osas ette. Ühemehebändid Gull ja Silver Apples – rohkem müra kui mõni oli võimeline tegema viiemehelises koosseisus. Gull, maskiga indiaanlane katusel, kitarr ja minimalistlik trummiset, korisev sõjahüüd ja kerge, tantsitava techno mekk. Silver Applesi pulseeriv süntesaatoritesõda, tugevalt inspireeritud hilisemast elektroonilise muusika maile distantseeruvast kraut-rokist – ja kogemata on kukkunud filmilindile tilgakene värvilahustit, jäta või võta. Hea elamuse garanteerisid samuti SpindriftMondo Drag, Headdress ja Pink Mountaintops.

Ülejäänud esinenud kollektiividest, valdavalt, kõlasid üsna keskpärase indie-puristamisena. The Black Angels oli ikka eriti kõhetu – mõlemad set‘id -, tänu möödunud aasta festivalile ma nad avastasingi, siin aga jätsin nad mind külmaks, ometigi oli “Phosphene Dream” (2010) nii hea. Teise set‘i asemel oleks võinud vabalt kosta mõni Tia Carrera defineerimatu kestvusega jämm, või siis kergelt päikesepistest vaaruv, uskumatut kireva oksepaleti ja kõrrega kaktusemahla imev Golden Animals.

Hinnang: 4/5

Austin Psych Fest kodulehekülg