Sissekanded sildistatud: genialistide klubi

16
Oct 11

Talbot “Tour de Balkan 2011” – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Pikaleveninud õhtust sai ühtäkki hommik, ja hommikust on hetkel juba õhtu saanud, mis ei ole siinjuures üldsegi tähtis fakt. Mõneti, lausa olulisemalt tähtsam on fakt, et Talbot, alustades oma järjekordset, võiks isegi öelda suuremastaabilist ettevõtmist, tuuri Euroopa idapoolses piirkonnas, viies nad kogunisti otsaga Türki, esines eelnenud õhtul Tartus. Kui ma nüüd ei eksi, siis polegi Talbot hullumeelse tuuritamise käigus enam pikka aega Tartusse jõudnud, viimati möödunud aasta kevadel. Laivis nägin Talbotit viimati Tallinnas, Korteris, möödunud aasta septembris “ülimahedat” Ufomammutit soojendamas. Jõudsid! Eesti kontsertide raames olid soojendamas kaks Moskva apokalüptilise rokkmuusika kollektiivi, Tartus lisaks kohalik Crystal Cloisters. Kiitmata ei saa jätta samuti helimehi, sest heli oli Genialistide Klubi kohta ütlemata hea.

Ja lavale ilmusid sõbraliku olemisega noormehed kampsunites. Kampsunite alistusid, noormehed aga jäid edasi sõbralikeks. Muusika ei olnud antud hetkel just kõige sõbralikum, armulik mu kõrvadele, veidikene ähvardav, kuid ei kärkinud liiast. Laialivalguv post-rokk, mekkis kuigipalju nagu Neurosis ja Russian Circles, aga ei midagi uut siin kena ja ühtlase tähistaeva all, ja pole päris ka minu maitse, et seda igapäevaselt doseerida. Omad põnevad ja valgustavad hetked olid siiski olemas. Trummar oli isemoodi vaatamisväärsus, mängis põnevalt kui emotsionaalselt – oli tõepoolest, mida vaadata. Vasakpoolne kitarrist, kes suutis muuseas kontserdi jooksul ära lõhkuda kaks keelt (vähemalt järjepidev), astus üles samuti teises Vene kollektiivis. See juhtus aga alles peale Talbotit.

YouTube Preview Image

Cosmonauts Day @ Facebook

Talbot on otsekui ääretult pika järelhaagisega veok, mis läheneb ohvrile tagurdades. Lömastades elegantselt maaslamava kaukaaslase liha ja tugeva skeleti, ehmatuses, märkamata küll tõelist veretööd, nihutades ennast natukene edasipidi, hingates rahustavalt sisse ja välja ning üritades taaskord liikuda tagurpidi, sest tagurdamata lihtsalt ei saa. Järele jääb peaaegu lihatu, asfaldisse kinnitambitud jälg süütult ja ilma igasuguse hirmuta lebanud inimesest – kuivõrd elus või surnud ta peale seda on, ja kas meil on seda vaipa enam õigus inimeseks nimetada, paremalt juhul äkki imitatsiooniks, inimmustriks. Kiitsin Jarmole, et oh kui head teil need uued lood on, aga vaat, tuli välja, et Talbot ei mänginudki otseselt ühtegi uut lugu. Palju uut ja põnevat paistab selle aastaga lisandunud olevat, vähemalt kõlas värskendavalt ja kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Muusika on kasvanud. Kahtlemata parim Talboti kontsert.

Venemaad ja Ukrainat põgusalt katnud tuur “Tour de Balalaika 2011” lõppes Talboti jaoks paar nädalat tagasi. Aega puhkamiseks suurt ei ole, ja teisipäeval saab alguse “Tour de Balkan 2011” põhiosa. Kõik ei ole veel kõik. Aasta lõpus on tulemas kolmaski tuur, nimelt “Tour de Ninja 2011“, mis viib mehed Austraaliasse ja Jaapanisse.

YouTube Preview Image

Talbot @ Facebook

Peab tunnistama, järele mõeldes, et EndName oli noist kahest Vene bändist siiski kõige etem. Matemaatiline leelismetall. Resoneeris ümbritseva suburbiaga hästi, füüsiliselt nauditav ja kummastavalt kõditav. Hingeliselt jättis pigem külmaks, paremal juhul neutraalseks, ehkki atmosfäär oli tugev ja intensiivselt kulgev. Sujuv.

YouTube Preview Image

EndName @ Facebook

Crystal Cloistersit nägin viimati laval maikuu alguses, vahele mahtus pikk ja palav suvi, ja siis alles nüüd, äreva sügise turjal. Vanad lood on saanud meelepäraselt korpulentse ja dünaamilise nivoo, lakkamatult liikuvad läbipaistvad kristalsed pühamud. Kõrva jäid niisamuti paar uut (vähemalt mina pole varemalt kuulnud) lugu, mis töötasid praeguses kahe kitarri kontseptsioonis vahest isegi kõige paremini. Üldiselt positiivne. Miinusena see, et oldi seegikord viimane bänd, kes lavale tuli – ja arvestades, et alustades oli kell umbkaudu 3, siis ei olnud see kõige ideaalsem olukord bändile endale kui vähestele kuulajatele, kes sinna veel jäänud olid.

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe

01
May 11

Tulemas: Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

“Atmosphere” kutsub Teid külla kõndima psühhedeelia ja stoneri radadel kandes publikuni atmosfäärilised soundid kõrgematest dimensioonidest ja galaktikatest. Kõrva silitavad ootamatud gruuvid ja chillout meelisklused, kummastav ja energiline progefunk, psühhedeelne seisundi jazz ja mõtlikud helivood, mis kannavad Teid kaugele ja kaua. Samas pakkudes karmimaid stoner rock’i, psy ja poststoneri riffe. Aeg maha pidada veel üks pidu, et kevadsoojusest pakatavas õhtus meeldivas klubimiljöös ringelda, tantsida, kuulata, süüvida endasse või nautida lihtsalt meeldivat seltskonda.

Superliustik

Endiselt uus ja sensatsiooniline, kuid juba edukalt oma kanda kinnitama asunud Tartu indiegrupp, kelle liikmed tuntud ka bändidest Papaeeo, Wrupk Urei, Opium Flirt jt koondab endas erineva taustaga muusikuid ja segab endas muusikalistest teadvustest emaneeruvaid võnkeid. Tulemuseks on rikkalik ja vitaalne helide kaleidoskoop, mis pakub kuulajatele iga kord midagi uut ja kordumatut – midagi seisundilist ja seikluslikku. Superliustik pakub Teile ootamatuid groove, boogy, funk, progressiivseid ja psühhedeelseid vibe ning chillout meelisklusi, lisades aeg ajalt soundi vürtsitamiseks puhkpille. Bänd on laiendamas kontsertegevust ka välisriikides, andes aprillis esimesed kaks kontserti Lätis, liveklubide paremikku kuuluvates klubides NabaKlab ja Fontaine’i kompleks’i restoranklubis Fire Bar. Bänd, kes on juba tõestanud ennast tugeva livebändina asub lähiajal salvestama stuudioseinte vahel ning asub planeeritult koostööd tegema sügisel ilmavalgust nägeva uue muusikaagentuuriga MBMA. Nad on tõestanud, et iga kontsert on ainulaadne – oma kõlavärvide ja visuaalidega on Superliustik kahtlemata Eesti teedrajava muusika lainetes kaugele purjetav nähtus.

Superliustik @ Facebook
Superliustik @ MySpace

Crystal Cloisters

Tegemist on instrumentaalse kolmikuga, kellele ei ole võõraks kunstiks vingete instrumentaal-groovide tekitamine ja nende edukas täideviimine. Segu grungest, post- ja stoner rokist ning nende atmosfääride omavahelisest põrkumisest. Kitarrist Karlis peaks olema tuttav nägu Tartu ühest pikima ajalooga bändist Nyrok City, kus ta mängib bassi ja laulab. Kristallkloostrite siseõued on oma intensiivsete showdega kaheaastase tegutsemisaja jooksul võitnud nii mõnegi kohaliku ja kaugema melomaani rütmist väljas südame – ja seda argumenteeritud headuses. Bänd on jõudnud väisata ka välismaiseid kontserdilavasid.

Crystal Cloisters @ Facebook
Crystal Cloisters @ MySpace

Planet Spot

See on kosmos Tartu põranda alt. Bänd on endiselt uus, kuigi mõnda aega tegutsenud säilitavad nad igas oma lives 20 protsenti determineeritust kuid kuni 80 protsenti spontaansust, jäädes ilmselt alati värskeks. Planet Spot koosneb basskitarrist, trummidest hiljuti on lisandunud ka atmosfäärilist dimensiooni lisav naisvokaal. Planet Spot’i osas ei saa kunagi päris kindel olla, mis soundid kõlaritest väljuvad, kuid tunda on vänget stoner rocki lõhna, millele lisavad aroomi mõjutused siit ja sealt poolt Universumit. Kuulda saab eksperimentaalses kastmes impro psy stoner rock’i. Bänd on öelnud: „Avage ennast kosmosele..“

Planet Spot @ Facebook
Planet Spot @ MySpace

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Atmosphere @ Rada7
Atmosphere @ Facebook

01
May 11

Maailmamustrite kevadpidu @ Genialistide Klubi (29.04.2011)

Juhus või saatus, mõtlemata eesolevale – hommik algas kaunikesti põnevate ja soojade rütmidega, otse inimkonna hällist, seal kus elu kulgeb tänapäevalgi suhteliselt arhailiselt, lähedal algupärale. Algas kogumikuga, kust võis leida ühte kui teist huvitavat kuulamiseks: “Nigeria Rock Special: Psychedelic Afro-Rock & Fuzz Funk in 1970s Nigeria“. Tõsi, vahest törts tõsisema ja raskema sisikonnaga kui tol keskmiselt soojal ja mitte väga hallil, pigem selge ja erksavärvilise taevaga, meeletusi ja tralli täis kevadõhtul Genialistide Klubis esinenud kollektiivid Wrupk Urei ja Uebanda – ilmselgelt väga kaugele nad minu hommikusöögist ei maandunud.

Leierkasti taga segasid muusikat kokku 3 erisugust tegelast, Smaddy ja Kasheli nimed on justkui tuttavad, nagu ka muusikavalik – vabandage mu võhiklikkust, tunduvad üsnagi tihedad külalised seal olevat. Vürtsikas segu reggae ja funk‘i groov‘ist. Norida tahan. Norida tahan, õigemini olin tüdinenud ootamisest, sest Uebanda jõudis lavale alles sutikene peale kesköötundi. Hilja, aga mis siis ikka, pole hullu. Nii.

Energiline ja multiinternatsionaalne grupeering Uebanda kirjeldab ennast järgnevalt: “Värske maailmamuusika kollektiiv, kes saab inspiratsiooni aafrika, brasiilia ja reggae helidest.“. Jõuline ja avar, tabudest vaba ja julge, äärmusest äärmusesse, kõrgenergeetilisest funk‘ist suigutavate ja meelaste bossanovalike teemadeni, meeleolust meeleolusse põiklev maailmamuusika kaardistamine ja taasesitamine. Võimsa ja mitmekülgse häälega naisvokaal Zeka, tugev ja koos hästi töötav instrumentalistide osakond, mis paistab esinemisest esinemisse kahenevat või kasvavat, olenevalt päevast, andes igakordselt uue ja huvitava tulemi. Seekordne Uebanda koosseis oli üksjagu suur, täpsemalt seitse liiget. Puhkpillisektsioon on tuttav järgnevalt esinevast Wrupk Ureist. Põnev kuulata ja vaadata, kuigi pole kaugeltki sellises vormis muusika, mida ma igapäevaselt kuulata viitsiksin.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Uebanda @ Blogspot

Wrupk Urei on möödunud nädala jooksul ütlemata aktiivne olnud, kaasarvatud selle kontserdiga koguni neli esinemist. Neljapäeval proovis kuulasime jupiti päev varem toimunud Areaal LIVE‘i, mõnus, ja kahtlemata andis see edasisteks avastusteks rikastavat jõudu. Kes kurat seda teab, kui palju kordi Wrupk Ureid ma laivis kohanud olen, palju, seda ma tean – kordi neli või viis juba, vahest rohkem, kuigi pigem neli või viis. Wrupk Urei on tujukas bänd. Tujud viivad neid viimasel ajal küll minimalistlikuma maailmakäsitluse suunas: unustage moraalsete kaalutlustega demokraatia, see on hammas hamba vastu. Sinu eest otsustatakse, mida sa kuulad, ja tõttöelda pole see isegi vastumeelne ja raskesti seeditav. Ühinedes helilainetega ja kontsentreerides kogu oma vaba mõttejõu, on sul alati võimalik omatahtsi neid käänata ja uuele teele suunata. Palju vabadust. Samas olen ma kogenud Wrupk Urei kõrgfilosoofilisemat vormi – väsitavam ja nüanssiderikkam, sõnaõigust on sul kui kuulajal küllap vähem, lõpptulemus on üldiselt sama. Spirituaalsete aspektide inspireerivus muidu inspireerimatus maailmas. See viimane kraut‘i latakas, mis  nad nii kolmapäeval kui ka siin viimase loona tegid, see oli hullumeelne. Puhkpillid jäid seekord võib-olla tiba tahaplaanile, polnud päris see energia ja ei kostnud väga hästi muu fooni tagant välja, kava oli ka kuidagi liiga lühikene.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wrupk Urei @ Rada7
Wrupk Urei @ MySpace

Rohkem videoklippe

13
Feb 11

Ö Stuudio Esitleb! @ Genialistide Klubi (11.02.2011)

Korraliku tööinimesena on reede õhtuks aur sedavõrd väljas, et ei viitsigi tavaliselt midagi suurt ette võtta. Erandeid on, aga üldiselt mulle ei meeldi erandeid teha. Aga jah, Tolmunud Mesipuu ootuses tuli erand teha. Gizeh paistis ka justkui kollektiivina, mis võiks rängalt fantaasiamaailmu põrutada. Nagu ma ütlesin, siis ma üldiselt erandeid ei tee, ja kui ma neid ei tee, siis ma neid üldiselt ka ei tee. Mõningate eranditega oli see erand suurepärase mõttetöö produkt, mille tekkepõhjuseid ja versatiilset olemust pole vaja kahetseda. Jah, esimene bänd jõudis oodatust tunduvalt hiljem lavale ning jah, olid mõned nokastanud noorsandid, kes suutsid turvamehe juba üsna varakult välja vihastada ja garanteerida enesele eskordi käevangus esiukseni – aga see vaid kirgastas seda erandit.

Gizeh toimis bändina silmnähtavalt hästi, et lausa kade hakkas. Andekad muusikud (koguni multiinstrumentalistid) kõik, aga keskseks persooniks paistab olevat elurõõmsa ja karismaatilise loomuga Ånond Versto, kelle impulsiivsus nakatab teda ümbritseva aegruumi. Žanriliselt, küll üldistades, võib tolle Norra jõutrio loomingut sildistada kui progressiivne rokk, ent sisimas talletub sinna paljuski rohkemat: karkassiks 70-ndate džäss-rokk, millest tugevalt tungivad läbi ka funki ja psühhedeelia ilmingud, kaugenedes sellest kummatigi Norra folkmuusika, abrasiivse rokini või teab veel kuhu edasi. Esimeses pooles mängis bassi Ånond ja kitarri Claudio Forlini (Itaalia juured tulevad ikka proge juures kasuks), neli lugu ennem lõppu aga vahetati üksteisega kohad ja pillid. Trummide taga istus Øystein Odden, kes võrreldes kahe kaaslasega nii viisakas ei olnud ja kedagi teist enda instrumendi taha ei lasknud. Esimene osa lugudest, kui kitarril oli Claudio ja bassil Ånond, oli iseloomult primitiivne (seda mitte pahas mõttes) ja rahutu, teine osa jällegi rõõsade teemaarenduste, täidlaste kitarripartiide (ja soolode) ning tihedate funki-groovidega. Rikastav elamus.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Gizeh @ MySpace

Nimemängud on mulle alati meeldinud ja meeldivad arvatavasti tulevikuski: Badass Yuki, Tolmunud Yuki, Yuki Mesipuu, Badass Mesipuu või siis mõned (liht)rahvapärasemad variandid Tõsip****stunud Mesitaru ja Tolmav B***ake. Parem jääme ikkagi variandi juurde, et laval olid bändid Badass Yuki ja Tolmunud Mesipuu, kes keda toetas muusikaliselt, ei oskagi öelda. Tolmunud Mesipuu koosseis oli tavapärasest ahtam – laval alt oleks otsekui plõnnimist ja oigeid kostnud, vahest oli see nende bassimees, aga järgi ei uurinud – , ju äkki siis neid toestati neid. Improvisatsioonipeo teemaks oli deliirium. Eelmisel õhtul oli Badass Yukil kontsert klubis Korter, kus soojendati seesugust massiivset juudimaa duot nagu Carusella, ja ilmselt läks tähistamiseks, millest ei pääsenud Tolmupuu mehedki (loe eelnevat teooriat). Muusikasse edasi kandunud deliirium sisaldas pooleteise trummari ahelreaktsiooni käigus vabalangemise tsüklisse koondunud trummipulkade katkendlikku üles ja alla liikumist, süntesaatori ja kitarri sametist mürakookonit ning poognapilli groteskseid appihüüdeid. Seesugust noisedrone-fusiooni jätkus pooleks tunniks.

Ja nii ma avastasin enese jaoks Badass Yuki – täitsa mõnus bänd.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Badass Yuki @ MySpace
Tolmunud Mesipuu @ MySpace

Popsensatsiooniks ristitud Galvanic Elephantsi kuulamiseks mul enam aega ei jätkunud ja tõttöelda ei haakunud varem kuuldu põhjal nad ka minu puritaanliku maitseeelistusega, aga kuuldavasti olevat olnud saal paksult rahvast täis nende esinemise ajal.

Galvanic Elephants @ Facebook