
Peale säherdust suurejoonelist elamust kipub ikka tühi tunne tekkima, kuigi sellel aastal on vaimselt natukene kergem, hakkan tasapisi selle eluga siin ära harjuma ja pole kriipivat igatsustunnet, mis ei lase magada ega niisama olla. Hoolimata isegi sellest, et kogu elu oli seal mõndapidi kodusema tundega, kui möödunud aastal. Kui vaid seda neetud nohu ei oleks – tõenäoliselt sain külma siinmail, aga eks ma ise selles süüdi ole, et eeldasin siingi sooja ilma. Jah, Hollandi võrratut kevadilma igatsen kohe kindlasti taga, tubli kuukene ja pool siinsest kevadest ees: tulbid, nartsissid, sirelid ja kõik muud võimalikud õitsemisvõimelised isendid olid tolmlemisega täies hoos ja levitasid, vänget ja kobrutavat mesimagusat aroomi, raputades unest üles talveunne unustatud haistmismeele. Päris üksi polnud ma see aastagi, sõber Martin, kelle täiendavaid kommentaare ning mõtteid leiab seegi kord minu jutu vahelt (ta mäletab asju paremini, mul on kehv mälu), tartlaste delegatsioon oli küll ühe võrra väiksem, eestlasi ei kohanud peaaegu üldse, väljaarvatud teine Martin (Hukkunud Hinged). Tervitused temalegi ja palju õnne esimese Roadburni eduka läbimise puhul.
Kuna Tartust Tilburgi ja vastupidine ots möödusid linnutiivul, ei hakka ma see aasta väga pikalt kirjutama teel oldud ajast, olmeelule ei pööraks ka vahest nii palju tähelepanu, või kui palju selleks aega oligi, esinejategraafik sattus sedamoodi kokku meie maitsega, et suurem osa päevast oligi muusikaga täidetud. Esimene ja viimane päev olid selles osas üsnagi hullumeelsed, ja oli selgelt tunda, et üledoseerimine ei tule kuidagi kasuks, aga ei ole võimalik öelda ei, kui seesugused maiuspalad otse kandikul ette tuuakse. Kohale jõudsime päev varem, 13. aprilli pärastlõunal. Ma mõtlen, et peaks järgmisel aasta siiski peatuma telklaagris justkui seda sai tehtud eelmisel korral, mõnus ja teistlaadi elu, mida asendas sedakorda tontlikult haudvaikne ja hubaselt soe hotellituba (Druiventros). Vähemalt kvaliteetne uneaeg. Telkimise vastu poleks mul seejuures midagi olnud, sest kõige madalam temperatuur mida tablool silmasin meie öiste stoiliste ja karastavate jalutuskäikude (hotelli “boonuseks” oli tema kaugus linnast ja transpordi puudumine öisel ajal, aga 5 kilomeetrit pole teab mis hull maa) ajal, oli minimaalselt +8C kraadi, tavaliselt mõned kraadid rohkem, vastupidiselt eelmise aasta miinuskraadidele. Aga asume asja kallale…
Martin: Seekordne transpordi valik oli kindlasti õnnestunum, kui eelmise aasta oma, lennukiga on ikka kordi kiirem ning mugavam (loe: vähem aega pead väikeses toolis kannatama) liigelda ning huvitaval kombel oli sõidu (ajaliselt) pikim osa meie armsal kodumaal sõidetud Tartu-Tallinn ots. Ja nohu ma paneks üldse konditsioneeri arvele, mis huugas lennukis. Iiri odavlennufirma Ryanairiga lendamine polnudki nii kohutav, kui räägiti, kõigil oli oma istekoht ning riita kedagi ei laotud. Tõsi, istmed ja vahed oleks võinud suuremad olla ning reklaam (loe: spämm) hakkas pikapeale väsitama, aga eks see oli hind, mis tuli odavuse eest maksta.
Roadburni melu täielikuks nautimiseks peaks ikka jah telklas ööbima, sest kuigi pehme voodi ning soe tuba olid meeldivad, oli justkui midagi puudu – mõmisevad britid kõrval telgis ja grillivad sakslased autokaravaniga. Suurimaks plussiks, mis hotellis ööbides oli, võiks hoopis nimetada selle lähedust – päeval sai liigelda ühistranspordiga ning öösel polnud eriti hull sinna jala astuda.
14. aprill
Rahulik ja sombune neljapäeva hommik. Kisuks otsekui vihmale, meie õnneks siiski mitte. Piletid vahetasime helesiniste neljapäevaste käepaelte vastu üpris kohe peale seda kui vahetamine algas. Järjekorda ei paistnud silmapiiril, ei mingisugust tunglemist. Hiljem küll lookles, tunnen kaasa looklejatele, kuigi lookles vähem kui mullu. Kolm ja pool tundi aega avapauguni – huvitav, kumb see olema saab, hetkel on see veel lahtine, Quest For Fire või The Kilimanjaro Darkjazz Ensemble -, kõnnime piki ühte tegusamat Tilburgi äritänavat, palju inimesi, muuseas kohtame lõbusaid tänavamuusikuid (nüüd tuli alles meelde, et tahtsin hiljem tagasi minna ja neid kuulata põhjalikumalt), ja seejärel sukeldusime vinüülidžunglisse.
Martin: Selle, juba eelmisel aastal silma jäänud vinüülipoe (www.sounds-records.com, Nieuwlandstraat 33, Tilburg), leidsime tegelikult juba päev varem üles, aga siis polnud seal eriti mahti ringi vaadata, sest oli vaja veel jõuda teistessegi poodidesse. Ütlemata mõnus oli seal mütata, plaadivokil mängimas Naam, ning plaatide seas sobrada, tegevust jätkuks tundideks kui mitte päevadeks.
Valik langes Quest For Fire kasuks, sest nende kauamängiv “Lights From Paradise” (2010) on mulle igati sümpaatne, kust enamik esitlemisele tulnud lugudest pärinesidki, lisaks vanemat kui uut. Natuuri poolest sobiks kokku Afterburneril esinenud Black Mountaini ja Dead Meadowiga, võib-olla tiba karmim, aga täpselt nii palju et ei ole liiga burleskne ja jõuline äratus, jahmatav tervitus äsja tundmatus kohas vette visatud kassipoegadele allvee elanikelt, ega ka liialt pehme ja imal jahumine, üheülbaline unemuusika purpurtolmus. Quest For Fire töötas live’is üksjagu huvitavamalt kui plaadi peal – ja plaat kutsub põnevusega kuulama, soovitan -, mida võib öelda paljude teistegi nähtud bändide kohta, tegelikult, aga seda et nad tõepoolest nii hea laivbänd on, ma oodata ei osanud. Ja Quest For Fire kohtles kuulajaid hellalt, keelitas tulekeeltega ja paitas füüsilises dimensioonis basstrummi pulsina tuksleva diafragma induktsiooniga.
Martin: Mina jällegi polnud nende loominguga üldse kursis ning nii, nendega esimest korda tutvudes, jätsid üsna igava mulje. Mitte kuidagi ei haaranud kaasa ega pannud jalga tatsuma. Eelmise aasta avalaks – Ancestors, mida sai samas olukorras kuulatud, mõjus paremini, aga polnud viga, sest nii palju häid bände oli veel ees.

Üks peamine põhjus miks too pikk ja kodust kaugele viiv reis üleüldse ette võeti, kannab nime Acid King. Need, kes on seda olemuslikku põhjust ise kaenud, oskavad ainumalt head rääkida, enamasti ülivõrdes. Räägivad tõtt, võin kinnitada. Kas tundus üksnes mulle, et pealava jäi nende tarbeks veidikene liiga suureks, Midi Theatre sobinuks vahest paremini, Lori võimsa vokaali ja murendavate riffide kontsentratsioon põrmustanuks efektiivsemalt. Acid King tulejõud halvas ja murendas olemust, ei näe põhjust kurtmiseks. Rahvast oli palju ja mujal oleks kummitanud ruumipuudus. Kummardus sulle, kuningas. Kummardus sulle, et sedavõrd palju mälestusi “Busse Woods“-i pealt reinkarneerus.
Martin: Acid King oli tõesti võimas, pani nii jala tatsuma, pea nõksuma kui ka keha värisema – hakkas tekkima see õige ja hea Roadburni tunne. Mõnus oli nautida, kuidas vaid kolm inimest suudavad suure saali nii ära täita muusika, rallivate mootorrataste ja ringi tatsavate ebasurnutega. Ja muidugi see heli – suur ja mürisev nagu tankimootor.

Mullu lisandunud lava/kontserdipaik Midi Theatre, on lausa taevakingitus: hea akustika, rohkelt ruumi ja vajadusel saab mugavalt jalga puhata ja muusikat nautida pehmete toolidega rõdult. Kanada neliku Blood Cermony jaoks oli see koht parajalt suur. Bändina on Blood Cermony tublisti edasi arenenud, debüütalbumi aegsed lood kõlasid hoopis paremini ja mahlasemalt, meelelt lähemal hiljuti ilmunud “Living With The Ancients“-ile (2011). Särtsakas ja sõjakas nõiarokk veetleva preestrinnaga. Lavasõu võinuks olla mõneti mitmekülgsem, okultismilähedasem, kuidagi liiga tavalisena tundus, energiat samas oli küllaga. Kahtlemata üks festivali kõrghetki.
Martin: Väike kartus, et laval võib see kehvemini kõlada kui plaatidel, haihtus esimeste nootidega – kostus ütlemata hea minekuga ja tummine okultrokk. Sünged orelihelid, kurjakuulutavad flöödipartiid ning kaunihäälne laul – mida veel tahta. Tõsi, taustal oleks võinud joosta mõni temaatiline film – nende leidmisega ei tohiks ju erilisi raskusi olla, siis oleks olnud täiuslik. Sellegipoolest hea esitlus.

Näha oma silmaga Pentagrami, kus laulab kurikuulus Bobby Liebling ise ja kitarril Victor Griffin, on unistus ja on unistus, mis ka täitus, vähemalt osaliselt. Puudus vaid trummar Joe Hasselvander – oluline osa tervikust. Death Row ja Victor Griffin tekitasid kuidagimoodi rohkem emotsioone möödunud aastal. Bobby külmavärinatena üle keha sumbuv vokaal ja Griffini geniaalsed riffid – kõlab nagu Pentagram ennemuiste, ja ütlemata ekstaatiline oli kuulda seesuguseid klassikalisi lugusid kui “Day Of Reckoning“, “All Your Sins“, “20 Buck Spin” ja “Sign Of The Wolf (Pentagram)” (veel mõned lood kahelt esimeselt albumilt). Paar päeva varem ilmus Pentagrami uus album “Last Rites“. Ei, ma ei kahetse.
Martin: Oioioi. Pentagram oli kindlasti üks mu Roadburni oodatumaid bände ning ei pidanud pettuma.Võimas, lihtsalt võimas. Hitt hiti otsa ja näpuga ka lugusid uuelt albumilt (nt. “Nothing Left“). Uus plaat tundub olevat õite magus tükk – peab lähipäevil kindlasti kõrva peale panema. Kõik tähtsamad hukuhümnid tulid ära ning enamik kuulajaid teadis ka sõnu ning jorutasid neid kaasa. Mitte hetkegi paigal püsiv Bobby ning Griffinin oma ajatute riffidega – võimas paar, mis töötas sama hästi nüüd, kui ka nelikümmend aastat tagasi. Peaks mainima, et Bobby hääl pole aastatega palju muutunud, või kui on, siis ainult paremaks. Nagu väärt veinile või viskile kohane. Kindlasti üks festivali tipphetki.

Päeva olulisemad hetked olid selleks ajaks selja taha jäänud. Teema, mida The Atomic Bitchwaxi mehed pooljonnides kahe viimase albumiga ajama on hakanud, jääb minu jaoks võrdlemisi kaugeks, sootumaks midagi muud kui kaks esimest, lõputusse asteroidipilve sukelduva kuningliku fuzz’i eskadrilli juht-asteroidilõhkujat. Kohe-kohe ilmuv “The Local Fuzz” maitseks justkui paremini, vähemasti ettekandmisele tee leidnud jupid tollelt albumilt võtsid keha endi rütmis võnkuma, kuigi see pole ikkagi päris see. Ikaldusenaeratusega “Hope You Die” tegi meele ikka nii heaks. Vanematest lugudest oli samuti meeldiv kuulda “Kiss The Sun“-i ja “Shit Kicker“-it.
Martin: Lavalt tuli selline armutu küte, et hoia aga piip ja prillid, ja sõit. Puhast tuumaenergiat pritsisid tüübid ikka lavalt ja veel millise tempoga, lugude vahel polnud peaaegu üldse vahet. Vaevu said ühe kergema sõõmu hingata, kui tuli juba uus lugu selga. Ühtlane andmine terve poolteist tundi järjest, oli tunne nagu oleks istunud mõne rongi katlaruumis. Hea!

Count Ravenit ma aegajalt juhtun ikka kuulama, kuidas siis muidu, oluline doom‘i bänd, vahest pole ta minu kõige suurem lemmik selles žanris, aga meeldiv oli teda kohata ja kuulata. Dan Fondelius oskab hüva doom‘i kirja panna ja esitada, selles ma ei kahtle. Green Room oli Count Raveni jaoks sobiv koht, piisavalt intiimne ja lähedusse pugev, esimese päeva hullumeelsuse ja arutuse leevendaja. Nautisin.
Martin: Mõnus tummine doom, aga kuna oli juba pikk päev olnud, siis erilisi emotsioone ei tekitanud, kahjuks. Võib-olla polnud ma lihtsalt suutnud veel aatomirongilt maha astuda. Tahaks uuesti kuulata mõnel väiksemal üritusel, kus saaks neid paremini nautida. Lugusid esitati nii uuelt kui ka vanematelt albumitelt. Hea lõpetus päevale.

Palju häid bände jäi nägemata. Tõsimeeli on kõige rohkem kahju, et Naami jäi kavast välja, ent eks ta kunagi uuesti tuleb, piisavalt hea kollektiiv.
Martin: Peale ülalmainitud Naami oleks võinud ka Circle’t ja Zoroasterit vaadata (kuigi nende uus album on üsna igav) aga jah, küll jõuab veel.
Rohkem videoklippe