Sissekanded sildistatud: indie

11
Sep 11

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ma võiksin kirjutada üsna pika arutelu – plussid ja miinused, kõik pindakäiv ja meeldiv, põhimõtteliselt niisama ja mitte kuhugi viiv ilkumine –  teemal, et miks mulle ei meeldi Tallinn. Sekundeerides ühte oma sõpra, siis Eesti psühhedeelia-pealinn on ometigi ju Tartu, ja kõik seesugused põnevad ja eksootilised muusikalised kollektiivid peaksid ainuüksi seda olulist tõika arvestades siia toodama. Tartus juhtub asju. Kokkuhoiupoliitika tõttu on tihti ta hämar, pilkasesse pimedusse mattunud, ja hämaras juhtub teadupärast palju salakavalaid asju. Aga üldiselt on Tartus viimasel ajal vaikne. Näljasel on aga suur isu ja veel väledamad jalad – jalad, mis viivad kaugele; miski kisub lähemale nagu mesilast nektariõis ning toidab seda paadunud sõltlast, näljast, kelle kõht ja vaim saavad nüüd kõrvuni täis, vähemalt mõneks ajaks.

Need kentsakad isud on viimati iseäranis sagedastest külalisteks saanud ja niimoodi olen ma juba küllaltki loendamatu arv (ühe käe sõrmedel teeks selle rehkenduse vast siiski ära) kordi sinna teisse riigi otsa sattunud. Tööinimesena hirmutas mõte kesknädalasest üritusest, võttes arvesse sealhulgas ka toimumiskoha. See kõhklus oli õnneks ainult korraks ja sumbus peagi. Ürituse eiramine oleks olnud mõeldamatu, hoolimata oma plussidest ja miinustest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, olles uskumatu sealjuures ka mulle endale, siis koju, Tartu, jõudsin ma järgmise päeva hommikul. Ajavoolu objektiline kehastus kuvas numbreid miinuskümmeminutit kella kaheksast. Kerge suik ja tavapärane päev võis alata. Kui tavaline saab olla Wooden Shjipsi järgne päev, on iseasi küsimus. Mulle tundus see võrdlemisi tavalise päevana – täpselt nii tavaline nagu iga teine päev, olemata kunagi sarnane eelnenud või järgnevale päevale. Täpselt nii tavaline… Unenägudes purjetasid kuldsete parraste ja valgete siidjate, kõikenägeva silma purpurtikanditega ookeanivallutajad, ületades filigraanselt tüüned kui mäslevad veed, kaotamata ühtegi meeskonnaliiget ja kandmata märkimisväärseid kahjustusi. Seilamisel ei paista lõppu.

Ürituse, pikantse indie ja psühhedeelia orgiaga, või õigemini pisikese festivali mõõtu (4 “soojendusbändi”!) tuiamisega, saab suuresti rahule jääda, suurepäraselt kordaläinud – enamvähem. Kui nuriseda tahta, siis peab paraku nõustuma Terje arvamusega (loe ka Wooden Shjipsi eelmise Eesti külastuse põnevaid muljeid). Kokkuvõtlikult oli publik hõre ja ruumi tühjus kammitsev, selles valguses oleks võinud üritus toimuda tükiti pisemas ja intiimsemas kohas.

Uue Energia seitsmeliikmelist perekonda toetas sedakorda trompetimängija. Varakevadine, aprilli alguses nähtud Uus Energia ülesastumine väga ei vapustanud ega köitnud tähelepanu. Ehkki kogesin vilksamisi ainult viimast lugu, tundus tuul purjedes ja prožektorivalgus tagantkannustavam olema.

Uus Energia @ MySpace

Ma ei ole väga kindel, kas ma olin Elephants From Neptunei enne toda õhtut kuulnud/kuulanud, aga nüüd saan küll väita, et olen. Võiks öelda, et tegemist oli õhtu suurima üllatajaga, kuigi see väide oleks peaesineja suhtes ebaaus. Üle pika aja jälle üks huvitav avastus kohalikust skenest kui säherdusest – nii juba võib öelda. Energeetiline ja radioaktiivselt toores rokk’n’roll, vali kõrbetuul ja horisondipiirituse foobia, jahe pungiplombiir ja glamuursed stõuneri fashionistid, merepõhjast avastatud kullalast. Lavaliselt aktiivne ja sisuliselt väle, täidetud suunatud ja hetkeliste motiividega, tabavate kitarrisoolode ja rütmisektsiooni pingelise kruuviga, jätmata kuulajat hetkeski üksi, juurdlema igavuse episoodidega. Märksõnadena Queens Of The Stone Age ja The Atomic Bitchwax. Internetimaailma paisatud videopäevik näitab, et hetkel teevad mehed hoolega tööd oma esimese kauamängiva kallal. Kõlab põnevalt.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Elephants From Neptune’i kodulehekülg
Elephants From Neptune @ SoundCloud
Elephants From Neptune @ Facebook

3Pead pani mõnusalt vappuma tummiste kruuvide ja kitarri kaootilise sillerdamisega, teisalt hirmutas naiivse ja kannatust proovile panevate indie oietega. Ühest seisukohta on raske võtta, ilmselgelt kõige hullem ei olnud.

YouTube Preview Image

3Pead @ MySpace

Shelton Sani kolme kuu tagune kontsert Von Krahlis mõjus neutraalselt, mõningate positiivsete seikadega. Sel õhtul Shelton San aga säras ja surus jõuliselt oma eksistentsi peale, järele andmata ja lastes kuulajatel möönata enese suursugust kehastust. Alastamatult ja kompromissideta. Glamuurne staadionibänd. “Well-behaved” kammis/töötas (vali ise sobilik sõnakasutus) eriti hästi. Alastamatult eksimatu.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Shelton San @ Facebook
Shelton San @ MySpace

Ja siis lõi ta maailma, asetas taevasse tähed ja pani elutult tunglevates, igavese kaose tühjusesse määratud kehades mahlad voolama, ja nad lakkasid mitteolemast, ärkasid ja edastasid raadioeetri prohvetlikus suminas algupärase kõiketeadmise eeterlikku ning rahustavat, seestpoolt tervendava ärevusega kõditavat sõnumit. Vabameelse San Francisco psühhedeelialinnaku koloriitse natuuriga nelik Wooden Shjips jõudis järjekordselt siiamaile, et anda kolmas kontsert (eelmisel korral esineti lausa 2 korda). Suborbitaalne sõiduk, valguskeha, minimalistlik ja filosoofiliselt lihtne kui sõltumatult vaba psühhedeelne muuska, ammutades tugevalt inspiratsiooni möödunud sajandi 70-ndate kraut-roki absurdsusest, tugeva hüpnootilise ja transialti kirjeldusega reisijuhis ning reis ise. Wooden Shjips sõidab laivis sedavärki intensiivsusega, mida on kirjeldamatult keeruline panna helisalvestisele, autentsust taotlevale kaudsele objektile – sinna jõuab sellest metsikust jõust heal juhul ainult murdosakene. Koguni uue albumi “West” (2011) materjal töötab hoopis teistmoodi, alustades selle kontserdi ja nimetatud albumi avaloost “Black Smoke Rising“, mille avanoodid tirisid enesega võimsalt kaasa, ja seda kuni lõpuni.

Otsekui oodata võis ja kohane on, aplodeeris publik kutsuvalt ja Wooden Shjips tuli veel ühe lisaloo jaoks tagasi lavale. Viivuks oli kõik jälle endine. Ja nii ta otsa saigi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook

Rohkem videoklippe

21
Aug 11

Wooden Shjips – West (2011)

01. Black Smoke Rise
02. Crossing
03. Lazy Bones
04. Home
05. Flight
06. Looking Out
07. Rising

Vähem kui kolme nädala pärast esineb siinmail esialgsete spekulatsioonide põhjal (loodetavasti rohkemat kui spekulatsioonid) otse kuldse ja hurmava San Francisco südamest pärinev psühhedeelse roki kollektiiv Wooden Shjips. Ja nad polegi siin päris esimest korda, väidetavalt on tegemist kolmanda korraga. Hea uudis kindlasti taolise muusika austajatele. Mõned päevad tagasi ilmus Euroopas (Ameerikas kuu aega hiljem) nende kolmas (vahele mahuvad ka 2 singlitekogumikku lugudest, mis pole albumitele jõudnud, kuid neid päris täieõiguslikeks albumiteks pidada ei saa) kauamängiv “West“. Teenäitajaks, sisuliseks ja inspireerivaks temaatikaks on Lääneranniku grandioossuse avastamine, tolle romantilise ja mütoloogilise idealismi kehastus – igatsus olla osa sellest ja avastada. Ühtlasi on “West” esimene Wooden Shjipsi album, mis salvestati professionaalses stuudios. Sellest on võib-olla tingitud ka tolle veidikene raadiosõbralikum helilõuend, pehmem ja kontrollitum, keldribändispetsiifiline toorus ja sümpaatsus on vargsi taganenud.

Wooden Shjips” (2007) jääb minu jaoks hetkel Wooden Shjipsi nauditavamaks albumiks, “West” on aga paraku üks igavamaid, üllatades vähe, interpreteerides uuesti ja “sisukamalt” varemkuuldud motiive, ehkki seesuguse askeetliku vormi puhul ei olegi palju valikuid, ning visioonilised alged kipuvadki korduma. Mind häirib niisamuti liigselt raadiosõbralik lõuend, küll teistmoodi huvitav, aga nagu ma mainisin, siis too toores kontuuridevaba, laisalt ja vaba käega maalitud lõuend oli intrigeerivam. Uuelt kauamängivalt leiab tegelikult nii mõnegi huvitava loo, mainimist väärivad kahtlemata “Black Smoke Rise“, “Home“, “Looking Out” ja “Rising“. Paeluvaim neist on “Rising“, tõmmates hullupöörasesse psühhedeelsesse kaosesse, kaja ja reverb‘i, tagurpidi fraseeritud moonutuste põrgusse.

Hoolimata sellest, et “West” ei suuda mind muusikaliselt niivõrd palju köita kui eelnev materjal, paistab ta olevat kaunikesti kindlakäeline reisijuht, giid, kes teab ja oskab rääkida ning juhatada sinna, kuhu teised võib-olla ei oska, põnevamate vaatamisväärsuste juurde.

Nash Whalen (orel, süntesaatorid), Omar Ahsanuddin (trummid), Erik “Ripley” Johnson (kitarr, vokaalid) ja Dusty Jermier (bass).

Hinnang: 3.5/5

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook
Wooden Shjips @ MySpace
Wooden Shjips @ Wikipedia

26
Jun 11

Austin Psych Fest 3 (2011)

Möödunud aasta aprillikuu viimasel nädalavahetusel – festivalimõõdupuu järgi ennemini vaikne ja familiaarne aiapidu – toimunud Austini psühhedeelia festival, meelitas sinna linnakesse juba kolmandat aastat järjest kokku hulga muusikakollektiive. Uimane leierkastiklirin, teisalt sopane ja silmamoonutisi esile kutsuv vaaterattamuusika. Aasta varem toimunud sellesama ürituse videomontaaž meeldis väga, ja ootasin huviga järgmist, ja nüüd ootan järgmist, selle aasta festivali objektiivi imetud ja pintsliga kergelt kohendatud liikuvate piltide lõuendit. Helitaust on subjektiivne, mitte alati meelepärane, ent ikkagi nauditav, videopilt on aga laitmatu, võimendades ja visualiseerides piiratud ruumis toimunud kui määratud muusikaarmastajatele suunatud festivalielamust, andes võimaluse jälgida seda väljaspool tarbitud ajahetke, olevikus ja tulevikus, kahtlemata on mida vaadata ja kuulata ka kümne aasta pärast.

Muusikaliselt pakkus eelmine väljalase rohkem rõõmu, enamik bändidest on niikuinii tundmatud nimed, mõned üksikud tuttavad, üllatada saavad esimesed, teised meenutavad oma tugevust ja tubli tööga teenitud aupaistet ning lähevad kindla peale välja või tõmbavad enesele vee peale. Absoluutsete lemmikute osas pean 100% nõustuma Trashiga, kes jõudis seegi kord minust muljetamise osas ette. Ühemehebändid Gull ja Silver Apples – rohkem müra kui mõni oli võimeline tegema viiemehelises koosseisus. Gull, maskiga indiaanlane katusel, kitarr ja minimalistlik trummiset, korisev sõjahüüd ja kerge, tantsitava techno mekk. Silver Applesi pulseeriv süntesaatoritesõda, tugevalt inspireeritud hilisemast elektroonilise muusika maile distantseeruvast kraut-rokist – ja kogemata on kukkunud filmilindile tilgakene värvilahustit, jäta või võta. Hea elamuse garanteerisid samuti SpindriftMondo Drag, Headdress ja Pink Mountaintops.

Ülejäänud esinenud kollektiividest, valdavalt, kõlasid üsna keskpärase indie-puristamisena. The Black Angels oli ikka eriti kõhetu – mõlemad set‘id -, tänu möödunud aasta festivalile ma nad avastasingi, siin aga jätsin nad mind külmaks, ometigi oli “Phosphene Dream” (2010) nii hea. Teise set‘i asemel oleks võinud vabalt kosta mõni Tia Carrera defineerimatu kestvusega jämm, või siis kergelt päikesepistest vaaruv, uskumatut kireva oksepaleti ja kõrrega kaktusemahla imev Golden Animals.

Hinnang: 4/5

Austin Psych Fest kodulehekülg

19
Jun 11

Rabarock 2011 avapäev ehk kuidas jääda ellu vihmasabinas ja kõiketäitvas sopamülkas

Rabarock tuli peale aasta pikkust pausi tagasi tugevamana kui iialgi varem, olen kuulnud sealjuures ka vastupidiseid väiteid, aga need on õnneks vähemuses. Vaatamata isegi asjaolule, et konkreetset huvi pakkusid kõigest paar bändi, sekka paar juhuslikku elementi, mis töötasid ootamatult hästi, ja nimed, keda ma kuidagimoodi antud festivali määratlusega siduda ei osanud. Taotluslikult laiahaardeline esinejate nimekiri, selle kultuuriline mitmepalgelisus tõi samavõrra laia ja kireva publiku oma lemmikesinejaid kuulama ja vaatama, mind viisid sinna näiteks suur armastus Electric Wizardi ja Circle‘i vastu. Kuus tundi ühtlase vihmasaju käes, üksikud momendid selgust, mudane jalgealune ning pidev märja kassi tunne, jahedus, ja gravitatsioonikünnise ületamine Tartu poole tagasi sõites, kui neljarattaline, selg ees astronoomilisel kiirusel kraavi poole sööstis (kõik jäid õnneks terveks) – peale selle pole midagi kurta, peab vaid tänama korraldajaid.

Enesele teadmata sihipärast rada pidi astudes, järgides üldist voolu, jõudsime piletisappa täpselt ajaks kui alustas hiljuti oma teise kauamängiva üllitanud ja paljukiidetud indie-pop-rokk kollektiiv Ewert And The Two Dragons, eesotsas kunagise “Kaks takti ette” konkursi võitnud ja mitmetes erinevates kollektiivides tegev/tegev olnud Ewert Sundja. Paar kuud tagasi ilmunud “Good Man Down“-i pole ma ise veel jõudnud kuulata – kahtlemata peaksin -, kuid nii mõnedki tuttavad ja sõbrad on toda kiitnud. Ewert And The Two Dragons nõidus vihma välja, või oli see siis ikkagi hiiglaslik pilvemagnet mis vihmapilved Järvakandi kohale tõmbas ning tühjaks pigistas – esimesed kerged piisad langesid. Säherduses kerges sabinas mõjus nende küllaltki mitmetahuline indie-romantika huvitavalt.

YouTube Preview Image

Ewert And The Two Dragons @ MySpace

Ultima Thule fänniks ma ennast ei pea, kuigi nende loometööd olen austusega kuulanud juba pikemat aega, küll kehva järjepidevusega. Minu karmid sõnad ja hoiak möödunud aastal ilmunud albumi “Jälgede jälgedes” suhtes võisid olla ennatlikult skeptilised, kontserdil avasid uued lood ennast mõneti paremini. Meeletult hea heli lisaks. Need mehed pole kunagi liiga vanad. Eesti roki ja bluusi raudvara.

YouTube Preview Image

Ultima Thule @ MySpace

Kuskilt oli kosta Soome armuroki kollektiivi Sunrise Avenue ümisemist, kõlas halvasti ja väidetavalt oligi halb, ise lähemalt kuulama ei läinud. Aeg möödus ja tuttavad näod vaheldusid. Reede õhtu, esimese päeva vaieldamatu peaesineja – ei huvita, mida teised ütlevad ja keda peaesinejaks peavad, sest minu jaoks oli peaesinejaks siiski järgmine bänd  – tegi B-laval soundcheck‘i, esimesed rutakad tõttasid lava juurde, ent pidid pettuma, sest heli saadi kiiresti paika, professionaalsuse küsimus, ja olid sunnitud pool tunnikest veel ootama. Kohalik tunnustatud okultist-kokk Heiki keetis samal ajal tumedatele jõududele maopeadest, nõgestest ja neitsiverest kõhutäidet, tühja kõhuga pole ju ilus missat pidada, kõhukorin võib saada saatuslikuks.

Mõni üksik minut enne päeva tippsündmust, kui hetkeks tekkis tunne, et vihma pärast enam muretsema ei pea, avanesid uuesti kraanid. Ja sealt nad tulid, bänd keda on siia nii kaua oodatud, ja bänd keda on nii paljud ihaldanud näha, bänd kelle siiamaile toomine näis lootusetu üritusena, aga ometigi on see tõeks saanud, see pole silmapete, see on Electric Wizard. Ootusärevus. Riitus algab, preestrid ja preestrinna marsivad uhkelt lavale, salakaval grimass palgel, esimesed nihestatud noodid võnklevad ja helimateeria hakkab voolama, sisenedes kuulmekanalite kaudu ja kandudes iga järgneva noodiga lähemale kesknärvisüsteemile, kontrollides avaloo lõpuks sinu keha täielikult. Massipsühhoos hoogustub iga järgneva looga, ohverdatakse esimesed elavad, peapreesteri sõnad avaldavad austust olenditele, kelle nime me ei taha kuulda ja kellega ainumalt silmside loomine võtab kaameks; mehepojad noolivad kiivalt preestrinnat, karistuseks seotakse ohvritappu ootavad peatud olendid veelgi joovastavamalt hukunootide lembusesse. Muusikaline pingestatus näib käsikäes käivat valitseva ilmastikuoluga – mida valjemalt Electric Wizard mängib, seda rohkem sajab. Müstiline atmosfäär. Alles jääb absoluutne tühjus. Hing paistab alles olevat, kuid midagi nad enesega kaasa võtsid.

Ettekantud missade seas olid näiteks “Witchcult Today“, “Satanic Rites Of Drugula“, “Dopethrone“, “Funeralopolis“, “Return Trip“, “Black Mass” ja “The Nightchild“. Kogenuna viimase aasta jooksul ühte kui teist, siis peab tõdema, et see kontsert oli lihtsalt meeltpuhuv.

YouTube Preview Image

Electric Wizard @ MySpace

Electric Wizard väntsutas meeldivalt läbi, ideaalne hetk mil too päev olekski võinud lõppeda. Ootamas oli aga Circle, seega polnud võimalik lahkuda, ehkki vaim oli närtsinud ja pigem oli soov minna koju ning sooja teki alla pugeda. Mustasch ei meeldi mulle ei plaadilt, ja nagu välja tuli, siis ka mitte laivis. Kaua ootamist.

Circle‘i stuudioalbumid jagunevad üldiselt kahte leeri: on head ja on igavad soperdised, mis kohe üldse ei sünni kuulata, neid teisi satub valgete lammaste hulka kahjuks rohkem. Produktiivsus ei kaalu üles ebaühtlast kvaliteeti. Circle‘iga oli mul õnn kohtuda täpselt paar kuud tagasi Hollandis, Roadburni festivali raames, kui nad esinesid sõsarbändi Pharaoh Overlördiga, eraldi set‘ist ei jõudnud kahjuks osa saada, justkui veebruaris Heliosphere festivalil sündinud etendusest. Just nimelt etendus, muusika on sellest mängust kõigest üks osa, teine osa on vahetus kontaktis lisanduv teatraalne suhestumine, hallide kogude parodeerimine ja kangelas-eepiline sodoomia, kaabakate vankrirattal lõhkirebimine ja hüpnoositeraapia. Nõrganärvilistele ei soovita, sündsusepiirid on kerged kaduma. Circle‘i kontsert on elamus, alati.

Äsja ilmunud “Infektio” (2011) tundub olevat üle pika aja taaskord seesugune album, mida julgeb kahetsuseta kuulata (tagajärgede eest ei vastuta), seda julgen küll väita esmase pinnapealse kuulamise järel (üritan järgneva nädala jooksul sügavamale tungida), aga küllap on söödav.

YouTube Preview Image

Circle @ MySpace

Rohkem videoklippe

30
May 11

Badass Yuki – Black Apple Trip (2011)

01. Asthesungoesdown
02. Jacques Lacan On CSR!
03. Changeling
04. Litoral
05. Camel! Lights! Cerveza!
06. Fiji
07. Not A Heart Attack
08. Inframan
09. Rollercoaster Town
10. Take A Chance
11. Downtown Revisited
12. Vibrant Dreams

Varakevadine skisofreeniahoog, möödunud aasta kidura saagi viimased riismed, lume alt sulanud mustade, ühtlaselt hallikasvalgete tupsudega kaetud õunte mõrkjasmagusalt uimastav tinktuur, mürk või esmaklassiline, võrdlemisi tavaline, pea iga hästivarustatud majapidamise hüljatud nurgas mulksuv koduvein, seisab vastamisi põdura tinasõduriga, vasikasilmad ja õilis pisar silmanurgas, ja see unustamatu napoleonlik muie; lonkab ja on muidu kehva tervisega, aga teenima on ta valmis – nii ta vähemalt ise väidab -, kuidas siis teisiti. Seedesüsteemi siseneb seesamune must ollus, millele ensüümid viivitamatult hambad külge löövad. Kohati lausa nahaalne soldat – jah, tuleb välja, et ta on sulaselge suli ja närune petis, pistis teine nüüd ka viimase söödavad pala nahka, mis oleks kahekümne viie pealist roodu kahtlemata nädal aega elus hoidnud -, mässitakse ruberoidirulli ja lükatakse mäejalamil pesitseva vaenuliku pataljoni suunas veerema. Nelikümmend kolm sekundit hiljem, tunnikiirusel sada kaksteist kilomeetrit, pritsitakse lonkava sõduri ajud sinakashalli betoonrajatise seinale, oh seda süüdimatut valearvestust ja kunstilist saamatust. Aga milline sooritus ja vaprus! Vaenlase eesrinne kärvab vähem kui tunniga, sest must katk on valla päästetud. Neljakümne kolme sekundi jooksul juhtus palju enamat, kui me ette oskame kujutada, võib-olla koges vapper soldat teist, tulevast poolt oma kaheksakümne kuue aasta pikkusest elulõngast, tollel ajahetkel oli ta täpselt nelikümmend kolm aastat vana, ei ühtegi sekunditki rohkem ega vähem. Väest vabastatud kroonilise peavalu tõttu.

Neljakümne kolme sekundi müsteeriumi vastuseni jõuab võrdlemisi primitiivse lahenduskäigu kaudu – eeldusel, et selline eksisteerib -, samas välis-ja kodueestlastest, kolmest parasjagu noorest kui vanast mehest koosneva ešeloni Badass Yuki debüüt “Black Apple Trip” on ligi kuuskümmend korda pikem, ja see on mõneti olulisem ajaruum, millega seotud olla. Emotsionaalne kui muusikaline ampluaa on laialdane, võimalik, et isegi liiga lai, muutudes tihti väsitavaks ja ärritavalt koormavaks, meeleolud on kogukad ja ilma erilise hingamisruumita. Üllatav reserveeritus ja enesestmõistetav kompleksidevaba sooritus: depechmodelik kaosearmastus ja daftpunkilik reaalsusest irdumine, selle tasandumine reaalsuseks kui enese vastu pöördumine puhtkaootilise loomuse tõttu. Psühhedeelne müra kohtub lärmaka ja ekstravertse tantsumuusikaga. Kirkamad hetked: “Jacques Lacan On CSR!“, “Changeling“, “Camel! Lights! Cerveza!“, “Fiji“, “Downtown Revisited” ja “Vibrant Dreams“. Lemmikpalaks osutubki vahest viimasena mainitud “Vibrant Dreams“, veerandtunnine sümfoonilise müra ja elektroonilise nirvaana piki selgroogu allapoole roniv halvatus.

Katkused õunad.

Paul Sild (kitarr, heliefektid), Mart Avi (elektroonika, vokaal, helirežii) ja Aigar Vals (trummid, perkussioon)

Hinnang: 3.5/5

Badass Yuki @ Facebook
Badass Yuki @ MySpace