Sissekanded sildistatud: instrumentaalne

16
Oct 11

Talbot “Tour de Balkan 2011” – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Pikaleveninud õhtust sai ühtäkki hommik, ja hommikust on hetkel juba õhtu saanud, mis ei ole siinjuures üldsegi tähtis fakt. Mõneti, lausa olulisemalt tähtsam on fakt, et Talbot, alustades oma järjekordset, võiks isegi öelda suuremastaabilist ettevõtmist, tuuri Euroopa idapoolses piirkonnas, viies nad kogunisti otsaga Türki, esines eelnenud õhtul Tartus. Kui ma nüüd ei eksi, siis polegi Talbot hullumeelse tuuritamise käigus enam pikka aega Tartusse jõudnud, viimati möödunud aasta kevadel. Laivis nägin Talbotit viimati Tallinnas, Korteris, möödunud aasta septembris “ülimahedat” Ufomammutit soojendamas. Jõudsid! Eesti kontsertide raames olid soojendamas kaks Moskva apokalüptilise rokkmuusika kollektiivi, Tartus lisaks kohalik Crystal Cloisters. Kiitmata ei saa jätta samuti helimehi, sest heli oli Genialistide Klubi kohta ütlemata hea.

Ja lavale ilmusid sõbraliku olemisega noormehed kampsunites. Kampsunite alistusid, noormehed aga jäid edasi sõbralikeks. Muusika ei olnud antud hetkel just kõige sõbralikum, armulik mu kõrvadele, veidikene ähvardav, kuid ei kärkinud liiast. Laialivalguv post-rokk, mekkis kuigipalju nagu Neurosis ja Russian Circles, aga ei midagi uut siin kena ja ühtlase tähistaeva all, ja pole päris ka minu maitse, et seda igapäevaselt doseerida. Omad põnevad ja valgustavad hetked olid siiski olemas. Trummar oli isemoodi vaatamisväärsus, mängis põnevalt kui emotsionaalselt – oli tõepoolest, mida vaadata. Vasakpoolne kitarrist, kes suutis muuseas kontserdi jooksul ära lõhkuda kaks keelt (vähemalt järjepidev), astus üles samuti teises Vene kollektiivis. See juhtus aga alles peale Talbotit.

YouTube Preview Image

Cosmonauts Day @ Facebook

Talbot on otsekui ääretult pika järelhaagisega veok, mis läheneb ohvrile tagurdades. Lömastades elegantselt maaslamava kaukaaslase liha ja tugeva skeleti, ehmatuses, märkamata küll tõelist veretööd, nihutades ennast natukene edasipidi, hingates rahustavalt sisse ja välja ning üritades taaskord liikuda tagurpidi, sest tagurdamata lihtsalt ei saa. Järele jääb peaaegu lihatu, asfaldisse kinnitambitud jälg süütult ja ilma igasuguse hirmuta lebanud inimesest – kuivõrd elus või surnud ta peale seda on, ja kas meil on seda vaipa enam õigus inimeseks nimetada, paremalt juhul äkki imitatsiooniks, inimmustriks. Kiitsin Jarmole, et oh kui head teil need uued lood on, aga vaat, tuli välja, et Talbot ei mänginudki otseselt ühtegi uut lugu. Palju uut ja põnevat paistab selle aastaga lisandunud olevat, vähemalt kõlas värskendavalt ja kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Muusika on kasvanud. Kahtlemata parim Talboti kontsert.

Venemaad ja Ukrainat põgusalt katnud tuur “Tour de Balalaika 2011” lõppes Talboti jaoks paar nädalat tagasi. Aega puhkamiseks suurt ei ole, ja teisipäeval saab alguse “Tour de Balkan 2011” põhiosa. Kõik ei ole veel kõik. Aasta lõpus on tulemas kolmaski tuur, nimelt “Tour de Ninja 2011“, mis viib mehed Austraaliasse ja Jaapanisse.

YouTube Preview Image

Talbot @ Facebook

Peab tunnistama, järele mõeldes, et EndName oli noist kahest Vene bändist siiski kõige etem. Matemaatiline leelismetall. Resoneeris ümbritseva suburbiaga hästi, füüsiliselt nauditav ja kummastavalt kõditav. Hingeliselt jättis pigem külmaks, paremal juhul neutraalseks, ehkki atmosfäär oli tugev ja intensiivselt kulgev. Sujuv.

YouTube Preview Image

EndName @ Facebook

Crystal Cloistersit nägin viimati laval maikuu alguses, vahele mahtus pikk ja palav suvi, ja siis alles nüüd, äreva sügise turjal. Vanad lood on saanud meelepäraselt korpulentse ja dünaamilise nivoo, lakkamatult liikuvad läbipaistvad kristalsed pühamud. Kõrva jäid niisamuti paar uut (vähemalt mina pole varemalt kuulnud) lugu, mis töötasid praeguses kahe kitarri kontseptsioonis vahest isegi kõige paremini. Üldiselt positiivne. Miinusena see, et oldi seegikord viimane bänd, kes lavale tuli – ja arvestades, et alustades oli kell umbkaudu 3, siis ei olnud see kõige ideaalsem olukord bändile endale kui vähestele kuulajatele, kes sinna veel jäänud olid.

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

04
Jul 11

Chicago Odense Ensemble – Chicago Odense Ensemble (2011)

01. Parallel Motions
02. Emanuelle
03. Spirales
04. Glide Path
05. Soup
06. Spine Dots
07. Delivery
08. Pretty Nice

Chicago Odense Ensemble on 2008. aasta talvel juhtunud vabadžässiunelm. Põrkusid vormid ja mõistused. Põrkusid mõistused bändidest Causa SuiTortoise, Isotope217 ja Chicago Underground Collective. Ühtseks muusikaliseks kehaks said kaks Taani ja viis Ameerika muusikut, ülejäänud on juba ajalugu ning helikuvand sinu kõrvades, just nimelt. Ja juhtus midagi üpris kena, midagi üpris paralleelselt liikuvat ja liuglevat; minimalistlikud ning malbed džässiovaalid kombineerituna veidikene konarliku ja käreda psühhedeelse roki nurrumisega, puutumata ei jää ka idamaise varjundiga teemakäsitlused. Siinkohal võin ma vist eeldada, et Causa Sui pole võõras nimi – juhul kui on, siis ei ole üldsegi paha mõte selle teadmatuse vastupidi pööramine -, teised bändid on vahest natukene vähemtuntumad, vähemalt mulle, aga muusikaline orientatsioon kui visioon tundub neid kõiki ühes ja samas suunas vedavat. Improvisatsioon juhib ja näitab teed. “Chicago Odense Ensemble” salvestati Chicagos, mõningad järelsilumised tehti aga Odenses.

Korralagedus ei tohiks tähendada head, ent just sellega see kõik jälle algab. Korralagedus heas mõttes. “Parallel Motions“-i korralagedus tõepoolest esiti ehmatab, otsekui kõik üritaksid üksteist teineteisele korraga samaaegselt tutvustada, sellest tingituna on võib-olla antud loo nimi ka seesugune, kirjeldades toda erisugustest ja eemalduvatest mõttelõngadest laiali paiskuvat spiraalset toru, kus kõik läbisegi üles ja alles tõttavad. Detailid ja faktid hakkavad läbi imbuma ning tekivad muljed. Muljed, millest kõigepealt haaravad kinni rütmisektsiooni liikmed, ja seejärel liituvad teised instrumendid. Organiseeritud korralageduses areneb edasi. “Emanuelle” lainetav bassikäik ja hoogne perkussioon loovad ühe intensiivsema ning süngema koosluse, kitarrid ja kornet moodustavad ühtlase ja meela sumina. Pimedus tuleb ja viib paksu ning kõledasse metsa. Tihedalt täidetud instrumentaalseadete kõrvale on ära eksinud “Spirales” ja “Spine Dots“, juhatades teed kõledast metsast päikesepaistelisele aasale, mis siis, et on öö. Võrdlemisi pehme ja kahjutu, õietolmuse sooloinstrumentide lendlemisega “Glide Path” ei kohuta. Mida lugu edasi, seda paremini tundub too kooslus töötavat. Rob Mazureki kornetipartiid hakkavad alles õieti elama loos “Soup“. Mõnus pulseeriv bass ja Jonas Munkile omaselt lõikav kitarrimäng ja tonaalsus. Täpselt 12 minutit pikk ja ühtlasi albumi kõige pikem rada “Delivery” võib tunduda esialgu primitiivsena, ent sekund-sekundi järel kooruvad ühtlase värvikihi alt välja uued ootamatud kihid. Valitsevateks jõududeks on kitarrid ja kornet. Kornet alustab tagasihoidliku soolopartiiga, varsti ühinevad kitarrid, hoogustudes ja maandudes täiuslikku kaelaväänamisse, haarates selles hoos kaasa ka korneti. Motiivilt meenutab jubedalt Causa Suid – milline jõuline kulminatsioon! Ausõna, higi lahmab, see oli midagi vapustavat. Lõpp on aga see-eest rahulik ja sujuv – lihtsalt kaunis. “Pretty Nice“.

Rob Mazurek (kornet), Jeff Parker (kitarr), Dan Bitney (trummid, perkussioon), Matt Lux (bass), Brian Keigher (perkussioon), Jonas Munk (kitarr), Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).

Causa Sui fännidele uudiseks, augustis ilmub järg (lühikene helitutvustus) aprillis ilmunud Pewt’r Sessionsi esimesele peatükile.

Hinnang: 4/5

Chicago Odense Ensemble kodulehekülg
Chicago Odense Ensemble @ BandCamp
Chicago Odense Ensemble @ Facebook
Chicago Odense Ensemble @ MySpace

16
Jun 11

Grandloom – Sunburst (2011)

01. Orbit Wobbler
02. Woodbridge
03. Apollo Moon
04. Larry Fairy
05. The Holy Letter
06. Earthvalley

Sunburst” on Grandloomi esimene stuudioalbum, ehkki linti võetud materjali on bändil ette näidata mõneti rohkem. Tunamullu salvestatud, ligi kaks tundi adrenaliiniga võrgutav ja leegiheitjaga delikaatselt raseeriv kontsertsalvestis “Live At Bautzener Tor” (2009), annab kui võtab armu, kohutab parajalt räpase ja lärmaka, vabalt hingava klaasist tulemäe hingeldamise ning tinast saabastega akvanaudi raskete sammudega. Nimetatud album on bändi sotsiaalmeediakanalite kaudu niisama omastatav, ja hoolimata oma sakilisusest hea alguspunkt kust alustada Grandloomiga tutvumist – kohe otse algusest. Seoses uue albumiga avastasin ka, et hiljuti ilmus neilt “5 Dollar Jam” (2010), neljalooline lühialbum, kus on veidikene hubasemasse kui kontsentreeritumasse vormi valatud 3 lugu eelnenud kontsertalbumilt ja üks lühidapoolne uus lugu. “5 Dollar Jam“-i helipilt, selle produktsioonilised eripärad ja mööndused on siiani kõige meelepärasemad, sidudes ühte impulsiivsuse ja rabeduse kui pehmed ja unistavad psühhedeelsed taotlused; “Live At Bautzener Tor” annab küll edasi higise, kitsa ja tihti lärmaka keldriklubi atmosfääri, ent jääb sirgeseinaliseks; “Sunburst” kõlab vahest liialt üleprodutseeritult, dünaamika on aga omal kohal ja mitmekesistab instrumentaaltrio püüdlusi, mis pruugi üldsegi paha olla.

Grandloomi kõrvutatakse pahatihti seesuguste sangarlike nimedega nagu Kyuss, Karma To Burn ja otse loomulikult kaasmaalastest Colour Haze’i kui Samsara Blues Experimentiga. Grandloomi muusikat võib karakteriseerida kui pooltoorest, kergelt läbiküpsetatud biifsteeki, hõrgult mahlane ja vürtsidega pole koonerdatud, maitsemeeled saavad oivalise elamuse osaliseks. Selle eest, et see tükk tuline on, hoiatada ei saa, ja mida tulisem, seda paremini see üldiselt maitseb, vürtsidega peab vältimatult leppima. Minetades kulinaarse fantaasia ja pöördudes tagasi muusikaliste fantaseeringute rüppe, siis “Sunburst“-i puhul on tegemist Grandloomi huvitavaima, ja vahest isegi parima väljalaskega, vaatamata et ma teda ülemäära vuntsituks pidasin just ennist. Koloriitsuse ja maiste ebajumalate kummardamise kõrval on ehedalt säilinud algsed kriteeriumid ning tõlgenduslikud arusaamad. On rahutu rongina edasitõttav rock’n’roll, on psühhotroopne kuningriik ja on talumatult tühi taiga, kus on võimalik komistada ainult iseenda otsa. Ja Grandloom oskab groovida!

Justkui “5 Dollar Jam“, koosneb “Sunburst“-gi  valdavalt varasemalt kontsertalbumilt kuuldud lugudest. Struktuuriliselt on vanad lood enamvähem samaks jäänud, kuigi paratamatult peab tõdema nende kõikide puhul seda, et aja möödudes on nad ainumalt paremuse suunas edasi arenenud, kõlavad üksjagu terviklikumalt, rohkem päris lugude moodi kui jämmidena, rääkimata kontrollitud keskkonnas salvestamisest ja professionaalsest järelsättimisest, mis toovad pisematki nüansid välja, kuvandudes detailiderohkete kuulamiselamustena. Noist möödaniku kompositsioonidest on mokkamööda kõige enam “The Holy Letter” ja “Earthvalley“: esimene neist on Grandloomi üks süngemaid mõtteavaldusi, sidudes ennast tugevalt doom‘i paradigmaga, teine jällegi algab tempokalt, kandudes veerivaks ja lauseotsa otsivaks jämmiks, milleni viimaks oivaliselt ka jõutakse. Suundudes olevikku, leiame me sealt kaks uut lugu. Uued lood paljastavad Grandloomi aimatava potentsiaali. Surakaga algav “Orbit Wobbler” ulatab üsna kiiresti jutulõnga rütmisektsiooni kätte, kitarri kuuleb tagataustal laveeriva õrna ja maitseka foonina, lõpus toimub mõnusalt harmooniline pingestumine ning natukene nukrast ja ühehäälsest monoloogile kalduvast kudrutamisest saab rõkkav küte. Akustilise kitarri introga sissejuhatav ja hilissügiste sopaste kiviriffidega üle valav “Larry Fairy“, on samuti arvestatav kandidaat albumi paremikus.

Grandloomi puhul on tegemist kahtlemata väärt lisaga Saksamaa põrandaaluse rock’n’roll‘i ja stõuner-rokki viljelevate kollektiivide kampa. Neid tuleb sealt viimasel ajal jube palju.

Hans (bass), Rischi (trummid) ja Tom (kitarr).

Hinnang: 4/5

Grandloom @ Facebook
Grandloom @ MySpace

21
Mar 11

The :Egocentrics – Center Of The Cyclone (2011)

01. A Road Less Travelled
02. Off The Center
03. Sink Or Swim
04. Blissful Idiot
05. Intuition And Coincidence
06. The Unknown Sings
07. Lost And Found

Timişoara (linn Rumeenias) kolmiku tegemised jäid mulle viimati hambusse umbkaudu kuu aega tagasi, kui ma lahkasin nende palju tähelepanu pälvinud debüütalbumit “Love Fear Choices And Astronauts“. Instrumentaalses kookonis neljajärguline, 50 astronoomilist maa minutit pikk vabaunistamine, mille epitsentrist, tulikuumast koldest tõuseb mõõdukalt paksu ja halli tossu, üldiselt jääb nii pikkadeks aastateks, hirmutamata ümbruskonnas elutsevaid pärismaalaseid, pakkudes neile ennemini silmailu ja külg-külje kõrval immitsevat soojust, ja siis jällegi müristades vägevalt, et väriseb maa ja ilm, maa avaneb ja neelab hunnitut elu, korsten avaneb lõplikult, köhides lõõrid puhtaks ning lennutades ümbruskonda hulga sültjat kuuma massi, kugistades aplalt järelejäänud elu ja mateeria. Jah, The :Egocentricsi esikalbum oli parajalt heitlik, passiivne kui aktiivne, ärkab ja vaikib, ja siis jälle ärkab: kokkuvõttes mõnusalt tasakaalus ja väljaulatuva, meeldejääva ja kaugelt äratuntava reljeefiga.

Uus album “Center Of The Cyclone” ei lasknud enda järele kaua oodata ning ilmus vähem kui aastase vahega taaskord Nasoni Records hõlma alt. The :Egocentrics jätkab valitud instrumentaalset rada ja üsnagi improvisatsioonilisel teel, kuigi võrreldes “Love Fear Choices And Astronauts“-iga on see käsitlus arenenud fundamentaalsemaks, struktuuriliselt mitmekesisemaks ja defineeritumaks. Toorest ja kangest rifiküttest ollakse muidugi parajalt kaugel, kuid vajadusel flirditakse sellegagi. “A Road Less Travelled” mõtlik ning ümisev bass ning sporaadiliselt trillerdav kitarr moodustavad sujuva ning uniselt veniva sissejuhatuse, hellitades pehme ja keelitava helikeelega. “Off The Center” toob kuuldavale oreli (väidetavalt ka esimeses loos, aga tõepoolest mida ei kuulnud, seda ei kuulnud), vaikselt, ent tagataustal teda siiski uitamas on kuulda. Sõuab kaugemale vaiksest ja sõnaahtrast elukeskmest ning liigub lähemale matsakamate ja punavalge palgega rifiplaneetidele. “Sink Or Swim” algab kaunikesti minoorsetes toonides, ent siis muutub jällegi tujuküllasemaks ja helisevamaks, mattudes viimaks aastatepikkuseks vaikeluks. “Blissful Idiot” on pikkuse poolest albumi kõige lühem lugu, äratades üksjagu spontaansel ja lustakal moel letargiast ning igavust tekitavast minimalismist, kostitades jämedateralise ja -häälse kahuritulega.

Intuition And Coincidence” on omamoodi tähenduslik ja huvitav moment: kvantmootor käivitatakse ja kolonistid asuvad teele, saja seitsmekümne viie valgusaasta kaugusele, asustama düüniplaneedile, et sinna luua päris oma metsik oaas, viies edasi maaelanike devalveerunud ja ennast mastaabist mastaapi kordavat ajalugu, selle esoteerilised tõlgendused ja ideaalid; avakosmoses laiutab tühjus, vaakum ja nähtamatud alfaosakesed, põimudes perutavad metalllinnu korpulentselt töntsaka kehaga; nähtamatu ja tajumatu tuul kajab tühjuses, külvab tühjust ja saab ise tühjuseks. Kui atmosfäär on tahenenud kvantmootorite pimestavast helgiheitest, resonantsist ja kajast, jõuavad kõrvu meloodiad, mis osutuvad vahest selle albumi kõige mahlasemateks, meenutades ja tuues tagasi mälestusi eelmiselt albumilt. Kiirus kasvab ja osakesed hõõrduvad aina tihedamini tümika karkassi ümber ja kosmos laulab kogu kõiksuses. “The Unknown Sings” ulatab impeeriumi kaardid ja valitsejakrooni kitarrist Brennile, kelle kujundirikas ja kergelt põlev helihagu kõlab justkui kõigile ja justkui mitte kellegile, tühja ning ebaotstarbekat õhku on vähe, täites iga võimaliku hetke pompoossete, pooleteisel valguskiirusel liha molekulaarsel tasemel kirurginoa täpsusel poolitavate magushapude nootidega. Vahele mahub kütkestavat ja vabastavat dünaamikat, mis küll saavutab peagi oma algse oleku, aga seni kuni see kehtib, pakub maalilist ja egokeskmest vaba jõududevahekorra silumist. “Lost And Found” on trio viimane ja meeleheitlik kiirendus, pahvatades funkiliku tuleohtlikkusega, pildudes sädemeid otse kõige tulealtima ja toksilisema gaasiga täidetud keskkonda – oivaline tonaalsus ja nätsukummina kokkukleepuv üksteisemõistmine. Lõpp kandub algusesse – või on parem öelda, et algus saab alguse lõpust, “A Road Less Travelled” algab “Lost And Found” lõpumotiiviga.

Center Of The Cyclone” lõpuosa paiskab aina kaugemale ja aina kiiremini lähemale lõpppunktile, ehkki asukoht mitmekihilisel universumikaardil on õnneks määratlemata, võimaldades tollel kosmoselaineril sumbuda mööda piiritlemata avarusi igavesti – seni kuni kestab universumi füüsiline eksistents -, tegemata isegi peatus reservide täiendamiseks. Jah, The :Egocentrics näitas taaskord iseloomu ja teeb seda kahtlemata edasi. Nende stiihiast ja esteetikakartlikusest hõõguv vabaunistamine läks mõneti küll rohkem hinge, aga küllap teine etapp on alles millegi suurema ja vägevama algus, juhtides lähemale sihipäratule sihipärasusele.

Brenn (kitarr), Hera (trummid) ja Jess (bass).

Hinnang: 4/5

The :Egocentricsi kodulehekülg
The :Egocentrics @ MySpace
The :Egocentrics @ Facebook