Sissekanded sildistatud: jämm

08
Oct 11

Mount Carmel – Mount Carmel (2010)

01. Livin Like I Wanna
02. Still Listening
03. ZZ Breakers
04. Sacksburg
05. Hear Me Callin’
06. I Work While You’re Sleeping
07. Studio Jam

Aasta üks oodatumaid albumeid, Põhja-Ameerika keevalise bluusroki kollektiivi Radio Moscowi kolmas tserebraalne tulemine, ilmub veidikene vähem kui nädala pärast. Seniks tarbin ohtralt nende kahte esimest albumit, niisamuti geograafiliselt ja muusikaliselt seotud kaasmaalastest Mount Carmeli, möödunud aastal pea märkamatult ilmunud endanimelist debüüti. Sunnituna või vabatahtlikuna, hambad ristis või absoluutses eufoorias, on need bändid mänginud koos, kihutades publiku hullumise ääreni – ekstreemne kogemus, millest ilmajäämine toob pisara silma ja veretilga südamesse nii mõnelegi bluusis karastunud ja kümblevale elusolendile. Kõlab mainimisväärse unistusena. Mount Carmeli otsekohene ja liigsuseta helikeel seob mälestused 60-ndate teise poole ja 70-ndate algusaastate Briti impulsiivse ning tehniliselt meisterliku bluusroki lainega, tugeva vundamendina tasub kahtlemata mainida nii Led Zeppelini, Creami kui Ten Years Afteri kustumatut inspiratsiooni. Kõige tavalisem rokkbänd, nagu nad ise on ühes intervjuus enda kohta öelnud. Kui tavaline on nende tavalisus tänapäeva tavapärase rokkmuusika maailmas, on iseasi küsimus.

Albumi üldine helikuvand on mõnutekitav, naturaalne ja tasakaalus, iseloomult toore ja voolav, karastamata kõrva jaoks siiski vastutulelik sümbioos modernsest esteetikast ning bluusroki dramaatilisest ja emotsionaalsest algupärast. Jõuliselt teineteist ühest seinast teise tõukav rütmisektsioon, soojalt karvane ja üle skaaladel ülevalt kui alt lendav bass (Patrick Reed) ning peenetundelise brutaalsusega skandeerivad trummid (Kevin Skubak). Rääkimata Matthew Reedi veidikene kaeblikust ja melanhoolsest vokaalist, tema meisterlikud ja tulikuuma joana läbi jäätunud südamete tungivad kitarripartiid, mis on lihtsalt oivalised. Niivõrd vaba ja innustav, ent püsib imehästi koos ja omab kindlat sihti. Alustades tugeva ja tempoka looga kui-oleks-õige-aastakümme-siis-oleks-see-lugu-top-25-edetabelis-kui-vaid-oleksLivin Like I Wanna” ja lõpetades oimukohti ohtlikult tukslema paneva, džässilike metamorfoosidega penetreeriva jämmi/loo, ühtlasi albumi viimase looga “Studio Jam“, siis märkame, et oleme seljataha jätnud ühe ütlemata vägeva bluusroki ristiretke.  Tähelepanuväärseks, suurepäraselt sooritatud tükiks, saab pidada töötlust/taasesitust Ten Years Afteri loost “Hear Me Callin’“, poolitava trummisoolo tõttu üksjagu pikemaks venitatud bluusroki aegumatut taiest.

Kevin Skubak (trummid), Patrick Reed (bass) ja Matthew Reed (kitarr, vokaal).

Hinnang: 4/5

Mount Carmel @ Facebook
Mount Carmel @ MySpace

21
Aug 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 2 (2011)

01. Garden Of Forking Paths
02. Gelassenheit
03. Brassica Blues

Ütlemata vajalik ja loomulik järg kevadel ilmunud esimesele sessioonile – sessioonile, mis paljastas tolle Taani kolmiku ja nende sõprade erootilis-sürrealistliku muusikalise suhtedraama ning egoismivaba vabaarmastuse, ja nihutas põhituumiku loomingulised ideaalid aina lähemale naturaalsele ja rudimentaarsele, aastatuhandeid tagasi pimeduse ja kaose alla mattunud teerajale, kust kaudu on võimalik jalutada kaugusesse kahanenud sulnisse igavikukaunidusse – lummavasse seninägematusse, kus valitsevad kirjeldamatu liigsus ja tagamõtteta, patuta ilu. Vähesed on selle tee leidnud – ja näinud, ja tundnud, ja kuulnud. Primitiivne, ei, peenetundeline ning nüanssiderikas, ja. “Pewt’r Sessions 2” on vajalik ja loomulik ning jätkab otsinguid, vahest jõuab isegi väga lähedale kirjeldamatule ilule ja näitab seda teistelegi, osakest kogetust ja jätab nii mõndagi veel enda teada – kui aeg on küps, siis kuuleme.

Ajalise kestvuse osas on mõlemad sessioonid üsnagi ühte auku, alateemasid on teisel vähem ja moodustav meeleolult ka veidikene ühtsema ning enesele kindlamaks jääva, suunatuma eesmärgiga terviku; “Pewt’r Sessions 1” seevastu kosutas rohkemate erinevate ja vastanduvate meeleoludega, tekitades põnevaid kontraste ja illusioone, ja kahtlemata on mõnevõrra süngem ja skisofreenilisem, pannes kuulaja parasjagu proovile ja ennast põlgama, siis jällegi rabades kui illumineerides vapustavate, geniaalsuse ja laushullumeelsuse keskteele jäävate pretensioonikate avaldustega. “Pewt’r Sessions 2” on üksjagu rõõmsameelsem ja avatum, ergas ja päikeseküllane, tujult sobituv “Summer Sessions” triloogiaga. Omad tumedad ja nukrad hetked on temalgi, lootust ja unistusi on samas rohkem, tarkadele ja lollidele, uskujatele ja mitteuskujatele. Albumi põhituuma moodustab avalugu “Garden Of Forking Paths“, mis oma üüratus, keiserlikus 24 minuti orientiiris, tuttavliku Causa Sui toretseva ja joviaalse alusteemaga, võtab õlule kanda ühte kui teist raskemat ja kergemat. Rikkalik aed, kõige püham aed, aed mida kõik teavad, või peaksid teadma; aed täis ahvatlust ja hukatust, õigeid ja valesid valikuid, viies hoolimata valikutest sind sihtkohta, kas rikkama või vaesena, elusa või surnuna, taevasse või põrgusse. Teekond on vääramatult täis õigeid valikuid, väljudes oled rikkam kui eales varem. “Gelassenheit” tempokas ja peaaegu ühtlaselt pulseeriva minekurütmiga motiiv seondub mulle üpris tugevalt Kraftwerkiga, ehkki kujunev tulemus on lõppeks teistsugune, huvitav ja värviline, astudes juhtmotiivist natukene kaugemalegi. “Brassica Blues” paitab meeldiva ja magusa progressiooniga, hoides küllaltki tasast ja sujuvalt kasvavat profiili, juhatades rahuliku ja magus-kurva lõpplahenduseni.

Enesestmõistetava tunnistamine, nägemine ja tajumine ei ole patt, mittenägemine, -tunnistamine ja -tajumine on patt, karistatav ja kahjulik, peaaegu alati fataalne ja taandav. “Pewt’r Sessions 2” on Causa Sui siiani kõige enesestmõistetavam album, ja raske on ette kujutada, et sealt on kuhugi võimalik edasi minna. Mõistmise piirid on lahtised, vähemalt mingi maani.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Nagu esimeselgi võrratul sessioonil, on kaasategevateks meediumiteks Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen

Hinnang: 5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

16
Jun 11

Grandloom – Sunburst (2011)

01. Orbit Wobbler
02. Woodbridge
03. Apollo Moon
04. Larry Fairy
05. The Holy Letter
06. Earthvalley

Sunburst” on Grandloomi esimene stuudioalbum, ehkki linti võetud materjali on bändil ette näidata mõneti rohkem. Tunamullu salvestatud, ligi kaks tundi adrenaliiniga võrgutav ja leegiheitjaga delikaatselt raseeriv kontsertsalvestis “Live At Bautzener Tor” (2009), annab kui võtab armu, kohutab parajalt räpase ja lärmaka, vabalt hingava klaasist tulemäe hingeldamise ning tinast saabastega akvanaudi raskete sammudega. Nimetatud album on bändi sotsiaalmeediakanalite kaudu niisama omastatav, ja hoolimata oma sakilisusest hea alguspunkt kust alustada Grandloomiga tutvumist – kohe otse algusest. Seoses uue albumiga avastasin ka, et hiljuti ilmus neilt “5 Dollar Jam” (2010), neljalooline lühialbum, kus on veidikene hubasemasse kui kontsentreeritumasse vormi valatud 3 lugu eelnenud kontsertalbumilt ja üks lühidapoolne uus lugu. “5 Dollar Jam“-i helipilt, selle produktsioonilised eripärad ja mööndused on siiani kõige meelepärasemad, sidudes ühte impulsiivsuse ja rabeduse kui pehmed ja unistavad psühhedeelsed taotlused; “Live At Bautzener Tor” annab küll edasi higise, kitsa ja tihti lärmaka keldriklubi atmosfääri, ent jääb sirgeseinaliseks; “Sunburst” kõlab vahest liialt üleprodutseeritult, dünaamika on aga omal kohal ja mitmekesistab instrumentaaltrio püüdlusi, mis pruugi üldsegi paha olla.

Grandloomi kõrvutatakse pahatihti seesuguste sangarlike nimedega nagu Kyuss, Karma To Burn ja otse loomulikult kaasmaalastest Colour Haze’i kui Samsara Blues Experimentiga. Grandloomi muusikat võib karakteriseerida kui pooltoorest, kergelt läbiküpsetatud biifsteeki, hõrgult mahlane ja vürtsidega pole koonerdatud, maitsemeeled saavad oivalise elamuse osaliseks. Selle eest, et see tükk tuline on, hoiatada ei saa, ja mida tulisem, seda paremini see üldiselt maitseb, vürtsidega peab vältimatult leppima. Minetades kulinaarse fantaasia ja pöördudes tagasi muusikaliste fantaseeringute rüppe, siis “Sunburst“-i puhul on tegemist Grandloomi huvitavaima, ja vahest isegi parima väljalaskega, vaatamata et ma teda ülemäära vuntsituks pidasin just ennist. Koloriitsuse ja maiste ebajumalate kummardamise kõrval on ehedalt säilinud algsed kriteeriumid ning tõlgenduslikud arusaamad. On rahutu rongina edasitõttav rock’n’roll, on psühhotroopne kuningriik ja on talumatult tühi taiga, kus on võimalik komistada ainult iseenda otsa. Ja Grandloom oskab groovida!

Justkui “5 Dollar Jam“, koosneb “Sunburst“-gi  valdavalt varasemalt kontsertalbumilt kuuldud lugudest. Struktuuriliselt on vanad lood enamvähem samaks jäänud, kuigi paratamatult peab tõdema nende kõikide puhul seda, et aja möödudes on nad ainumalt paremuse suunas edasi arenenud, kõlavad üksjagu terviklikumalt, rohkem päris lugude moodi kui jämmidena, rääkimata kontrollitud keskkonnas salvestamisest ja professionaalsest järelsättimisest, mis toovad pisematki nüansid välja, kuvandudes detailiderohkete kuulamiselamustena. Noist möödaniku kompositsioonidest on mokkamööda kõige enam “The Holy Letter” ja “Earthvalley“: esimene neist on Grandloomi üks süngemaid mõtteavaldusi, sidudes ennast tugevalt doom‘i paradigmaga, teine jällegi algab tempokalt, kandudes veerivaks ja lauseotsa otsivaks jämmiks, milleni viimaks oivaliselt ka jõutakse. Suundudes olevikku, leiame me sealt kaks uut lugu. Uued lood paljastavad Grandloomi aimatava potentsiaali. Surakaga algav “Orbit Wobbler” ulatab üsna kiiresti jutulõnga rütmisektsiooni kätte, kitarri kuuleb tagataustal laveeriva õrna ja maitseka foonina, lõpus toimub mõnusalt harmooniline pingestumine ning natukene nukrast ja ühehäälsest monoloogile kalduvast kudrutamisest saab rõkkav küte. Akustilise kitarri introga sissejuhatav ja hilissügiste sopaste kiviriffidega üle valav “Larry Fairy“, on samuti arvestatav kandidaat albumi paremikus.

Grandloomi puhul on tegemist kahtlemata väärt lisaga Saksamaa põrandaaluse rock’n’roll‘i ja stõuner-rokki viljelevate kollektiivide kampa. Neid tuleb sealt viimasel ajal jube palju.

Hans (bass), Rischi (trummid) ja Tom (kitarr).

Hinnang: 4/5

Grandloom @ Facebook
Grandloom @ MySpace

22
May 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 1 (2011)

01. Pewt’r Wozniacki
02. May Sun
03. Masted Milk
04. Streams Of Gratitude
05. Mating Call
06. Latte Rock

Eeldus sellele Causa Sui kontseptuaalsele saagale sündis 2006. aastal, kui kohtusid kolm liiget tollal neljaliikmelisest Causa Suist (puudus vokalist Kasper Markus, keda enam tänasel päeval kollektiivis ei ole), Ron Schneiderman vabamuusikakollektiivist Sunburned Hand of the Man ja Jørgen Teller. Elule aidati Pewt’r jjjjj, arvatavasti poisslaps, kelle võimsad draakonitapja lokid ja vulkaanivalvuri kopsud võiksid saada hukatuseks – nimetatud kollaboratsiooni on auväärselt kõrvutatud 70-ndate krautiepideemiast võitjatena väljunud heerostega, maitsekalt seotuna domineerivate jõudude paradiisiviljade mahlasusega, ja kartusega tihedalt kokku pressitud silmustega elukootise ees. Ron Schneiderman on liitunud Causa Suiga laval veel nii mõnigi teine kord, pole needki katsed loodetavasti vähemedukad olnud. Kas oli põhjuseks see kõrvalepõige või midagi üldisemat, veelgi ilmselgemat, kuid Causa Sui on bändina sellest hetkest edasi midagi muud, jäädes küll oma liistude juurde ja säilitades identifitseeritava isiksuse, aga muutes veidikene ikkagi suunda kui tõlgendusvormi. Olgu selle tõestuseks kas või see imetlusväärne, kolmest peatükist koosnev autobiograafiline suvepihtimuste ja -tõlgenduste kogumik “Summer Sessions” (esimene ilmus 2008. aastal ja kaks viimast 2009. aastal).

Transformatsioon ja unistuslik lõhe perspektiivide lahknemisel, on mõneti pehmem ja pole sedavõrd sakilise lõikepinnaga “Pewt’r Sessions 1” puhul, ent tähistab siiski uue perioodi koitu ja teistsuguste teemakäsitlusvormide pinnaletõusu. Ja justkui pealkirigi viitab – õigemini nendib paratamatut tõsiasja -, siis on see alles esimene osa sellest kogemuste ja tunnetuste ühtelangevuse rajast. Lõbusa Taani seltskonnaga on seegi kord liitunud jänki Ron Schneiderman – kas mornim kui nemad, seda ma ei tea, sama andekas kahtlemata. 2005. aastal debüüdiga ehitatud tröösti ja silmailulummavuse tempel, mitmekesisuse ja tujumuutlike fabritseeringutega oaasinurk jääb üha kaugemale. Tempel on siiani alles – ka meie! -, distants kahe osapoole, meie ja templi vahel, on üksjagu kasvanud. Suundumus on kord-korralt minimalistlikumate ja naturaalsemate, ajukoores ja südamevatsakestes toimuvate protsesside kooseksisteerimise mõjul tekkinud primitivistlike järelduste ja puhangute lingvistiliste struktuuride hälli, võttes tajutava ilme rohkemal või vähemal määral etteennustatavate muusikaliste kompositsioonidena.

Avalugu “Pewt’r Wozniacki” tervitab veidikene tuttava earthlessiliku temaatikaga (“Flower Traveling Man“), alustuseks leebe ja otsiv, lõpu lähenedes aga kasvades kitarride ja süntesaatori kihtide all väljakannatamatult intensiivseks, kuid siis järele andes ja laengut ühtlaselt vallandades vaibudes. Maikuu päike võib soovi korral olla õel ja jätta mälestusena põletusarmid, üldiselt ometigi pehme ja hellitav, vaimu turgutav ja soojendav nagu ka “May Sun“; õrnalt sulav ja meelitav, meloodiliselt suikuv bass ja pehmelt sillerdav kitarride loor. Põrgu väravad avanege ja tooge maa peale kaos, tooge häving ja mäss. “Masted Milk” toob oodatud kaose: rütmiline veenvus, igavene, ja kahe kitarri piinav, viimse piirini viidud kahevõitlus, tõredad ja igavikulised soolod seovad üksteise keeli kui meeli, võitjat ei ole, isegi mitte too kuulaja, kes peab toda verist ja heitlikku võitlust pealt kuulama – kui keegi peab olema võitja, siis pigem on see just tema, kes oli selle kõige tunnistajaks. Krautilik hullumeelsus ja absoluutselt kontrollimatu labiilsus. Seevastu “Streams Of Gratitude” võtab vahest teise meelestatuse, andes häälepaelad süntesaatorile, temaga ühineb rahulikus meeleolus kitarr, kelle ühtest sünnib avar kosmoserokk. “Mating Call” näitab taaskord äkilisust ja keevaverelisust, kandudes sinna esimese raja kanti. “Masted Milk” kõrval on siit albumilt suureks lemmikuks “Latte Rock“. Bassi mõtestatud ja sihipärane mõmisemine, tugeva groov‘itunnetuse ja isemeelsusega trummid, hüpates ja täites bassi poolt lahtiseks jäetud lauselõppe, või köhatades viskoosses keeles veidraid märkuseid (sobides siia kohvihõngulisse õhkkonda), kitarride kurruline helisemine on õrnalt toetavaks fooniks.

Pretsedenditu krautroki orgia.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Piiridest kontrastidesse kanduva peegelkujutise teravatipulise moonduse terviklikule projektsioonile aitavad kaasa veel Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen – emb-kumb arvatavasti teisel kitarril ja teine süntesaatorite taga.

Hinnang: 4.5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

18
May 11

Electric Moon – Inferno (2011)

01. Mental Record
02. Inferno

Sula Bassana, sündinud siia maailma kodanikunimega David Schmidt, kõnesoleva bändi üks asutajatest ja edasiviijatest, on olnud seotud ning on endiselt tegev erisugustes, psühhedeelse maailmakäsitluse tarkust omandavates ja endast vähemteadjatele edasi andvates kollektiivides  – kes teab, see teab, kes ei tea, see ei tea, kuigi peaks teadma, parandagu see viga, ja teadku – , ja tema jõud ega talent ei näi kuskilt otsast lõppevat. Electric Moon on tema kõige vastsem kooslus, asutatud möödunud aastal, hoolimata millest on kaasaarvatud selle albumiga ilmunud juba 5 kauamängivat, tõsi, marginaalse osa moodustavad kontsertsalvestised, aga see ei pehmenda asjaolu, et seda on säherduse üürikese aja kohta omajagu. Ühe käe sõrmede jagu müstilisi ja vähem müstilisi avastusi, imelised on kõik ühtemoodi, vaatenurk ja tundmused on mõneti erinevad. Bassi leiame mängimas nooremapoolse Komet Lulu, kes on ühtlasi Davidi tüdruksõber ja Electric Mooni visuaalsete taieste autor. Trummidelt aga Alexi, kellele on see esimene album kaasa teha, võttes teatepulga üle eelmiselt trummarilt Pablo Carnevalilt. “Lunatics” (2010) möödus pea märkamatult, ometigi omistan ma talle tagantjärele hõbekuuli – tungigu see rindu tollele tehispäikese kollakas-pruunikas, hädises ja tuhmis valguses kondavale somaatilisele pseudoolendile, sündinuna tunnetuslikest ja olemuslikest tõlgendustest, vabastagu see kuul teda maisest rusuvast eksistentsist, ja jätkaku ta oma teekonda kontsentreeritud vaimkehana. Tugev algus – algus, mis oli kõigest algus, aga väärt algus.

Lähtudes üldtunnustatud popmuusika formaadist, kolm kuni neli minutit on sobilik pikkus ühele raadio- ja kuulajasõbralikule loole. Electric Mooni raadiosõbralikkus on suure küsimärgi all, kuid see on niivõrd vähetähtis, et selle võib hetkel unustada. Kes kuulab, see leiab sõbra, ja kes ei kuula, leiab ikkagi sõbra, vaenlast vast mitte.

Electric Mooni seekordne retk – ja retke all ei mõtle ma mingisugust tühipaljast ja mõttetut loksumist intergalaktilise veoki tagakastis, vaid ikka universumitevahelist kiirrongi – algab veerandtunnise proovilepanekuga, otsides esiti isegi pikka aega jalgealust, mõne aja möödudes rütmisektsioon selle leiabki: Lulu soojalt kutsuv ja teed juhatav bass, Davidi käheda kurguga kitarr üritab meid küll eemale meelitada, aga väga hästi tal see ei õnnestu. Domineerivateks on rütmisektsiooni tujud, kitarr näib umbusklikuna, pelgab valgust ja jõriseb sombuselt. Kuhugi me jõuame ja otseselt ei ole seal meid keegi ohustamas, ent see pole koht, kuhu me esialgselt tahtsime jõuda… kuhugi me samas jõudsime – paistab pigem vahepeatusena, kus me tangime ja jätkame reisisihiga. Nimiraja “Inferno” põrgusfäär on ennemini illusoorne, küllap väntsub teine üksjagu – küll ühe nurga alt, küll teise nurga alt, pidurdab ja kiirendab  -, raputades kohati oimetuks ja näidates tagurlikult hambaid, hoides siiski valvsalt kuuesabast kinni, laskmata astuda meisterlikult maskeeritud põrgukatlasse. Juhtotsa haarab enda kätte kitarr, poetades hulgi rõõmsamaid noote, hetkeliselt vilksatab oreli pale. Keskosa toob kaasa rohkem laveerimist, tempomuutusi ja mõneti suunab kulgu edasi Lulu ja Alexi imetlusväärne koostöö. Minuteid kümme enne lõppu või mõni vähem, algab kitarri alusmotiivi suunataju isemoodi arenemine, köites kulminatsiooni intensiivsuses vaimuvaldselt ka veidikene unisusse vajunud rütmisektsiooni. Lõpuosa on vahest David Schmidti parimaid panuseid Electric Mooni küllusepagasisse.Viiskümmend üks minutit ja viiskümmend kolm sekundit ning olemegi kohal. Idealistlik jämmimudel töötas.

David “Sula Bassana” Schmidt (kitarrid, orel, efektid), Alex (trummid) ja Luzie “Komet Lulu” Neudeck (bass, vokaalid, efektid)

Electric Moon @ Facebook
Electric Moon @ MySpace
Electric Moon @ Blogspot