Sissekanded sildistatud: kantri

10
Nov 11

Kaamos @ Von Krahl (04.11.2011)

Endalegi ootamatult avastasin, et olen mööda seda kannatusi kui joovastusi täis teed kõndinud ei rohkem ega vähem kui täpselt 2 aastat. Alguses tormakalt, viimane poolaasta tunduvalt rahulikumalt ja mõtisklevamalt, ent kaamos teda võtnud siiski ei ole – hingitseb, et langeda ja tõusta, üha uuesti. Põhjuseid tasub otsida nii töiste toimetuste, kui ka kõige tavapärasema motivatsioonipuuduse tagant. Kadunud pole ma kuhugi – oh ei, seda ei tarvitse kellegil karta.

Teatavate ajaliste ja ruumiliste piirangute tõttu võtan möödunud nädala lõpus toimunud üritused napisõnalisemalt kokku, kui tavaliselt on kombeks saanud. Nagu alati, on illustreerimas toimunud ekspluatatsioone ja valgusesse kasvamisi sakilised ning tuulerohked kaadrid. Piltidel ja helil on alati rohkem öelda – koos tunduvalt rohkemgi.

Alustame reedest. Reede viis kummalisel kombel (ei oodanud tagasipöördumist veel niipea) taaskord Tallinnasse, alustades kohaliku filmigurmaani Trashi oivalisest sünnipäevapeost ja lõpetades aasta parima tummise muusika üritusega Kaamos. Spice Mouse on minu jaoks jätkuvalt liiga eksperimentaalne, Zahir kõlas see-eest jällegi tõsiseltvõetava keldrimürarokkbändina, tänu Kodu Baari tömbile ja kumerduvale reljeefile. Palju tuttavaid nägusid, tore koht ja üritus kahtlemata. Kahju oli lahkuda.

Von Krahli toimumisi on iseäranis keeruline sõnadesse panna. Tagantjärgi on meeletult kahju, et jõudnud ära oodata põhjanaabritest Grave Siesta ülesastumist, väidetavalt olevat olnud väga käbe ja tugev vanakooli rifiküte. Meele tegid äärmiselt heaks niisamuti enne neid esinenud prominentne Eesti doom‘i-kolmik Taak, Tolmunud Mesipuu ja Hukkunud Hinged, kostitades kuulama tulnud ohvrimeelseid kodanikke piisakesega uuest materjalist. Tantsu- ja leinapidu; nutt ja hala, naerulaginad ja lõikavad kiljatused. Oraaklid ja lihtsad talupojad, mõisaorjad, otsimas vabastavat lusti manalapealsel tantsupõrandal.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Rohkem videoklippe

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

03
Jul 11

Lost Highway: The History of American Country (2003)

David Lynchi paadunud fännid jäävad kahjuks pika ninaga, sest tegemist ei ole 1997. aastal ilmunud samanimelise ajumaiusega, mille režissööriks antud mees oli. Rõõmustada aga võivad Hank Williamsi (seenior) fännid, kelle 50-nda surmaastapäeva puhul kõnesolev neljaosaline dokumentaalfilm valmiski. Hank Williamsi persooniga on kokku puutunud vast enamvähem kõik, kes on kuidagimoodi osa saanud kantrimuusikast,  vähemal või rohkemal määral. Oli ta ju ometigi üks huvitavamaid ja isikupärasemaid kantriartiste omal ajal, kelle panus tolle stiili arengusse oli tohutu, elades edasi ja mõjutades edasist arengut veel tänapäevalgi. Hank Williams poeg ja pojapoeg ei jää samuti oma kuulsast eelkäijast kaugele seljataha maha, mõlemad on võrdlemisi kuulsad ja andekad muusikud.

Minu suhe kantriga on pigem halb kui hea, vahetevahel harva ja pealiskaudselt, pikka aega arvasin, et kantrist jubedamat muusikat ei anna teha – sült mis sült. Aeg on omad korrektiivid teinud ja arvamus muutunud, sest paratamatult jõuad sa arusaamale, et pole siin maamuna peal muusikastiili, mida kantri poleks mõjutanud, ja tekkinud on isegi mõned lemmikartistid. Aeg parandab valearvamused.

Põlvest põlve, mälestustest mälestustesse liikuvate loojuppide olmepärase rõõmutundmise ja rahamaia muusikatööstuse poolt allaneelamise vahele mahtus ühte kui teist. Draama ja kaos, rõõm ja õnn, langesid paraku tugevamadki isendid, õnnetult. Must periood, mõttetu tarbemuusika, samal ajal jätkus entusiaste, kellel oli soovi ja jagus võhma algupärast kui loomupuhast kantrit südames ning tegudes edasi kanda. Kantrimuusika ei surnud kunagi päriselt, kuigi kaldus kaugele teerajalt, kus ta käima oleks pidanud. Puristid ja valeprohvetid. Enesele märkamatult avaldasid nad suurt mõju rock’n’rolli väljaarenemisel. Hank Williamsi lugu “Rock Around The Clock” peetakse üheks esimeseks rock’n’rolli looks. Ja rohkem oli tulemas.

Esimesed kaks osa on vahest kõige põnevamad ja mõttekamad, kolmanda osaga jõutakse otsapidi välja 80-ndatesse, mis pole just kõige huvitavam ja kriitilisem periood kantrimuusika ajaloos, 90-ndatel hakkasid puhuma pigem huvitavamad tuuled. Neljanda ehk viimase osa feministlik perspektiiv jätab küllaltki külmaks – oli seda nüüd vaja -, ja ei näe otseselt ka selle eesmärki. Kantri kui stiili arenemine ja lagunemine, võitlus muusikaäris, taassünd ja algupära taasavastamine. Hank Williamsi tragöödia ja rõõm.

Hinnang: 3.5/5

Lost Highway @ IMDb

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: Afterburner

17. aprill

Järelpõleti on tavaliselt olnud festivali kolmepäevasest põhiosast eraldi, spetsiaalse pileti ja sutikene ahtama bändide valikuga, mis pole põrmugi kehvemad kui peamenüüsse pääsenud kollektiivid, vahest ainult natukene vähemtuntumad, kuid alati ka mitte seda. Kolmas päev jättis hea mulje ja pärast hotelli tagasi vantsides keerlesid peas igasugu imelised mõtted. Neljaski paistis samasse kanti kalduvat: ütlemata kena ilm, päike paistis ja sooja oli kaunikesti üle kahekümne kraadi. Kevad mis kevad. Sellel aastal avanes võimalus lunastada korraga nelja päeva pääse, jättes ära tunglemise eraldi pileti järele, mida oli teoreetiliselt võimalik sellel aastal isegi ukselt osta, sest nõudlus oli nende järgi võrdlemisi väikene. Eelmisel aastal Afterburnerile ei pääsenud, sest piletid said ennem otsa, kui me need osta jõudsime – kohapealt kellegi käest oleks kindlasti saanud osta, aga nii ta jäi. Esimene järelpõleti, sisetunne oli hea enne algust.

Hollandi omad poisid, Sungrazer köidab mind tubli viimane poolaastak, ei teagi miks täpselt, ühest otsast seesugune keskmine ja varem palju kordi kuuldud stõuner-rokk, teisest otsast jällegi avatud ja jämmimisele kalduv psühhedeelne avastusretk läbitungimatusse ja hindamatutest aaretest tulvil džunglisse, leiad sa sealt siis igavese elu saladuse, kõiketeadmise eliksiiri või inimkonna sünni saladuse, vapustav on ikka. Tasakaal, ja omapoolt on neil lisada üksjagu huvitavaid ideid. Kuna eetriaega oli neile antud millegipärast jube palju, siis nad mängisid ette suurema osa veel käesoleva aastanumbri sees ilmuvalt uuelt kauamängivalt, kõlab kõvasti paremini ja paeluvamalt kui mullu ilmunud debüüt.

YouTube Preview Image

Pealaval askeldas samal ajal jänkide makaroni-püstolikangelaste kinoekraniseeringutest inspireeritud kõrberokikolleegium Spindrift. Vastav riietus, meeleolu ja taustaks parimad repliigid mainitud žanri suurejoonelisematest, surnud vaalaraipe seedeelundkonna sisse peitunud isenditest. Rohkem tahtnuks näha, aga Sungrazer kutsus vägisi tagasi. Omapärane bänd. Ma tahtsin juba esitada küsimuse, et ega nad pole mõelnud mõne filmi/seriaali helindamise peale nagu seda paar päeva ennem Year Of No Light tegi. Tuleb välja et nende muusika peale on film ehitatud – nemad olid ennem.

MartinSpindrift oli väga muhe. Panid silmad kinni ning tundsidki, kuidas liiv lendleb, veerpõõsad veerlevad ning kannused kõlisevad. Peale preeria, ekslesid ja jahtisid tantsisklevad kauboid lindpriisid kosmoses kui ka vee all, jõid viskit ja mängisid kaarte erinevates kõrtsides ning kõmmutasid ajaviiteks nii plekkpurke kui ka indiaanlasi. Nagu arvata on kõlab nende muusikat nii mõnegi filmi ja sarja taustaks ning plaat “The Legend Of God’s Gun” on samanimelist filmi inspireerinud. Enamik lugusid, mis ettekandele tuli, pärinesid eelnimetatud plaadilt. Ütlemata hea kraam ja veenev esitus. Veel!

YouTube Preview Image

Ma ei pea ennast küll nõrganärviliseks, ent Blood Farmersi esinemise ajal nende seljataga jooksnud jupid erisugustest põnevatest, progressiivse suunitlusega, amatöörvahendite abil inimkeha lahkamise ja väärkasutamise filmidest, panid nii mõnigi kord pead pöörama. Blood Farmersi eesmärk kandis vilja. Näiliselt tuim ja liikumatu, ehkki see mis kõrvadeni jõudis oli söövitav ja siseorganeid kokkupigistav, jõuline ja valus, appikarjeid ignoreeriva verise doom‘i supp. Avapäeval esinesid nad Green Roomis, need kes mõlemat nägid, räägivad et too olevat olnud parem, aga mulle meeldis ka nende pealava esitus – polnud viga -, vastas täitsa sellele, mida ma vaimusilmas ette kujutasin. “Blood Farmers” (1995) hitiparaad ja killukene uut materjali, kõlades otsekui Blood Farmers esimesest tegutsemisperioodist pärinev verenõue. Loodetavasti on noid lugusid rohkem ja leiavad komistamata tee uuele täispikale albumile. Tore oli näha legendi.

Martin: Jaa, Blood Farmers armu ei andnud. Kütsid kuni veri ja organid tahtsid kehast lahkuda. Kohati küll tekkis probleem, sest süvenesid taustal jooksvasse filmi rohkem kui muusikasse. Vägisi tahtsid klipid saada peaesinejaks ning farmereid muuta vaid saatebändiks. Hea oli sellegipoolest.

YouTube Preview Image

Muuseas leidsime ennast seismas Green Roomi rõdult, küllaltki tagant, eriti ette ei näinud, kuid ometigi oli võimalik natukene piiluda ja kuulata eelmisel päeval põhjapõrutavalt üllatanud Dragontearsi. Kui ma varemalt tundsin mõne bändi puhul, et lava on nende jaoks tsipakene liiga suur, siis Dragontearsi puhul tundsin ma esimest korda, et lava on nende jaoks silmnähtavalt liiga tillukene, nende muusikaline identiteet vajas suuremat ruumi äramahtumiseks. Bat Cave oleks olnud minimaalne suuruse poolest, kuid seal olid pühapäeval nänniletid. Ei töötanud nii hästi.

Martin: Ei töötanud jah. Ja jällegi, vähemalt minu puhul, oli see, et  vokaal takistas süvenemist. Muidugi ka see, et ainult mõni hetk sai neid vaadatud-kuulatud.

YouTube Preview Image

The Machine oli möödunud aastalgi kavas sees, ja hästi vähesel määral õnnestus nende esinemisest ka osa saada, ja aasta jooksul on nende kolm albumit vahelduva eduga tuld saanud. Muidugi õiget aimu ma tol korral ei saanud. Seda, et The Machine suurepärane laivbänd on, teadsin ja võisin oletada juba enne kontserdit, videoklipid eelnenud esinemistest aitasid samuti kaasa. The Machine set võinuks olla kas või kaks korda pikem tegelikkusest – kolm tundi ekstaasi -, ma ei oleks ilmselgelt üldsegi pahane olnud. See vabadus, see kitarri rõkkav laul ja see rütmisektsiooni pinev, tugevalt koos püsiv groov. Ja nad jämmisid, palju. Päeva parim elamus.

Martin: Mina sain The Machine‘i täitsa puhta lehena kuulata – ei olnud neid eelmine aasta näinud, ega polnud tutvunud ka nende plaatidega. Ja tutvus oli meeldiv. Mõnus küte ja kosmilised jämmid – mida veel tahta. Ütlemata hea üllatus oli!

YouTube Preview Image

Black Pyramidi uuemad lood jätavad mind apaatseks, omanimeline esikalbum meeldib aga väga, ja laivis töötasid ka sealt pärinevad palad enamvähem hästi. Ennatlikke järeldusi üritan ma mitte teha, kuulame, seedime ja ootame. Heliga polnud asjalood päris korras, vokaali oli kehvasti kuulda, bass ja trummid olid enamvähem, kitarr sõitis buldooserina üle, kogu kehaga oli toda tunda. Ainus kontsert kus ma tundsin tungivat vajadust kõrvatroppide järele, näpud kõrvades kohati leevendasid situatsiooni. Silm püramiidis animatsioone oli põnev jälgida. Muidu mõnus.

Spindrift‘i järel teine bänd, mida sai Afterburnerilt oodatud. Ja ootamine oli seda väärt. Must Püramiid lihtsalt lömastas. Võimas! Tundus nagu titaan üritaks tetraeedrist monoliidiga maaparandustöid teha või mõni rauast monstrum, ise mürisedes ja kolisedes, lammutaks mägesid. Uued lood tundusid laivis küll pisut logisevat, aga see tuli vist vähesest mängimisest, sest kodus plaadilt kuulatest ei leidnud neil midagi viga olevat. Pole midagi muud teha, kui aga uut albumit ja miks mitte ka live’sid ootama asuda.

YouTube Preview Image

Samsara Blues Experimenti ootasin ma tol päeval üles astunud bändidest vahest kõige enam ning lõppkokkuvõttes pettuma ei pidanud. Absoluutne balanss idamaise algpõhjusega meditatiivse psühhedeelia ning enesestmõistetavalt rahutu ja rõhutud doom‘i vahel – determineerimatu hoomatavusega kui filosoofilistesse- ja igapäevastruktuuridesse muteeruv heitlus. Justkui nende debüütkauamängiva pealkirigi (“Long Distance Trip“) ütleb, on reis pikk, tihti otsatu, jõudes lõppu ja siis pöördudes tagasi algusesse, põhjustamata seetõttu erilisi piinasid, eranditult olles kosutav, ehkki äkilised ja sünged meeleolumuutused pole temagi jaoks tundmatud, aga siiski pöördudes neist võrdlemisi kiiresti kõrvale, pigem meeldetuletuseks. “Singata (Mystic Queen)“, “Center Of The Sun” ja “Double Freedom” ei distsiplineerinud mitte kui midagi tegema, lastes tingimusteta nautida enda raugematult monoliitset, kahte üksteisest mõistmatult kaugel asuvat kontinentaali, ühendatuna puhtakujulise energiatunneliga. Saagu rahu.

Martin: Igati sobilik bänd lõpetamaks päeva ja festivali üldse. Rahustav aga samas tuju hoidev. Kohati lõputu, igavikuline – kohati lõplik. Edukas ja korda läinud eksperiment!

YouTube Preview Image

Ja otsa ta sai. Ei ühtegi kehva bändi sel pühapäevasel päeval, valikud olid siis sellised, jube kahju on Black Mountainist ja Dead Meadowist. Siinkohal pean ma paraku oma sõnu ikkagi sööma: süda ihkab tagasi ja kuidagi igav on tolle meluta.

Martin: Jah, otsa sai. Kahju. Aga samas on emotsioone ja elamusi nii palju, et neid jätkub kuni järgmise aastani. Mälestusi mõtetes, liikuvates ja liikumatutes piltides ning helikonservides. Kohtumiseni juba järgmine aasta – 12-15 aprill O13 venue, Tilburg, Holland.

Rohkem videoklippe

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: II päev

15. aprill

Mis ma rääkisin muusika üledoseerimise kohta eelnenud päeval: kaasaarvatud paari looga Alcesti set‘ist oli lõpptulemuseks 7 bändi – pole paha tulemus, kuid antud olukorras päevselge liialdamine, kõrvad huugasid ja pea valutas lömastavast volüümitasemest. Õnneks ootasid ees mõnevõrra piiratuma menüüga päevad.

Martin: Õnneks minul olukord nii hull ei olnud – olin taibanud kaasa haarata paari kõrvatroppe, mis kulusid marjaks ära. Kindlasti tuleb seda ka järgmine kord teha, säästab kõrvasid ning väsitab vähem. Kannatab rohkem ning kauem bände nautida.

Esialgsete plaanide järgi pidin ma Year Of No Lighti sõust osa saama juba pooleteise kuu eest, just nimelt seesamusest helitaustast kultuslikule vampiirifilmile “Vampyr” (1932, IMDb), ja tõttöelda ma kahetsen, et ma siis, kui nad seda Heliosphere raames esitasid, vaatama ei läinud – vapustav kuue muusiku koostöö, minimalistlikust müralaadsest õõnsusest raiuva ja avara post-rokini. Üle kaheksakümne aasta vana ning üksjagu tuhmunud õudusfilmide šedööver ja postmodernistlik jauramine sobisid kokku kui sukk ja saabas.

Martin: Päeva alustuseks oli see täitsa õige värk.  Idee ise pole muidugi mitte midagi uut – võta film ning luua sinna (uus) helitaust. Aga asi töötas ning veel vägagi hästi – vaataks ja kuulaks hea meelega veel nende helindatud filme. Muusika ja film sulasid mõnusasti üheks tervikuks nii, et kumbki ei hakanud domineerima, vaid töötasid koos ühise eesmärgi nimel.

YouTube Preview Image

Oot, oot miks pealaval on ameeriklaste asemel kari purjus ja lärmavaid soomlasi, neljale neist on kätte antud kitarr – põhiliselt mängivad kõik sama riffi, mõni julge üritab soolotada -, üks taob potte ja panne ning klahvkamees, kes tugevdas näilist kitarride müüri hetkeliselt viiendaga, arvas et ta on nukkude isand, ja tiris oma käe järgi publikut sinna kuhu ta tahtis – nukud oleme me kõik, mida muud siis veel. Pildilise poole pealt põnev jälgida, muusikaliselt olid ka mõned momendid, aga üldiselt ebamäärane psühhedeelne heavy metal. Circle ja Pharaoh Overlörd. Võimalik, et oleks pidanud Circle‘i esinemist eraldi vaatama, osad plaadid on neil täitsa täitsa. Frustratsioon – ei meeldi mulle need kavamuudatused, kuid see oli vist ka ainus mis noil päevil toimus, vähemalt seesugune, mis meie graafikut oleks kuidagimoodi mõjutanud, rohkem ei kogenud. Circle paistis tegelikult huvitava bändina.

Martin: Mnjaa, meid päästsid moodsa aja vidinad – tasuta Wifi esinemiskohas ja nutitelefonid taskus. See vist tõesti jäi ainukeseks kava muutuseks terve festivali aja, mis minu meelest on ikka meeletu saavutus – sest toimus ju umbes kaheksakümmend kontserti neljal laval nelja päeva jooksul ja ainult vist 2 bändi oli pärit Hollandist. Sommid ikka oskavad jaurata ja pulli teha, kuigi jah, kuidagi igavaks jäi kogu kompott. Eraldi on bändid üsna huvitavad, aga koos mängides mitte eriti. Terve müriaad kitarriste, aga midagi eriti huvitavat kamba peale korraldada ei suutnud. Kahju.

YouTube Preview Image

Midi Theatre ja Sabbath Assembly – siinsamas oli Jessica Thoth oma teise bändi Jex Thothiga eelmisel aastalgi. Jex Thoth kõlas igavalt ja ei tekitanud teab mis ovatsioone, mida võinuks oodata, võib-olla oli süüdi äsjane oluline line-up‘i muudatus, uue liikmed polnud veel korralikult sisse sulandunud, aga asi laivis lihtsalt ei töötanud. Sabbath Assembly toimis bändina otsekui oodatud ja vaata et isegi paremini: Jessica karismaatilisus, veenvus ja äkilisus, trummari Dave Nussi dünaamilisus ning kitarrist Mike‘i jõuline elegants. Silmnähtavalt tundsid nad ennast laval vabalt, ja nii mõnigi lugu leidis endale vahejämmi näol täiendust. Kaugel pettumusest, hea mulje jätsid.

Martin: Igasugused kartused olid asjata – Sabbath Assembly oli ka laval hea. Isegi väga hea. Ikka väga nauditava muusikalise elamuse pakkus nelik. Ainuke, milles pidin pettuma, oli vähene teatraalsus ja sõu. Ootasin ikka, et tuleb  korralik missa või riitus, mis oleks The Process Church of The Final Judgment’i vääriline, aga sellest hoolimata oli mõnusasti voolav ja maagiline esitlus. Ilus!

YouTube Preview Image

Siin need nurka aetud jänkid ongi, susi võtku neid soomlasi. Või peab hoopis põhjanaabreid tänama, et nad ameeriklased siia pagendasid, samas ei tea kunagi mis oleks siis saanud kui jänkid pealaval oleks esinenud, kas sooritus tulnuks veel paremini välja või kogunisti kehvemini. Liigseid sõnu pildumata on selge, et Earth oli tolle päeva üks suurimad tõmbenumbreid ja seda ka ilmselge põhjusega. Earth on eksperimenteerinud oma eksistentsi jooksul erinevate olemuslike vormidega, alustades müralaviinidega ja lõpetades nüüdseks normatiiviks saanud segust poolhalvatud, agooniasse laskunud kesktempol post-rokist ja lonkaval, poolkrapsakalt sammul astuvast lüsergilisest kantrimuusikast; ühendavaks jooneks on säherdune monotoonne nukrus, meeletult ilus ja õrn, välispidiselt esialgu karm, aga küllap see peabki nii olema. Ja tunda seda siin ja praegu, kõikide võimalike meeltega, on kirjeldamatu tunne. Võimas – lihtsalt võimas. Vanad head “The Bee Made Honey In The Lion’s Skull” ja “Ouroboros Is Broken” ja killukene järjest paar kuud tagasi ilmunud “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1“-le (peaks ilmuma selle aasta sügisel või järgmise aastal alguses, versioone on mitmeid, kuid Dylan Carlson rääkis nagu midagi sügisest). Nimetatud viimasest albumist mängiti ka suurem osa ette.

Martin: Kergelt kõikuv taustapilt tekitas vahel tunde, et nad on suutnud aegruumi kangasse avavuse käristada ning me kõigume selle serval. Seekord me veel pääsesime ja täitsa sisse ei kukkunud. Mõnusasti veniv ning monotoonne kiigutamine.  Midi Theatrei pehmetes toolides oli lausa lust neid nautida.

YouTube Preview Image

Lühidalt kokku võttes Sunn O))) kontserdi: tihe ja viskoosne udu nagu Walesi karjamaal kargel sügishommikul; väljakannatamatu müra, et isegi detsibelle mõõtvad aparaadid ütlevad töölepingu üles; preestrid, kummardamas müra ja astumas mõlemapoolsesse ühtesse müraga. Ei mingit märki päikesest peopesal, pimedus ja olematu nähtavus, must auk on kõik endasse neelanud, ja lootust sealt välja pääseda pole. Seal oli müra… ja rohkem müra. Ja seda müra ning kriiskamist oli kuulama tulnud uskumatult suur hulk inimesi, ligikaudu kahe ja poole tuhande pea kanti kindlasti. Arvestades, et samal ajal esinesid kolmel teisel laval niisamuti bändid ja müüdud piletite hulka, siis seda on palju. Hiljem kolmandik küll lahkus. Süntesaatorite taga seisis lisaks tavapärasele koosseisule pealaval päeva avanud Keiji HainoSunn O))) andis uue tähenduse mürale ja feedback‘ile.

Martin: Tundus, et nad etendavad, õigemini kirjeldavad helipildis, mis toimus mõni aeg tagasi Jaapanis – maavärin, tsunami ning tuumaplahvatused ja Godzilla. Müra ja häving. Värin ja kaos. Tagasiside ja toss. Suitsu oli enamus aeg nii palju, et ei saanud arugi, mis või kes laval toimetas. Vahepeal oleks seal võinud ka pesukarud kitarre närida ning keegi poleks vahet näinud. Sellegipoolest oli võimas elamus – väga tugev punkt päevale.

YouTube Preview Image

Teistsuguse kava puhul tahtnuks osa saada Corrosion Of Conformity ja Incredible Hogi esinemistest.

Martin: Minu “kahjumikirja” läksid veel Place of Skulls ja Winter.

Rohkem videoklippe