Sissekanded sildistatud: kontsert

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

19
Jun 11

Rabarock 2011 avapäev ehk kuidas jääda ellu vihmasabinas ja kõiketäitvas sopamülkas

Rabarock tuli peale aasta pikkust pausi tagasi tugevamana kui iialgi varem, olen kuulnud sealjuures ka vastupidiseid väiteid, aga need on õnneks vähemuses. Vaatamata isegi asjaolule, et konkreetset huvi pakkusid kõigest paar bändi, sekka paar juhuslikku elementi, mis töötasid ootamatult hästi, ja nimed, keda ma kuidagimoodi antud festivali määratlusega siduda ei osanud. Taotluslikult laiahaardeline esinejate nimekiri, selle kultuuriline mitmepalgelisus tõi samavõrra laia ja kireva publiku oma lemmikesinejaid kuulama ja vaatama, mind viisid sinna näiteks suur armastus Electric Wizardi ja Circle‘i vastu. Kuus tundi ühtlase vihmasaju käes, üksikud momendid selgust, mudane jalgealune ning pidev märja kassi tunne, jahedus, ja gravitatsioonikünnise ületamine Tartu poole tagasi sõites, kui neljarattaline, selg ees astronoomilisel kiirusel kraavi poole sööstis (kõik jäid õnneks terveks) – peale selle pole midagi kurta, peab vaid tänama korraldajaid.

Enesele teadmata sihipärast rada pidi astudes, järgides üldist voolu, jõudsime piletisappa täpselt ajaks kui alustas hiljuti oma teise kauamängiva üllitanud ja paljukiidetud indie-pop-rokk kollektiiv Ewert And The Two Dragons, eesotsas kunagise “Kaks takti ette” konkursi võitnud ja mitmetes erinevates kollektiivides tegev/tegev olnud Ewert Sundja. Paar kuud tagasi ilmunud “Good Man Down“-i pole ma ise veel jõudnud kuulata – kahtlemata peaksin -, kuid nii mõnedki tuttavad ja sõbrad on toda kiitnud. Ewert And The Two Dragons nõidus vihma välja, või oli see siis ikkagi hiiglaslik pilvemagnet mis vihmapilved Järvakandi kohale tõmbas ning tühjaks pigistas – esimesed kerged piisad langesid. Säherduses kerges sabinas mõjus nende küllaltki mitmetahuline indie-romantika huvitavalt.

YouTube Preview Image

Ewert And The Two Dragons @ MySpace

Ultima Thule fänniks ma ennast ei pea, kuigi nende loometööd olen austusega kuulanud juba pikemat aega, küll kehva järjepidevusega. Minu karmid sõnad ja hoiak möödunud aastal ilmunud albumi “Jälgede jälgedes” suhtes võisid olla ennatlikult skeptilised, kontserdil avasid uued lood ennast mõneti paremini. Meeletult hea heli lisaks. Need mehed pole kunagi liiga vanad. Eesti roki ja bluusi raudvara.

YouTube Preview Image

Ultima Thule @ MySpace

Kuskilt oli kosta Soome armuroki kollektiivi Sunrise Avenue ümisemist, kõlas halvasti ja väidetavalt oligi halb, ise lähemalt kuulama ei läinud. Aeg möödus ja tuttavad näod vaheldusid. Reede õhtu, esimese päeva vaieldamatu peaesineja – ei huvita, mida teised ütlevad ja keda peaesinejaks peavad, sest minu jaoks oli peaesinejaks siiski järgmine bänd  – tegi B-laval soundcheck‘i, esimesed rutakad tõttasid lava juurde, ent pidid pettuma, sest heli saadi kiiresti paika, professionaalsuse küsimus, ja olid sunnitud pool tunnikest veel ootama. Kohalik tunnustatud okultist-kokk Heiki keetis samal ajal tumedatele jõududele maopeadest, nõgestest ja neitsiverest kõhutäidet, tühja kõhuga pole ju ilus missat pidada, kõhukorin võib saada saatuslikuks.

Mõni üksik minut enne päeva tippsündmust, kui hetkeks tekkis tunne, et vihma pärast enam muretsema ei pea, avanesid uuesti kraanid. Ja sealt nad tulid, bänd keda on siia nii kaua oodatud, ja bänd keda on nii paljud ihaldanud näha, bänd kelle siiamaile toomine näis lootusetu üritusena, aga ometigi on see tõeks saanud, see pole silmapete, see on Electric Wizard. Ootusärevus. Riitus algab, preestrid ja preestrinna marsivad uhkelt lavale, salakaval grimass palgel, esimesed nihestatud noodid võnklevad ja helimateeria hakkab voolama, sisenedes kuulmekanalite kaudu ja kandudes iga järgneva noodiga lähemale kesknärvisüsteemile, kontrollides avaloo lõpuks sinu keha täielikult. Massipsühhoos hoogustub iga järgneva looga, ohverdatakse esimesed elavad, peapreesteri sõnad avaldavad austust olenditele, kelle nime me ei taha kuulda ja kellega ainumalt silmside loomine võtab kaameks; mehepojad noolivad kiivalt preestrinnat, karistuseks seotakse ohvritappu ootavad peatud olendid veelgi joovastavamalt hukunootide lembusesse. Muusikaline pingestatus näib käsikäes käivat valitseva ilmastikuoluga – mida valjemalt Electric Wizard mängib, seda rohkem sajab. Müstiline atmosfäär. Alles jääb absoluutne tühjus. Hing paistab alles olevat, kuid midagi nad enesega kaasa võtsid.

Ettekantud missade seas olid näiteks “Witchcult Today“, “Satanic Rites Of Drugula“, “Dopethrone“, “Funeralopolis“, “Return Trip“, “Black Mass” ja “The Nightchild“. Kogenuna viimase aasta jooksul ühte kui teist, siis peab tõdema, et see kontsert oli lihtsalt meeltpuhuv.

YouTube Preview Image

Electric Wizard @ MySpace

Electric Wizard väntsutas meeldivalt läbi, ideaalne hetk mil too päev olekski võinud lõppeda. Ootamas oli aga Circle, seega polnud võimalik lahkuda, ehkki vaim oli närtsinud ja pigem oli soov minna koju ning sooja teki alla pugeda. Mustasch ei meeldi mulle ei plaadilt, ja nagu välja tuli, siis ka mitte laivis. Kaua ootamist.

Circle‘i stuudioalbumid jagunevad üldiselt kahte leeri: on head ja on igavad soperdised, mis kohe üldse ei sünni kuulata, neid teisi satub valgete lammaste hulka kahjuks rohkem. Produktiivsus ei kaalu üles ebaühtlast kvaliteeti. Circle‘iga oli mul õnn kohtuda täpselt paar kuud tagasi Hollandis, Roadburni festivali raames, kui nad esinesid sõsarbändi Pharaoh Overlördiga, eraldi set‘ist ei jõudnud kahjuks osa saada, justkui veebruaris Heliosphere festivalil sündinud etendusest. Just nimelt etendus, muusika on sellest mängust kõigest üks osa, teine osa on vahetus kontaktis lisanduv teatraalne suhestumine, hallide kogude parodeerimine ja kangelas-eepiline sodoomia, kaabakate vankrirattal lõhkirebimine ja hüpnoositeraapia. Nõrganärvilistele ei soovita, sündsusepiirid on kerged kaduma. Circle‘i kontsert on elamus, alati.

Äsja ilmunud “Infektio” (2011) tundub olevat üle pika aja taaskord seesugune album, mida julgeb kahetsuseta kuulata (tagajärgede eest ei vastuta), seda julgen küll väita esmase pinnapealse kuulamise järel (üritan järgneva nädala jooksul sügavamale tungida), aga küllap on söödav.

YouTube Preview Image

Circle @ MySpace

Rohkem videoklippe

12
Jun 11

June 10th @ Von Krahl (10.06.2011)

Mürahordide igaaastane ühisvandaalitsemine toimus Eesti mürapealinnas asuvas Von Krahli nimelises soliidses putkas, eesotsas laamendasid vennad Zahir, Shelton San ja Tolmunud Mesipuu, tagatipuks, eksklusiivne külaline Belgiast, tavatult eepiline kui glamuurne Kapitan Korsakov. Soliidse, kahel kukejalal kõikuva putka struktuuriline terviklikkus jäi puutumata, moraalse hävingudoosi said nad siiski kätte, värisesid teised varahommikuses jaheduses, nii et kananahk säärtel.

Õhtu peaesinejaks oli kahtlemata Zahir International, kelle koosseisu on vahepeal lisandunud uus liige, nimelt Tambet bassil, keda asendas kohustuslike suitsupauside ajal Tambet kitarril. Zahiri professionaalsuses ei pruugi kahelda, olgu selle kinnituseks kultuuriministeeriumi sertifikaat. Kui Zahir lubab müra teha, siis saab müra, justkui eetrijoobes reamees tulistaks haubitsast kollaseid puudleid jänesekõrvadega, pügatud kaelaga vaenlase redisepõllule. Kahurid paukusid ja puudlid lendasid, kuid rediste asemel kasvasid põllul kaalid.

YouTube Preview Image

Zahir @ MySpace

Shelton Sani nime oleme me kõik kuulnud, ja mõned on teda väidetavalt enese silmagagi näinud. Minu senine tutvus Shelton Saniga on olnud väga põgus, pole teda suurt lindiltki kuulanud, ja see linditutvus jättis suhteliselt arusaamatu mulje. Mõneti sai meie tutvus alguse puhtalt lehelt. Laivis aga köhatas Shelton San kileda kõri puhtaks ja löristas räpast rokki ja rolli. See juba meeldis.

YouTube Preview Image

Shelton San @ MySpace

Ülienergiline ja pedaalidemüriaadidega opereeriv Kapitan Korsakov polnud sugugi minu maitse ja ei hakka vast niipea ka olema, aga sellest hoolimata ei saa vaadata mööda mõjuvast ja altruistlikust esitlusest, mis jättis mõnesuguse jälje kõigi südameisse, kulmineerudes solisti ja kitarristi Pieter-Pauli ronimisega rõdule.

YouTube Preview Image

Kapitan Korsakov @ MySpace

Kapitan Korsakovi kava venis pikale, Tolmunud Mesipuu jõudis lavale alles kahe paiku. Pealtvaatajad olid selleks ajaks vaikselt laiali hajunud, hingi võis olla paarikümne kanti ja natukene peale, rohkem mitte. Nii väheste inimestega koos polegi varemalt Tolmunud Mesipuud kuulanud, Tartus on samal ajal saalid rahvast täis – võib-olla mingisugune pealinna eripära. Palju vana esimeselt, natukene eilset möödunud aastal ilmunud albumilt ja kübemekene tulevikust, uus lugu. Ööst sai hommik.

YouTube Preview Image

Tolmunud Mesipuu @ MySpace

08
Jun 11

Tulemas: June 10th @ Von Krahl (10.06.2011)

YouTube Preview Image

Zahir (MySpace)
Shelton San (MySpace)
Kapitan Korsakov (MySpace)
Tolmunud Mesipuu (MySpace)
+
Raakel Bloody Raakel (MySpace)

DJ:
Kristopher & Ats
Stupido DJ’s (Fi)
Shotgun club (Fi)

5 EUR enne südaööd, hiljem 7 EUR

10. juunil 2011 esineb teist korda Tallinnas flaami garage-punk trio Kapitan Korsakov Belgiast, kes esitab oma uue albumi materjali. Koos belglastega esinevad kohalikud garaazirokkarid Zahir, garage noise kollektiiv Shelton San ja garaazieksperimentalistid Tolmunud Mesipuu. Sama unustamatu line-up esines ka üritusel nimega Haigla. Kui te olite seal, siis tulete jälle, kui te Haiglas ei olnud, siis saate nüüd teise võimaluse. Esinevad ka DJ-d Tallinnast ja Helsingist, ka on kohal üllatuskülalised visuaalidel. Ettevaatust: üritus on vali ja lärmakas. Sissepääs €5.

June 10th @ Facebook
June 10th @ Rada7

10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe