Sissekanded sildistatud: kõrb

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

02
Apr 11

Blaak Heat Shujaa – Blaak Heat Shujaa (2010)

01. High On Altitude
02. Sinaloakarma (The Baja Blues)
03. M.I.A.
04. The Brown Buffalo
05. Where You At
06. The Pest
07. Let A Thousand Parks Bloom
08. Moon I
09. Moon II

Koloniaalajastu lõppes prantslaste jaoks juba pikemat aega tagasi, kui vanemliku hoole ja järelvalve all sirgunud kasvandikel lasti omasoodu minna – või siis ka mitte, meenutades ennast aeg-ajalt märatseva ja laamendava taagana, märgina kehvast kasvatustööst. Samas, metslased jäävad ikka metslasteks, aastakümneid koos huntidega metsas kasvanud inimlast sa naljalt ülikonda kandma ja üheksast viieni laua taha tööd tegema ei pane. Paljud neist riikidest asuvad eksootilistes regioonides, millest meie eurooplased näeme ainult und, alateadvusesse kinnistunud fantaasiaid – viljatu ja lõhenenud maapind, tolm ja liiv, kõrge temperatuur ja tulikuuma terasorana paitav, kurgu alt kõdistav päikesesilm -, tuues imperialistidele kahtlemata palju materialistlikke aardeid, kaudselt rikastades vaimu- ja kultuuripärandit. Mingisugune märgatav osakene tollest kadunud aardest on edasi kandunud 21. sajandi Prantsusmaale, kui kolm üsnagi varajastes kahekümnendates prantsuse noormeest otsustasid, austuses ja kartuses psühhedeelse ning kõrbeigavikulise rahutuse vastu, et nemad hakkavad nüüd tegema muusikat, võimalikult omanäolist ning stiilipuhtuse elitaarsusest mööda vaatavat meditatsioonirokki – ja nii sündiski Blaak Heat ShujaaBlaak Heat Shujaa kunstiline taies, nägu, seob endas ühte kogemuslikud, interpersonaalsed avastused ja nägemused kaugemaareisidest, ühest otsast Hispaania ja Ameerika läänerannik, teisest otsast jällegi hullupööra müstilised ja loodusrikkad Tansaania ja Uganda. Õhus on tunda idamaised aroome ja jalge all toekat, lämmatava alustaimestikuga pinnast. Samasuguse loomutruudusega jätkus ka esimese albumi sündimisprotsess, produtsendiks on vana tuttav ja üpris kuulus Scott Reeder (Kyuss, The Obsessed), kelle California stuudios – ümbritsetuna poolkõrbest ja arhailisest indiaani reservaadist – salvestati ja produtseeriti tema juhtimisel nimetatud prantslaste debüütalbum. Eks sellise suurnime mainimine ja seotus lisab üksjagu väärtust ning aitab suurest ja pahatihti ühtlasest massist rohkem välja paista.

Peab nentima, et Blaak Heat Shujaal on õnnestunud oma nišši leidmine kui loomine: mahlakas ja sügav helipilt (siinkohal peab vist kaabut kergitama Scott Reederile), pehmelt ja selgekõlaliselt hargnevad, kuid kokku keerduvad instrumendid, mitmekülgsed ja erisuguste alamteemadega teisenduv, žanripiiridega mängiv kompositsiooniteooria; absoluutset ja puutumata omapära on pea võimatu saavutada, kui just ei ela kauges, eraldatusesse peidetud kaljukoopas ning pole kunagi mitte kui ühe teise helilooja loomingut kuulnud, aga kuidagimoodi on  moodustunud kaunikesti originaalilähedane, värskendav ning huvipakkuv helimaastik. Selgematest mõjutustest (kui sulle meeldib mõni järgnevatest bändidest, siis võib pakkuda ka see) saab esile tuua neo-psühhedeelia laksuga ergutavad Dead Meadowi, Black Mountaini ja The Black Angelsi; kõrberoki juured kanduvad kahtlemata Yawning Mani, Fatso Jetsoni ja Kyussi suguvõssa; ja muidugi ei saa me ära unustada Naami kui OMi. Käredamad stõuner-roki passaažid vahelduvad venivate, tihti hüpnootiliste ja ka kõige passiivsemaid ajukoorekihte orgaaniliselt töötlevate rütmiliste vibratsioonidega: Antoine uskumatult soe ja lembene bassitoon, harmooniaaldis ja konjunktiivne alusmotiivide vedaja; Timothée tagasihoidlik (võib-olla liigagi palju tagataustale lükatud) ja heas mõttes monotoonne, kumisev ja bassiga liigenduv trummimäng; mitmekülgne, kord lõrisev kui surmavalt mürgine lõgismadu, salvates ja aina salvates, siis taas kui ohutu ja unine liivakilpkonn, kellel pole suurt kuhugi rutata, vaid ainult mõelda kuidas läbida järgmine otsustav meeter – Thomase efektirohked ja balansseeritud kitarripartiid täidavad tühja koha hoolikalt, valivalt rakendatud vokaalide ja miraažina virguva rütmisektsiooni vahel, ja seda ruumi on seal palju, mida täita, ja see ka täidetakse. Olemuse poolest on Blaak Heat Shujaa ennemini instrumentaalne bänd, vähemalt klassikalise refrään-küte-refrään valemile alluvat konsistentsi leiab sealt vähe, kuid siin ja seal kuuleb vahelduva eduga Antoine kui Thomase vastanduvaid, erisuguseid hääli: üks kaldub seesuguse imala ja õgvendava neo-psühhedeelia lalina kanti (ei tasu valesti aru saada, täitsa meeldib tegelikult sellist tüüpi vokaal) ja teine külmema, salalikku ja neurootilisse jorinasse.

Mainisin ennist ka kohati läbikumavat idapärasust. “High On Altitude” algab stereotüüpse tambura resoneeriva, nimmepiirkonnast kurgulakke kasvavast rõhuvusest, äratundmises ning kartuses millegi suurema ees, kulmineerudes meloodilise, indie-roki sugemetega õitselepuhanguga. Kosutava sügavuse ja spektri annab tollele loole kumiseva paralleeliga kaasarändavad bongod (hilisemates lugudes kostuvad bongode kõrval lisaks marakad). Rõhuvat resonantsi tunnetab veel kaheosalises lõpuloos “Moon“, iseloomult tummine ja viimane meeleheitlik jõupingutus (suht jämmise mekiga), ületamaks albumiga tunniaja piiri, mis õnnestubki. Kuigi “Moon” näitab natukene väsimuse märke, pole ta üdini paha, paar täiesti kõlblikku groov‘i. “Sinaloakarma (The Baja Blues)” hullumeelsus ja hiilivus, keskpäevase päikese hukatus, vaikselt keetes leemes hulpivat hallollust, meenutab tükiti Fatso Jetsoni närvilisust ja mänglevust. Suured pruunid piisonid, karmatud ja haavamatud, südames härdad loomad, marsivad, pika ja ühtlase rivina, silmapiiri otsas pole muud kui suur rivi pruune piisoneid, kes marsivad sihtmärgi poole, ja nii aastast aastasse, leides selle ja siis alustades jälle teekonda otsast – “The Brown Buffalo” marsilaadne põhimotiiv paneb nad marssima ja peatab nende marssimise, vahele musttuhat aeglast ja piinarikast sammu. “M.I.A.” jätkab avaloo vaimus, osaga sellest, millega too lõppes, veidikene arendades edasi tolle melodramaatilisust, metsikuse ilu ja tabamatuse ohtlikust, aga siis sellest väljudes ja lahti lastes kuuetaskus siutsuva valge tuvi, mis viib appihüüde laia maailma, kust viimaks tuleb loodetavasti abi. 11 minutit pikk “Where You At” venib, õnneks meeldivalt, toites selle aja jooksul eriti sõbralike ja pehmete harmooniatega. “The Brown Buffalo” kõrval on üheks suureks lemmiklooks “Let A Thousand Parks Bloom“: bassi poolt veetav minoorne meloodialiin, kuhu sekkub taaruvalt, lausa ähvardav kitarr, mis justkui lubab selle õndsa tasakaalu tükkideks kiskuda, vastukaaluks, toeks bassile, on aga külma embusega vokaal. “The Pest” laseb taaskord hiilata bassil, defineerides siingi huvitava meloodia, samas murdudes mürakoorma all lõppeks pooleks.

Timothée Gacon (trummid, perkussioon), Thomas Bellier (kitarr, vokaalid) ja Antoine Morel-Vulliez (bass, vokaalid)

Hinnang: 4/5

Blaak Heat Shujaa kodulehekülg
Blaak Heat Shujaa @ Facebook
Blaak Heat Shujaa @ MySpace

28
Sep 10

Yawning Man – Nomadic Pursuits (2010)

01. Camel Tow
02. Sand Whip
03. Far-Off Adventure
04. Blue Foam
05. Ground Swell
06. Camel Tow Too
07. Laster Arte

Yawning Mani teine kauamängiv “Nomadic Pursuits“, jätkab meeleolult kui kõnekeelelt suuresti sealt, kust 5 aastat varem pikaldaseks veninud igavikustiihiast sündinud “Rock Formations” (2005) ja “Pot Head” (2005) kord teele asusid. Vahepeal on möödunud mitu aastat, kes on vanaisaks saanud ja kes on teise naise võtnud, karvgi hallimaks läinud ja näkku on soondunud kiirevooluliste kärestikujõgede sängid, ent vana sõbra tunned juba kaugelt ära.  Selgelt ma valetaksin, kui ma ütleksin, et ma ei ole Yawning Mani kaua aega kuulanud, rääkimata kahe esikteose kombost “Vista Point” (2008), mille arvamisest siinsel kontinendil põle veel aastatki möödas. Kuivõrd ma Yawning Mani oma südamesõbraks võin pidada, ja tema mind, siis haigutava mehe häälepaelte pohmasumina suudan ma momentaanselt tuvastada pikkade miilide tagant, ilma et kotkasilm teda silmapiiril tabama peaks.

Seal kus ristuvad kosmose piiritus ja kõrbe trööstitus, kaugel uue päeva koidust, haigutab üks mees, käes kitarr vana ja suul kurblik viisijupp, ainsaks publikuks vana hobusekronu ja pimeduse varjudes hiilivad vereimejad – seesugune nukrusest ja kõrbeigatsusest täidetud lookene saatis esimest etappi. Teinegi on kulgemas üsna samas suunas, kui vaid kurat ei oleks neid kaanepildil läikivaid transgeenseid metallikolakaid, 60-ndate ulmeklassika tippsaavutusi, mis kuidagimoodi ei taha mahtuda siia humanistlikku vaimküllusesse. Päris hirmus võib olla, kui ühtäkki, suure ragina ja mehhaanilise vandumise saatel, roomab lähedal asuvast võpsikust välja roostes pealaega robotivolask, sisistades kriuksuva häälega et kuidas ta küll sinu hallollusega lähemalt tutvust tahab teha, seejuures korduvalt ümber kukkudes, sest hüääniraibe, saadanas, on jala alt ära purenud. Oot, nii see nüüd kohe kindlasti ei lähe, kerime natukene tagasi.

Kuhu ma siis jäingi? Ahjaa, vana ja hea Yawning Man, kelles ei pidanud seegikord pettuma: kosmose piiritus kannab kohtadesse veidratesse ja kõrbe trööstitus kummaline kui müstiline, näitab miraaže ilmatuid, nägematuid. “Nomadic Pursuits” on albumina terviklikum, ühtekuuluvam, kindla konspektisoonilise idee järgi tulvav mõtetevool, mis tõepoolest aina järjest ja järjest kuulates kulgeb justkui päeva ja öö vaheldumine. Mõneti on tunda Gary Arce kõrvalprojekti Yawning Sonsi (MySpace) harmooniatasandite tuttavlikku suunataju, ehkki siin tekib too põline küsimus, et mis oli ennem, kas kana või muna. Rahuliku kulgemise taustal jäävad enim silma “Far-Off Adventure” ja “Laster Arte“, juhtinuna Mario Lalli jahustest bassi-riff‘idest. “Nomadic Pursuits” viib sind ajas ja ruumis täpselt nii kaugele, sügavale, kui sa ise lased – piiritud piirid.

Yawning Mani liikmeteks on (vasakult paremale): Alfredo Hernández (trummid), Mario Lalli (bass) ja Gary Arce (kitarr).

Hinnang: 5/5

Yawning Man @ MySpace
Yawning Man @ Wikipedia

03
Apr 10

Fatso Jetson – Cruel & Delicious (2002)

Fatso Jetson - Cruel & Delicious (2002)

01. Pleasure Bent
02. Drinkin’ Mode
03. Light Yourself On Fire
04. Died In California
05. Heavenly Hearse
06. Ton o’ Luv
07. Pig Hat Smokin’
08. Superfrown
09. Iron Chef
10. Sunshine Enema
11. Party Pig
12. Stranglers Blues
13. Mountains Of Debt

Kultusliku kõrbe-roki kasvulava Palm Deserti kõrgendikelt taevapoole sirguv, kerget liivatolmu üleskeerutav, koloriitsest Lalli impeeriumist seemendatud Fatso Jetson, nagu ka hiljuti vaadeldud Yawning Man, toestavad karastatud terasest sammastena skene katusekorrust, et see tormituulte käes uppi ei lendaks. Neid kahte bändi ei seo üksnes skene ja sarnane muusikastiil, vaid ka ühine põhituumiku liige Mario Lalli, kes Fatso Jetsonis laulab ja mängib kitarri, ning teises nimetatud bändis, instrumentaalkolmikus, bassi. Larry Lalli, Mario vend ja Fatso Jetsoni bassimees, kuulus samuti Yawning Mani algkoosseisu, aga hetkel ta enam seal kaasategev ei ole. Sugulussidemetest siis nii palju.

Cruel & Delicious” on kollektiivi viies täispikk stuudioalbum, seni ka viimane, eristudes jõuliselt ja selgelt eelkäijatest, ent kummatigi haarates jämedate pundunud juurtega kaugenevast minevikust, ja unustamata tuldud teed, kõlab tuttavlikus Fatso Jetsoni utoopiast ja huumorist valatud helivõtmes. Kuhupoole aga triivitakse, paremuse või halvemuse poole, seda on siinjuures raske öelda. Võtame kasvõi nende kõige enim kõlapinda saanud albumi “Power Of Three” (1997) – fatalistliku utoopiana näiv unenägu, kus tillukesed suksud traavivad mööda heeliksisse keerdunud selgroogu aina üles ja alla; mäletsevad lehmad hüppavad pilvelt pilvele ja hammustavad sealt välja obskuursete kujunditega tükikesi, nii et läbi pilvede maale langevad päikesekiired panevad seal tantsima veidrad soerdolendid. Ja too utoopia ei ole ühti näotu ega paha. “Cruel & Delicious” seevastu, on konsistentsilt hõredam ja läbipaistvam, turvalisem, toetudes ehk pisut rohkem bluusi ja džassi algetele. Turvaline on veider ja umbmäärane sõna iseloomustamaks muusikat, kirjeldades seda pigem kui igava ja kuivana, ehkki siinkohal ei pane ma selle sõna kasutust enesele pahaks.

Valmistuge oma kabrioleti katuse kokkukerimiseks ning suunduma pigihaisu ja kuumust õhkavale kõrbemaanteele, kus mõlemal pool teeäärt, kuhu ka ei vaataks, valitseb ainult tühjus, välja arvatud mõned üksikult võrsuvad puhmad ja põõsad ning kaugusesse kõrguvad künkanõlvad. Sellise trööstitu maastiku ja raisakotkaste kriiskeid täis sinitaeva taustal piki teed kruiisides, saateks mängimas “Pleasure Bent“, saabki seekordne seiklus alguse. Otsatu, kilomeetreid pikk sirge, kiire auto ja raske jalg, ning kolm ühtsesse teemasse sulanduvat, veelgi rohkem jalga raskendavat ja adrenaliini verre pumpavat lugu: “Light Yourself On Fire“, “Died In California” ja “Heavenly Hearse“. Tugevnev tuul lükkab põhjataevasse kokku ähvardavaid äikesepilvi, mis lausa vägisi tahavad halvata selle tähtsa reisi teisele poole liivast ja viljatut kõrbeala, külla tüdruksõbrale, keda sa nii väga igatsed ja keda sa ei ole juba pikki kuid näinud. Südamevalu leevendamiseks, sõidab märkamatult sisse “Ton o’ Luv” (originaalis on esitaja Devo). Ja siis tuleb äike ja rahe. Nähtavus on pea olematu, kuid sa võitled kontrolli üle; ära unusta katust alla laskmast! Esmalt ründab rock’n’rolliliku vesiliuna “Pig Hat Smokin’” – millise toore ja räpase jõuga va siga su kabrioleti tagaotsa kraavi poole kisub. Maniakaalne slide-kitarri ja kõuesuupilli ühisrünnak virutavad sulle valusalt allapoole vööd, et vingerdad ja võdised keset teed justkui poejärjekorras ootav kahe tiibraketiga parm, kelle “organismus” ei tihka kuidagi oodata päeva esimest kütuseannust. “Superfrown“.

Äkitselt käib üks ilmatuma kõmakas, auto kaotab kontrolli ja teeb mitu piruetti, aga siiski õnnestub sul perutava elaja üle kontroll taastada ning ta teekõrvale juhtida. “Iron Chef” ründas! Valusalt ründas! Võimas riff, neetult võimas riff. Õnneks annab pikne järele ja peagi sillerdavad vihmapiiskadest kaetud kapotil esimesed päikesepoisikesed. “Sunshine Enema“. Äikese sunnik on tagumise vasaku ratta rehvi purustanud ning õnnetuseks jätsid sa tagavararatta maha ja asendasid selle hoopistükkis kitarriga – tõttöelda ei ole siin põhjust rõõmustamiseks. Auto ümber toimetades märkad taamal, mitte rohkem kui paari kilomeetri kaugusel, kõrbelinna, kust nagu tõuseks tossu. Võtad sammu nähtud suunda, lootuses sealt abi leida. Ei petnud sinu silmad ega sisetunne, sest tõepoolest on seal elu: lõbusad, ennastsalgavalt tantsivad ja laulvad, läbisegi juttu vadistavad joobnud inimhinged, kes tähistavad aastaid kestnud põua lõppu. Sinu mure kuulatakse ära ja ollakse valmis aitamagi, ent mitte täna – täna trallitakse ja ohverdatakse lugematute liitrite viisi armulauajooki taeva auks. “Party Pig” ja “Drinkin’ Mode“.

Kätte on jõudnud hommik, sealjuures ka kohutav peavalu. Pead tõstes näed, et istud autos, samas kohas kuhu sa selle eile loodusjõududest räsituna hülgasid. Purustatud rehvi uudistama minnes avastad, et see ei olegi enam katki ning vaadates suunda, kust sa eile abi läksid otsima, siis sa ei näe seal mitte kui midagi. Hämmingus ja meeltesegaduses – teadmata täpselt, mis juhtus ja kas juhtusid asjad, mida sa nägid ja tundsid, või oli see kõik pelgalt uni. Varahommikuses, peavalus ja paranoiades küpsetatud melanhoolias, kahmad pagasiruumis akustilise kitarri ja mängid sellel kurva lugulaulu. “Stranglers Blues“. Päike tõuseb üha kõrgemale. Asetad kitarri rahulikult tagasi pagasiruumi, istud rooli taha, võtad armatuurilt päikeseprillid ning lõpuks käivitad neljarattalise mootori. Et mitte mõelda kibedaid ja segadust tekitavaid mõtteid, vajutad järgmise laulu nuppu. “Mountains Of Debt“. Mõneks ajaks on jällegi rahu. Kas mäletad veel toda esimest, päikselise kõrbe preambulat? Jah? Kohe saab ring täis ja alguse saab uus.

Fatso Jetson on alati lõbus ja fiktsiooniderikas – seda seegikord.

Fatso Jetson

Hinnang: 4.5/5

Fatso Jetson @ MySpace
Fatso Jetson @ Facebook
Fatso Jetson @ Wikipedia

15
Jan 10

Robinson Crusoe On Mars (1964)

Just nagu purjakil ja pohmas olles tulevad veidrad isud, tulevad need ka haigena olles, kuid erinevalt neist kahest konditsioonist, ei ole mul mingisugust isu süüa. Jah, isegi tuumapohmelli ajal jõuab lõpuks kätte hetk, millal tahad midagi süüa, aga hetkel on pigem neetud tuumatalv. Millegagi peab see inimeseloom ennast toitma, kui ei eksisteeri isu füüsilise toidu järele ning aeg ja dimensioon on nii lõhestatud, et pole enam aimu, kas on päev või öö. Peab. Väärtfilmid, jutumärkidega või jutumärkideta, mida niisama igapäevaselt ei jõua aega viitsi vaadata, sest vaba aeg, mille filmidele saab kulutada, kulub tavaliselt värvikirevate lõhnavate seepide peale, sobivad hetke konditsioonis ideaalselt kultuurse öö- või päevakava sisustamiseks. Oi kurat, kuidas mulle need erksad lõhnad hetkel ei meeldi.

Kosmose-survival Robinson Crusoe On Mars“, mille režisööriks on Byron Haskin, inspireerituna Daniel Defoe kurikuulsast novellist, viies vaataja tsivilisatsioonist eraldatud üksiku saare asemel hoopis kaugemale kui meie kodune sinine planeet. Tegevus leiab sedakorda aset punasel planeedil, meie naaberorbiidil tiirleval kosmilisel kivil Marsil, pajatades komandör Christopher ‘Kit’ Draper (kehastab Paul Mantee) ellujäämisvõitlusest ning kohanemisraskustest selles kauges kivikaljudega ümbritsetud liivakõrbes. Esimene ränk hoop tabab meest siis, kui ta leiab oma meeskonnakaaslase Dan McReady (Adam West) elutud maised jäänused, kes sai ebaõnnestunud maandumise tagajärjel surmavalt vigastada. Lohutuseks elas maandumise siiski üle nendega kaasas olnud tillukene ahv Mona, kellest saab mehe ustav kaaslane igavuse peletamisel ning kellest on hiljem nii mõndagi abi. Kollane kivim, mille otsa Christopher kohe üsna alguses komistab, osutub olema asendamatu allikas tema ellujäämisel – kivi, mis põleb ja annab samal ajal hapnikku. Tänu pärdikule saab lahenduse ka tema vee ja söögimure, jälitades Monat tema igapäevastel uitamistel, avastab ta koopa, kus leidub värsket vett ja söögipoolist.

Kogemata mööda liivavälju seigeldes komistab ta elusolendi luude otsa, mõistes seejärel, et ta pole sellele taevakehal üksinda. Peagi näeb Christopher taevas tundmatut õhusõidukit, millele järgnedes jõuab mäenõlvani, kus toimub mingisugune imelik sagimine. Hiljem selgub, et tegemist oli kaevandusega, kus tulnukad tulnukorjade abil mingisugust imetabast maaki kaevandavad. Ühe sellise orjaga (Victor Lundin) kohtub juhtumisi ka Christopher, kellel ta aitab põgeneda ja pakub ulualust. Teadmata leitud orja nime, hakkab ta teada kutsuma Friday-ks. Alguses on Friday lihtne abiline, kellele Christopher üritab õpetada maa keelt ja kombeid, mis tal ka õnnestub. Christopher on leidnud elusolendi, kellega on tal võimalus igavust peletada suheldes, lausa hea sõbragi ning Friday peremehe, kes kaitseb teda vaenulike tulnukate eest ja kelle eest on ta lõpus isegi valmis oma eluga riskima. Viimaks hakkab armutu tagaajamine tulnukate poolt, kes tahavad oma orja tagasi saada. Vabanedes lõpuks Friday ahelatest, mille sees on jälitusseade, õnnestub neil põgeneda lumega kaetud jäisele poolusele, lootuses leida sealt peale pikka rännakut vett. Saatuse irooniana tabab jäävälja suur tulekera (meenutaks nagu asteroidi), mille tagajärjed elavad mõlemad mehed õnnelikult üle. Päästva laeva purjedena veepiiril kerkib taevasse tuttavlik kosmosesüstik, mis tähistab selle olelusvõitluse õnnelikku lõppu – saabub päästemeeskond maalt.

Arvestades, et inimene polnud sellel ajal eriti kaugemale oma koduplaneedist jõudnud, esimene inimeste kätetöö jõudis Marsi orbiidile alles 1965. aastal Mariner 4 näol, siis polnudki vaatepilt kõige naiivsem. Ei näe Marss ju välja nagu tavaline Aafrika kõrb ega leidu seal aktiivseid vulkaane ning rääkimata vajalikest oludest, milles saaks inimene ilma erivarustuseta elada – absoluutne tõepärasus ei ole alati siiski esmatähtis. Lugu on oma ülesehituselt ja sisuliselt üpriski analoogne originaalsüžeele, viidud ainult vastavasse konteksti. Üllatavalt hästi sobitub selline klassikaline seiklus- ja ellujäämislugu futuristlikusse post-apokalüptilisse kõrbeatmosfääri.

Pisidetailina, võib-olla täiesti ebaolulise detailina, häiris mind see, et õige Robinson Cruseona oleks Christopher pidanud nende pikkade Marsil veedetud kuudega minema õige karvaseks, kui tal just maandumiskapslis juuksurisalongi kaasas polnud. Liiga kasitud ja puhas nägi välja. See on ka veider, et raadiosaatjad ja muu elektroonika, mis tal kaasas oli, käies läbi liiva ja vee, töötavad veatult kuni lõpuni. Veidraid möödarääkivusi eksisteerib teisigi, kuigi head ja südamlikku lugu neil rikkuda ei õnnestu.

Sissejuhatav tekst sai kirjutatud tegelikult nädala alguses, hetkel on tervis juba palju parem.

Hinnang: 3.5/5

Robinson Crusoe On Mars @ IMDb
Robinson Crusoe On Mars @ Wikipedia