Sissekanded sildistatud: kraut-rokk

11
Sep 11

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ma võiksin kirjutada üsna pika arutelu – plussid ja miinused, kõik pindakäiv ja meeldiv, põhimõtteliselt niisama ja mitte kuhugi viiv ilkumine –  teemal, et miks mulle ei meeldi Tallinn. Sekundeerides ühte oma sõpra, siis Eesti psühhedeelia-pealinn on ometigi ju Tartu, ja kõik seesugused põnevad ja eksootilised muusikalised kollektiivid peaksid ainuüksi seda olulist tõika arvestades siia toodama. Tartus juhtub asju. Kokkuhoiupoliitika tõttu on tihti ta hämar, pilkasesse pimedusse mattunud, ja hämaras juhtub teadupärast palju salakavalaid asju. Aga üldiselt on Tartus viimasel ajal vaikne. Näljasel on aga suur isu ja veel väledamad jalad – jalad, mis viivad kaugele; miski kisub lähemale nagu mesilast nektariõis ning toidab seda paadunud sõltlast, näljast, kelle kõht ja vaim saavad nüüd kõrvuni täis, vähemalt mõneks ajaks.

Need kentsakad isud on viimati iseäranis sagedastest külalisteks saanud ja niimoodi olen ma juba küllaltki loendamatu arv (ühe käe sõrmedel teeks selle rehkenduse vast siiski ära) kordi sinna teisse riigi otsa sattunud. Tööinimesena hirmutas mõte kesknädalasest üritusest, võttes arvesse sealhulgas ka toimumiskoha. See kõhklus oli õnneks ainult korraks ja sumbus peagi. Ürituse eiramine oleks olnud mõeldamatu, hoolimata oma plussidest ja miinustest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, olles uskumatu sealjuures ka mulle endale, siis koju, Tartu, jõudsin ma järgmise päeva hommikul. Ajavoolu objektiline kehastus kuvas numbreid miinuskümmeminutit kella kaheksast. Kerge suik ja tavapärane päev võis alata. Kui tavaline saab olla Wooden Shjipsi järgne päev, on iseasi küsimus. Mulle tundus see võrdlemisi tavalise päevana – täpselt nii tavaline nagu iga teine päev, olemata kunagi sarnane eelnenud või järgnevale päevale. Täpselt nii tavaline… Unenägudes purjetasid kuldsete parraste ja valgete siidjate, kõikenägeva silma purpurtikanditega ookeanivallutajad, ületades filigraanselt tüüned kui mäslevad veed, kaotamata ühtegi meeskonnaliiget ja kandmata märkimisväärseid kahjustusi. Seilamisel ei paista lõppu.

Ürituse, pikantse indie ja psühhedeelia orgiaga, või õigemini pisikese festivali mõõtu (4 “soojendusbändi”!) tuiamisega, saab suuresti rahule jääda, suurepäraselt kordaläinud – enamvähem. Kui nuriseda tahta, siis peab paraku nõustuma Terje arvamusega (loe ka Wooden Shjipsi eelmise Eesti külastuse põnevaid muljeid). Kokkuvõtlikult oli publik hõre ja ruumi tühjus kammitsev, selles valguses oleks võinud üritus toimuda tükiti pisemas ja intiimsemas kohas.

Uue Energia seitsmeliikmelist perekonda toetas sedakorda trompetimängija. Varakevadine, aprilli alguses nähtud Uus Energia ülesastumine väga ei vapustanud ega köitnud tähelepanu. Ehkki kogesin vilksamisi ainult viimast lugu, tundus tuul purjedes ja prožektorivalgus tagantkannustavam olema.

Uus Energia @ MySpace

Ma ei ole väga kindel, kas ma olin Elephants From Neptunei enne toda õhtut kuulnud/kuulanud, aga nüüd saan küll väita, et olen. Võiks öelda, et tegemist oli õhtu suurima üllatajaga, kuigi see väide oleks peaesineja suhtes ebaaus. Üle pika aja jälle üks huvitav avastus kohalikust skenest kui säherdusest – nii juba võib öelda. Energeetiline ja radioaktiivselt toores rokk’n’roll, vali kõrbetuul ja horisondipiirituse foobia, jahe pungiplombiir ja glamuursed stõuneri fashionistid, merepõhjast avastatud kullalast. Lavaliselt aktiivne ja sisuliselt väle, täidetud suunatud ja hetkeliste motiividega, tabavate kitarrisoolode ja rütmisektsiooni pingelise kruuviga, jätmata kuulajat hetkeski üksi, juurdlema igavuse episoodidega. Märksõnadena Queens Of The Stone Age ja The Atomic Bitchwax. Internetimaailma paisatud videopäevik näitab, et hetkel teevad mehed hoolega tööd oma esimese kauamängiva kallal. Kõlab põnevalt.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Elephants From Neptune’i kodulehekülg
Elephants From Neptune @ SoundCloud
Elephants From Neptune @ Facebook

3Pead pani mõnusalt vappuma tummiste kruuvide ja kitarri kaootilise sillerdamisega, teisalt hirmutas naiivse ja kannatust proovile panevate indie oietega. Ühest seisukohta on raske võtta, ilmselgelt kõige hullem ei olnud.

YouTube Preview Image

3Pead @ MySpace

Shelton Sani kolme kuu tagune kontsert Von Krahlis mõjus neutraalselt, mõningate positiivsete seikadega. Sel õhtul Shelton San aga säras ja surus jõuliselt oma eksistentsi peale, järele andmata ja lastes kuulajatel möönata enese suursugust kehastust. Alastamatult ja kompromissideta. Glamuurne staadionibänd. “Well-behaved” kammis/töötas (vali ise sobilik sõnakasutus) eriti hästi. Alastamatult eksimatu.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Shelton San @ Facebook
Shelton San @ MySpace

Ja siis lõi ta maailma, asetas taevasse tähed ja pani elutult tunglevates, igavese kaose tühjusesse määratud kehades mahlad voolama, ja nad lakkasid mitteolemast, ärkasid ja edastasid raadioeetri prohvetlikus suminas algupärase kõiketeadmise eeterlikku ning rahustavat, seestpoolt tervendava ärevusega kõditavat sõnumit. Vabameelse San Francisco psühhedeelialinnaku koloriitse natuuriga nelik Wooden Shjips jõudis järjekordselt siiamaile, et anda kolmas kontsert (eelmisel korral esineti lausa 2 korda). Suborbitaalne sõiduk, valguskeha, minimalistlik ja filosoofiliselt lihtne kui sõltumatult vaba psühhedeelne muuska, ammutades tugevalt inspiratsiooni möödunud sajandi 70-ndate kraut-roki absurdsusest, tugeva hüpnootilise ja transialti kirjeldusega reisijuhis ning reis ise. Wooden Shjips sõidab laivis sedavärki intensiivsusega, mida on kirjeldamatult keeruline panna helisalvestisele, autentsust taotlevale kaudsele objektile – sinna jõuab sellest metsikust jõust heal juhul ainult murdosakene. Koguni uue albumi “West” (2011) materjal töötab hoopis teistmoodi, alustades selle kontserdi ja nimetatud albumi avaloost “Black Smoke Rising“, mille avanoodid tirisid enesega võimsalt kaasa, ja seda kuni lõpuni.

Otsekui oodata võis ja kohane on, aplodeeris publik kutsuvalt ja Wooden Shjips tuli veel ühe lisaloo jaoks tagasi lavale. Viivuks oli kõik jälle endine. Ja nii ta otsa saigi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook

Rohkem videoklippe

21
Aug 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 2 (2011)

01. Garden Of Forking Paths
02. Gelassenheit
03. Brassica Blues

Ütlemata vajalik ja loomulik järg kevadel ilmunud esimesele sessioonile – sessioonile, mis paljastas tolle Taani kolmiku ja nende sõprade erootilis-sürrealistliku muusikalise suhtedraama ning egoismivaba vabaarmastuse, ja nihutas põhituumiku loomingulised ideaalid aina lähemale naturaalsele ja rudimentaarsele, aastatuhandeid tagasi pimeduse ja kaose alla mattunud teerajale, kust kaudu on võimalik jalutada kaugusesse kahanenud sulnisse igavikukaunidusse – lummavasse seninägematusse, kus valitsevad kirjeldamatu liigsus ja tagamõtteta, patuta ilu. Vähesed on selle tee leidnud – ja näinud, ja tundnud, ja kuulnud. Primitiivne, ei, peenetundeline ning nüanssiderikas, ja. “Pewt’r Sessions 2” on vajalik ja loomulik ning jätkab otsinguid, vahest jõuab isegi väga lähedale kirjeldamatule ilule ja näitab seda teistelegi, osakest kogetust ja jätab nii mõndagi veel enda teada – kui aeg on küps, siis kuuleme.

Ajalise kestvuse osas on mõlemad sessioonid üsnagi ühte auku, alateemasid on teisel vähem ja moodustav meeleolult ka veidikene ühtsema ning enesele kindlamaks jääva, suunatuma eesmärgiga terviku; “Pewt’r Sessions 1” seevastu kosutas rohkemate erinevate ja vastanduvate meeleoludega, tekitades põnevaid kontraste ja illusioone, ja kahtlemata on mõnevõrra süngem ja skisofreenilisem, pannes kuulaja parasjagu proovile ja ennast põlgama, siis jällegi rabades kui illumineerides vapustavate, geniaalsuse ja laushullumeelsuse keskteele jäävate pretensioonikate avaldustega. “Pewt’r Sessions 2” on üksjagu rõõmsameelsem ja avatum, ergas ja päikeseküllane, tujult sobituv “Summer Sessions” triloogiaga. Omad tumedad ja nukrad hetked on temalgi, lootust ja unistusi on samas rohkem, tarkadele ja lollidele, uskujatele ja mitteuskujatele. Albumi põhituuma moodustab avalugu “Garden Of Forking Paths“, mis oma üüratus, keiserlikus 24 minuti orientiiris, tuttavliku Causa Sui toretseva ja joviaalse alusteemaga, võtab õlule kanda ühte kui teist raskemat ja kergemat. Rikkalik aed, kõige püham aed, aed mida kõik teavad, või peaksid teadma; aed täis ahvatlust ja hukatust, õigeid ja valesid valikuid, viies hoolimata valikutest sind sihtkohta, kas rikkama või vaesena, elusa või surnuna, taevasse või põrgusse. Teekond on vääramatult täis õigeid valikuid, väljudes oled rikkam kui eales varem. “Gelassenheit” tempokas ja peaaegu ühtlaselt pulseeriva minekurütmiga motiiv seondub mulle üpris tugevalt Kraftwerkiga, ehkki kujunev tulemus on lõppeks teistsugune, huvitav ja värviline, astudes juhtmotiivist natukene kaugemalegi. “Brassica Blues” paitab meeldiva ja magusa progressiooniga, hoides küllaltki tasast ja sujuvalt kasvavat profiili, juhatades rahuliku ja magus-kurva lõpplahenduseni.

Enesestmõistetava tunnistamine, nägemine ja tajumine ei ole patt, mittenägemine, -tunnistamine ja -tajumine on patt, karistatav ja kahjulik, peaaegu alati fataalne ja taandav. “Pewt’r Sessions 2” on Causa Sui siiani kõige enesestmõistetavam album, ja raske on ette kujutada, et sealt on kuhugi võimalik edasi minna. Mõistmise piirid on lahtised, vähemalt mingi maani.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Nagu esimeselgi võrratul sessioonil, on kaasategevateks meediumiteks Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen

Hinnang: 5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

21
Aug 11

Wooden Shjips – West (2011)

01. Black Smoke Rise
02. Crossing
03. Lazy Bones
04. Home
05. Flight
06. Looking Out
07. Rising

Vähem kui kolme nädala pärast esineb siinmail esialgsete spekulatsioonide põhjal (loodetavasti rohkemat kui spekulatsioonid) otse kuldse ja hurmava San Francisco südamest pärinev psühhedeelse roki kollektiiv Wooden Shjips. Ja nad polegi siin päris esimest korda, väidetavalt on tegemist kolmanda korraga. Hea uudis kindlasti taolise muusika austajatele. Mõned päevad tagasi ilmus Euroopas (Ameerikas kuu aega hiljem) nende kolmas (vahele mahuvad ka 2 singlitekogumikku lugudest, mis pole albumitele jõudnud, kuid neid päris täieõiguslikeks albumiteks pidada ei saa) kauamängiv “West“. Teenäitajaks, sisuliseks ja inspireerivaks temaatikaks on Lääneranniku grandioossuse avastamine, tolle romantilise ja mütoloogilise idealismi kehastus – igatsus olla osa sellest ja avastada. Ühtlasi on “West” esimene Wooden Shjipsi album, mis salvestati professionaalses stuudios. Sellest on võib-olla tingitud ka tolle veidikene raadiosõbralikum helilõuend, pehmem ja kontrollitum, keldribändispetsiifiline toorus ja sümpaatsus on vargsi taganenud.

Wooden Shjips” (2007) jääb minu jaoks hetkel Wooden Shjipsi nauditavamaks albumiks, “West” on aga paraku üks igavamaid, üllatades vähe, interpreteerides uuesti ja “sisukamalt” varemkuuldud motiive, ehkki seesuguse askeetliku vormi puhul ei olegi palju valikuid, ning visioonilised alged kipuvadki korduma. Mind häirib niisamuti liigselt raadiosõbralik lõuend, küll teistmoodi huvitav, aga nagu ma mainisin, siis too toores kontuuridevaba, laisalt ja vaba käega maalitud lõuend oli intrigeerivam. Uuelt kauamängivalt leiab tegelikult nii mõnegi huvitava loo, mainimist väärivad kahtlemata “Black Smoke Rise“, “Home“, “Looking Out” ja “Rising“. Paeluvaim neist on “Rising“, tõmmates hullupöörasesse psühhedeelsesse kaosesse, kaja ja reverb‘i, tagurpidi fraseeritud moonutuste põrgusse.

Hoolimata sellest, et “West” ei suuda mind muusikaliselt niivõrd palju köita kui eelnev materjal, paistab ta olevat kaunikesti kindlakäeline reisijuht, giid, kes teab ja oskab rääkida ning juhatada sinna, kuhu teised võib-olla ei oska, põnevamate vaatamisväärsuste juurde.

Nash Whalen (orel, süntesaatorid), Omar Ahsanuddin (trummid), Erik “Ripley” Johnson (kitarr, vokaalid) ja Dusty Jermier (bass).

Hinnang: 3.5/5

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook
Wooden Shjips @ MySpace
Wooden Shjips @ Wikipedia

22
May 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 1 (2011)

01. Pewt’r Wozniacki
02. May Sun
03. Masted Milk
04. Streams Of Gratitude
05. Mating Call
06. Latte Rock

Eeldus sellele Causa Sui kontseptuaalsele saagale sündis 2006. aastal, kui kohtusid kolm liiget tollal neljaliikmelisest Causa Suist (puudus vokalist Kasper Markus, keda enam tänasel päeval kollektiivis ei ole), Ron Schneiderman vabamuusikakollektiivist Sunburned Hand of the Man ja Jørgen Teller. Elule aidati Pewt’r jjjjj, arvatavasti poisslaps, kelle võimsad draakonitapja lokid ja vulkaanivalvuri kopsud võiksid saada hukatuseks – nimetatud kollaboratsiooni on auväärselt kõrvutatud 70-ndate krautiepideemiast võitjatena väljunud heerostega, maitsekalt seotuna domineerivate jõudude paradiisiviljade mahlasusega, ja kartusega tihedalt kokku pressitud silmustega elukootise ees. Ron Schneiderman on liitunud Causa Suiga laval veel nii mõnigi teine kord, pole needki katsed loodetavasti vähemedukad olnud. Kas oli põhjuseks see kõrvalepõige või midagi üldisemat, veelgi ilmselgemat, kuid Causa Sui on bändina sellest hetkest edasi midagi muud, jäädes küll oma liistude juurde ja säilitades identifitseeritava isiksuse, aga muutes veidikene ikkagi suunda kui tõlgendusvormi. Olgu selle tõestuseks kas või see imetlusväärne, kolmest peatükist koosnev autobiograafiline suvepihtimuste ja -tõlgenduste kogumik “Summer Sessions” (esimene ilmus 2008. aastal ja kaks viimast 2009. aastal).

Transformatsioon ja unistuslik lõhe perspektiivide lahknemisel, on mõneti pehmem ja pole sedavõrd sakilise lõikepinnaga “Pewt’r Sessions 1” puhul, ent tähistab siiski uue perioodi koitu ja teistsuguste teemakäsitlusvormide pinnaletõusu. Ja justkui pealkirigi viitab – õigemini nendib paratamatut tõsiasja -, siis on see alles esimene osa sellest kogemuste ja tunnetuste ühtelangevuse rajast. Lõbusa Taani seltskonnaga on seegi kord liitunud jänki Ron Schneiderman – kas mornim kui nemad, seda ma ei tea, sama andekas kahtlemata. 2005. aastal debüüdiga ehitatud tröösti ja silmailulummavuse tempel, mitmekesisuse ja tujumuutlike fabritseeringutega oaasinurk jääb üha kaugemale. Tempel on siiani alles – ka meie! -, distants kahe osapoole, meie ja templi vahel, on üksjagu kasvanud. Suundumus on kord-korralt minimalistlikumate ja naturaalsemate, ajukoores ja südamevatsakestes toimuvate protsesside kooseksisteerimise mõjul tekkinud primitivistlike järelduste ja puhangute lingvistiliste struktuuride hälli, võttes tajutava ilme rohkemal või vähemal määral etteennustatavate muusikaliste kompositsioonidena.

Avalugu “Pewt’r Wozniacki” tervitab veidikene tuttava earthlessiliku temaatikaga (“Flower Traveling Man“), alustuseks leebe ja otsiv, lõpu lähenedes aga kasvades kitarride ja süntesaatori kihtide all väljakannatamatult intensiivseks, kuid siis järele andes ja laengut ühtlaselt vallandades vaibudes. Maikuu päike võib soovi korral olla õel ja jätta mälestusena põletusarmid, üldiselt ometigi pehme ja hellitav, vaimu turgutav ja soojendav nagu ka “May Sun“; õrnalt sulav ja meelitav, meloodiliselt suikuv bass ja pehmelt sillerdav kitarride loor. Põrgu väravad avanege ja tooge maa peale kaos, tooge häving ja mäss. “Masted Milk” toob oodatud kaose: rütmiline veenvus, igavene, ja kahe kitarri piinav, viimse piirini viidud kahevõitlus, tõredad ja igavikulised soolod seovad üksteise keeli kui meeli, võitjat ei ole, isegi mitte too kuulaja, kes peab toda verist ja heitlikku võitlust pealt kuulama – kui keegi peab olema võitja, siis pigem on see just tema, kes oli selle kõige tunnistajaks. Krautilik hullumeelsus ja absoluutselt kontrollimatu labiilsus. Seevastu “Streams Of Gratitude” võtab vahest teise meelestatuse, andes häälepaelad süntesaatorile, temaga ühineb rahulikus meeleolus kitarr, kelle ühtest sünnib avar kosmoserokk. “Mating Call” näitab taaskord äkilisust ja keevaverelisust, kandudes sinna esimese raja kanti. “Masted Milk” kõrval on siit albumilt suureks lemmikuks “Latte Rock“. Bassi mõtestatud ja sihipärane mõmisemine, tugeva groov‘itunnetuse ja isemeelsusega trummid, hüpates ja täites bassi poolt lahtiseks jäetud lauselõppe, või köhatades viskoosses keeles veidraid märkuseid (sobides siia kohvihõngulisse õhkkonda), kitarride kurruline helisemine on õrnalt toetavaks fooniks.

Pretsedenditu krautroki orgia.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Piiridest kontrastidesse kanduva peegelkujutise teravatipulise moonduse terviklikule projektsioonile aitavad kaasa veel Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen – emb-kumb arvatavasti teisel kitarril ja teine süntesaatorite taga.

Hinnang: 4.5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: III päev

16. aprill

Kolmas, festivali põhiosa viimane päev, tõi endaga kaasa mõned üsna rasked valikud. Rwake, Ramesses, Ufomammut ning vahest ka Master Musicians of Bukkake ja Stone Axe. White Hillsi kuulasin samuti päevakene enne tulema hakkamist, kõlas meeldivalt, kuid polnud selleaastase festivali raames prioriteet. Ufomammutit õnnestus eelmisel sügisel Tallinnas näha ja kuulda, kihk oli selleks olemas seegi kord, ja Shrinebuilderi lõppedes tõttasime kohe Midi Theatre‘i suunas, aga oh üllatust – saba mis ootas oma järjekorda Ufomammuti kaemiseks, oli üksjagu pikk ja heal juhul oleks näinud ainult tillukest killukest nende esinemisest. Polnud maailmalõpp, kahju aga oli küll.

Martin: Jah, Ufomammutit oleks võinud küll uuesti kaeda, aga ju polnud isu piisavalt suur, sest järjekord tundus hirmutav ja ootamine mõttetu. Samuti poleks ära ütelnud Evokeni ja Swansi vaatamisest, aga vähemalt viimati nimetatut on võimalik juba varsti Tallinnas nautida.

Kartuses selle ees mis juhtus reede õhtul Sunn O))) esinemisel pealavaga, liikusime laupäeva pärastlõunal kaunikesti vara tolle tribüünidele ja jäime ootama imet. Imet ja tõenäoliselt päeva kõige tähtsamat kollektiivi, kes valmistas möödunud aastal ette 25-nda sünnipäeva puhul spetsiaalse kava, kaasates sinna esimese solisti ja täies mahus tema esituses debüütalbumi aegse materjali – juhtus see, et vulkaan purskas, ning nagu teisedki ohvrid, kes pidid lennukiga saabuma, jäi neilgi see reis ette võtmata. Candlemassi kava venis pea kahe tunni pikkuseks – hullumeelne, tean, aga publik kutsus nad tungivalt lavale tagasi -, ja tahest tahtmata hakkas lõpu lähenedes tähelepanu hajuma. Nende esinemise kõrghetk oli kahtlemata Johan Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” (1986). Väga meeldis ka Robert Lowe‘i panus ja osa tollest muusikalisest etenduses, tema hääl kõlas live‘is tunduvalt seeditavamalt, kuigi sellel pole viga midagi plaadilgi. Ja mõistagi videotaust, mis töötas niivõrd õdusalt koos muusikaga. Üllatavalt hea videotaust oli paljudelt teistelgi bändidel, nendega oli silmnähtavalt vaeva nähtud. Üheskoos lauldi duetti, cover Blue Öyster Culti loost “Don’t Fear The Reaper” ja Candlemassi enda lugu “Darkness In Paradise” albumilt “Ancient Dreams” (1988), mida nad muuseas polnud kunagi varem kontserdil mänginud. Suur au oli sellest osa saada.

Martin: Jällegi üks suur lemmik, mida oodatud kaua. Ja jällegi ei pidanud pettuma, peaaegu. Kava kõvem osa oli kindlasti Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” ning ekstra selleks loodud videotaust. Kõik töötas väga hästi ja võimsalt ja eepiliselt, nii nagu peab, ei mingeid kompromisse ega järeleandmisi, Doom suure ja rasvase D’ga. Kava nõrgem osa oli aga Robert Lowe – tee või tina aga ei meeldi tema vokaal laivis, plaadilt samas on ladusasti kuulatav. Kohati jäi puudu nagu võimsusest ning kohati kadus üldse ära, ei tea, olen seda enne ka erinevates videotes tähele pannud, aga lootsin, et päriselus on teisiti, kahjuks mitte. Blue Öyster Culti cover oli mönusalt tummine ja paraja tempoga, just nagu neilt ootaks. Kokkuvõttes – hea elamus.

YouTube Preview Image

Mul on veel küllaltki hästi meeles möödunud aasta Weedeateri kontsert Hard Rock Laagris: on hilisõhtu ja minust paremal asuvale põllule kerkib sametiselt tihke uduloor, kauguses on võib-olla näha üksiku talumaja aknast paistvat tulukest, laval praalib padujoobes, Viru Valget otse pudelist rüüpav, siinsesse harjumatusse olustikku sattunud lõunaosariikide põliselanik Dixie, teises lava otsas murtud käega häbelik kitarrist Dave – ei julge Dixie poole vaadata, äkki murrab teisegi -, ja nende keskel trummar Keith, kelle puhul saab kõigest muust kui tagasihoidlikusest rääkida. Lõunaosariiklaste pealetung põhimõtteliselt sinu kodu tagahoovis, kõlab ju põnevalt – ja oligi põnev. Weedeater elab alati oma rolli hästi sisse ja seda ka siin Hollandis. Parajalt toksikoloogilises kui tserebraalses joobes, keha ja selle küljes asuvad jäsemed vänderdavad kontrollimatult, esitades põlvest põlve edasi pärandatud alamrahva näitetükki. Aastakümnetega on mälestused ühte ja teist muud juurde korjanud, kord liialdades ja kord jällegi liiga tagasihoidlikult tõlgendades, ent juured on ikka needsamused. Oi oi.

Martin: (Loe kirikuõpetajalikult:) Ja nad tulid ning Nad ütlesid: “Meie oleme Weedeater ja meie trambime!” Ja nad tulid ning trampisid, mürisesid, lörises, tossasid, jõid, laaberdasid ja ropendasid. Nii nagu neilt oodata oli ning ei pidanud pettuma: Weedeateri esinemine oli vist selle festivali üks mõjusamaid – kõik töötas, kõik oli paigas, ei midagi üle, ei midagi puudu. Muusika haaras kohe esimesest noodist enda karusesse embusse ning ei lasknud enne lõppu lahti. Parim! Ainult ülivõrded! Dixie oli, võrreldes laagriga, ka mõned uued tantsusammud juurde õppinud, mida ta uljalt demonstreeris, vahepeal küll väsis natukene ja pidi mõnda aega küll selili, küll istudes mängima, aga ainult väheke. Laivi lõpu poole avastas traadisektsioon, et trummar Keith asub ratastega poodiumil, mida nad asusid siis esiti lihtsalt kõigutama, aga pärast juba ka lavalt alla lükkama, mis neil siiski korda ei läinud, sest juhtmed ja monitorid takistasid.

YouTube Preview Image

Keegi just hiljuti rääkis, et kogetud Pharaoh Overlordi laiv tundus igava ja mitte midagi ütlevana. Üürikesed 15 minutit, milleks meil mahti neid kuulata oli, tundusid asja eest olevat, kahju et neid minuteid rohkem meile antud ei olnud. Kerge ja kordav, liidestatud ja kiht kihi kaupa hüpnotiseerivate atmosfääridega sisemaailma tungiv kraut-roki epistel. Ma ei tea, kas seda nüüd üllatuseks pidada, et Pharaoh Overlord sedaviisi laivis toimis.

Martin: Kui eelmisel päeval nähtud vaatemäng kahasse Circle‘ga mõjus pigem koomilisena, siis need mõned kuuldud-nähtud minutid mõjusid hoopis teisiti. Mõnusa kraut-roki tunnetuse ja minekuga oli nende viimane lugu. Kahju, et rohkem ei näinud. Lootus on, et kuna nad asuvad nii lähedal, siis saab neid kunagi ka Eestis kaeda.

Üllatas kindlasti Dragontears, kelle kaks esimest jämmihullusesse mattunud lugu töötasid koos tagataustal lainetavate visuaalsete, mõistust kallutavate värviartefaktidega uskumatult hästi. Kuulad, vaatad ja naudid. Paremas nurgas toimetas neoonvärvides võlurimütsiga nupukeeraja, keda siia videopildi peale pole paraku jäänud, pühapäeval teda enam näha ei olnud. Järgmisel päeval kaesime ka teist set‘i. Aga hetkel pidime kiirustama.

Martin: Kerge puhkus enne järgmist bändi või vähemalt nii ma esialgu arvasin. Tegelikult serveeris Dragontears, mõnusa üllatuse. Vähemalt kaks esimest jämmi haarasid küll kohe endasse ning ei tahtnud kuidagi lahti lasta, tundus lausa kahju, et pidime sealt nii kiiresti lahkuma. Kolmas lugu õnneks vähendas seda tunnet, sest kõlama hakanud vokaal, kuidagi peletas lainelt ära, ja peaks lisama, et lausa ebaviisakalt. Ei tea, aga kuidagi ebasobiv tundus. Mingi aeg peab vist plaadid ette võtma ning uurima, kuidas tegelikult lood on, aga hetkel tundus vokaalita olema parem, kui vokaaliga.

YouTube Preview Image

Niisamuti kui Candlemass ei jõudnud emakese maa kõhulahtisuse tõttu lavale publiku meelt lahutama, juhtus sama asi ka Shrinebuilderiga – staaridest koosnev doom‘i supergrupeering. Tähtsad nimed: Robert Scott Wino Weinrich (Wino, Saint Vitus, The Obsessed, Spirit Caravan, The Hidden Hand), Scott Kelly (Neurosis, Tribes Of Neurot), Al Cisneros (Om, Sleep) ja Dale Crover (The Melvins, The Porn Of Men, Nirvana). Kohati pettumus, sest heli kleepus ja kumises, rikkudes tervikliku elamuse, küllap läks helimees puldis rokkides (jap, rokkis täiega) liiale nuppude ja hoobade kruttimisega. Rahumeelne ja meditatiivne, vangistatud maailmu ja hingi vabastav tseremoniaalne leinatalitus. Hea meel, et viimaks ära sai nähtud.

Martin: Vast kolmas peaesineja sellel festivalil minu jaoks. Ja jällegi – üllatus-üllatus, ei pidanud pettuma. Mõnus meditatiivne palverännak erinevatesse pühapaikadesse ja -kodadesse erinevatel taevakehadel. Hea ja kaasakiskuv minek. Esitati ka uut materjali – on mida oodata. Heli kohapealt võiks norida, aga ei hakka, mõnus oli ikka!

YouTube Preview Image

Hävingust sa sünnid ja surres jääb sust maha häving, sured hävingusse hävingu nimel – päev algas doom‘iga ja lõppes doom‘iga, selle kõige algupärasemaga. Seismilised protsessid maakoores mõjutasid ka toda jänkidemaa bändi The Gates Of Slumberit, mis oli juhuslikult plaanis eelmiselgi aastal, ja sobis ka see aasta sinna. Laupäev kui uute võimaluste päev, lootus pole siiski lõplikult kadunud. Eepiline barbari doom, õnneks ei keeranud kõhuli ega üritanud kuritarvitada – kõige kõrgem hoidku selle eest. Võitles ja vallutas, kaotas ja langes slummi, tõusis sealt ja võttis tagasi kõik mis talle kuulus. Kosutav. Green Room sobib sedavärki suure hingega doom‘i bändidele.

Martin: Kena aeglustus ja rahustus päeva lõpuks. Esitasid üsna palju uusi lugusid järgmiselt albumilt – tundub tulevat hea plaat. Hümnid kangetele meestele ja võitlustele. Muhe sammumine, just nagu meie minek hotelli.

YouTube Preview Image

Rohkem videoklippe