Sissekanded sildistatud: kultus

27
Nov 10

Sabbath Assembly – Restored To One (2010)

01. Glory To The Gods In The Highest
02. Hymn Of Consecration
03. And The Phoenix Is Reborn
04. The Saints Shall Inherit The Earth
05. The Power That Is Love
06. Glory Hallelujah
07. Judge Of Mankind
08. We Give Our Lives
09. In The Time Of Abaddon

The Process Church of The Final Judgmenti nimi käib nii mõnigi teine kord erinevatest tekstidest läbi, seondudes esmapilgul millegi okultistlikult hämara ja padufilosoofilisega – tegelikult pole sellesse teemasse väga süvenenud varemalt, poliitika ja religioon jätavad üldiselt külmaks, kuigi seadust ja korda armastavat inimest, kelleks ma kipun vahelduva eduga ikkagi olema, ei tohiks need valdkonnad külmaks jätta. Nii palju kui ma erinevaid “Restored To One“-i arvustusi olen lugenud, nämmutavad need põhjalikult selle taha peituvast ideoloogiast, õigemini The Processi sünni- ja eduloost. Ise pole liikumise algataja Robert DeGrimstoni kirjutistega ega hiljem üllitatud väljaannetega tuttav, ent lihtsakoelisest hipide maailmapildist paistab see mõnevõrra kõrgemal seisvat, ehkki ühiseid jooni jagub. Ideoloogiast ei saa tolle albumi ja bändi puhul paraku mööda vaadata, see on üpris kindel, sest lüürika kui üldine meeleolu kisub teistsugusesse maailma ja ajastusse. Sabbath Assembly esimese kauamängiva nimi selgitab lihtsalt ja lühidalt ära, mida konkreetselt nemad üritavad teha: taastada nimetatud kultuse laulujupid, hümnid, võimalikult algupäraste vokaalsete meloodiatega, saateks tollele aastakümnele iseloomulik psühhedeelne foon, kuid sekka on sattunud ka folki, gospelit ja isegi džässi. Arvestades tõsiasja, et ühtegi originaalset salvestis neist lugudest pole säilinud, suure tõenäosusega ei olegi neid linti võetud, on saavutatud kompromiss, mis ei kõla üldsegi halvasti. Paeluvad värsiread poleks kindlasti niivõrd hoomatavad ja rahutoovad, kui neid ei esitaks kurikuulus Jessica Thoth (Jex Thoth), kelle nõid-naiselikud vormid kui puurivad häälepaelad, vannutavad enesele ning panevad kuulama, ja veidikene vähemtuntud noor neidis Sophie Gonthier. Instrumentaalsete kompositsioonide eest vastutab trummar Dave Nuss, kellele on laval abiks Andy kitarril ja Dan Shuman bassil.

Maailm, kus käsikäes, puremata üksteise jalgu alt, käivad koos valguse kui pimeduse jõud, inimkonna idealistlikud karjused: mehhaaniline mentalist, tõukerattaga otsatu mäe tippu uhav Jehoova, tõsihipi Lucifer ja paadunult transtsendentne ning humanistlikusest lahti ütlev Saatan. Lõbus irve näol, astuvad nad koitva tuumatalve kuma paistes. “Glory To The Gods In The Highest” meenutab heas mõttes, küll pehmemas vormis, Rootsi raske-psühhedeelia gruppi Witchcraft. Witchcraft ja Coven ongi vahest sellised bändid, millega Sabbath Assembly instrumentaalseid seadeid, ja miks ma mitte üldist hoiakut, on kõige parem kõrvutada ja sealt analooge otsida. Saatana puhastustulest lunastust otsivad “Hymn Of Consecration” ja “And The Phoenix Is Reborn” on meeleolult süngeimad lood. Viimane neist, ühtlasi ka meelepäraseima vokaalse meloodia ja lahendusega, meenutab Jessica põhiprojekti Jex Thothi dominantsust ja doom‘ilikku anti-filantroopiat. Rõõmsakõlalises, püha linna Jerusalemma kaugele kanduvast ja enese rüppe kutsuvast pühapaistest pajatavas “The Saints Shall Inherit The Earth“-is, kuuleb kitarri progeliku mõttelennu kõrvale ka sutsu trompetit.

Kõige gospelikuma kaemusega on kahtlemata “Judge Of Mankind“. Džässilik fantaasiamuster ja psühhedeelse jämmi imalus, Saatana nümfide veenvad ülistused. Ilmselge joviaalse laadiga “Glory Hallelujah” kõlab evangelistliku ilmutusena, ent millegipärast kerkivad silme ette bouffant‘idega, pleegitatud sinistes või roosades, pedantlikult kehakumerusi mööda liibuvates kleitides kahekümnendates eluaastates noored neiud, kui kuldsetes siidrüüdes, laulu rõkkavad ning vastu lainet tuikuvad, keskeale lähenevad mustanahalised jumalasulased. Emotsionaalselt “kõrge” kitarr ja kevadise lõokesena rõõmsalt lõõritav orel. Taolist päikselist ja popilikku lähenemist on tunda ka veel lugudes “The Power That Is Love” ja “We Give Our Lives“. Mõnus. “Restored To One“-i teine pool tundubki tibakene rõõmsam olevat. Erandiks on vast pühakoja võlvide vahel külmavärinaid tekitava kumedusega helkiv naispreestrite missa, meloodiliselt laulva moega, minimalistliku muusikalise saatega “In The Time Of Abaddon“.

Restored To One” on kompromisse tegemata selle aastanumbri sees ilmunud muusikaalbumitest üks eredamini säravaimaid tähti. Mõelda vaid, et päris esimesel kuulamisel jättis ta täiesti apaatseks, aga hiljem, – olgu tänatud kõik vääramatud jõud, et nad mu temani otsaga tagasi viisid -, ei tekkinud enam mingisugused küsimusi ega kõhklusi.

Hinnang: 4.5/5

Sabbath Assembly @ MySpace

23
May 10

Twin Peaks (1990)

Twin Peaks (1990)

Kes seda aastat enam mäletab kunas “Twin Peaks” esmakordselt siinmail teleekraanile jõudis, kuid mingisugused hägused mälestused on sellest ajast siiski säilinud. Unustamatute piltidena on mällu raiutud koolnukangestuses Laura Palmeri (Sheryl Lee) laiba näoilme ja Kyle MacLachlani kehastatud eriagent Dale Cooper, pragmaatiline ja budistliku vaimsusega seadusesilm, kes näib alati teadvat rohkem, kui ta välja näitab. Noor ja rumal laps, nagu ma sellele ajal veel olin, ei osanud ma toda David Lynchi ja Mark Frosti poolt kahasse loodud kultusliku seriaali hinnata, ning juhtus see, et peale mõnda osa kadus vaatamishuvi sootuks. Kellaaeg oli ka ilmselgelt liiga hiline, mil see jooksis.

Nüüd, ligikaudu 15 aastat hiljem, tuli millegipärast taaskord juttu David Lynchi loomingust (häbi häbi – peale “Mulholland Drive” (2001), “Dune” (1984) ja “Eraserhead” (1976) ei tea temast suurt midagi), mis viis omakorda “Twin Peaks“-ni. Siinkohal ei olnud valikuvõimalust, et kas ma peaksin “Twin Peaks“-i vaatama või mitte, vaid ma lausa tundsin, et ma olen kohustatud andma uue võimaluse. Ilmselgelt olin ma unustanud ühe tähtsaima komponendi, muusika, sest Angelo Badalamenti fantastiline heliloome tõi esimeste minutite jooksul nii mõndagi meelde.

Tegevus toimub Twin Peaksi nimelises väikelinnas, kus uhutakse kaldale noore tütarlapse, kohalikus keskkoolis õppiva Laura Palmeri laip. Asja hakkab uurima föderaalagent Dale Cooper, abistatuna kohalike seadusesilmade poolt. Nende ülesandeks on lahendada ilmne mõrvajuhtum ning saata vastutavad kurikaelad tolle hirmsa veretöö eest trellide taha. On kahtlusaluseid ja on motiivid, kohe nii palju, et ei oskagi nende seast seda kõige õigemat valida, kuid süüdi ei paista olevat neist keegi. Samas näib, et seal tillukeses uinuvas linnas on siiski inimesi, kes teavad midagi või on millegil jälil, kasvõi “rääkiva” puunotiga vanadaam ja kindral, kelle tegemised on salastatud ja ta tohi neist rääkida. Ja on öökullid! Linnaelanikud on värvika taustaga ja elavad pahatihti varjatud kaksikelu, kas kellegi armukestena või veel hullem, on osa hämaratest vandenõu- ja kuriteoskeemidest.

Agent Cooper, kelle elu kallale tahetakse esimese hooaja lõpus kangesti kippuda, saab unenägudes episoodiliselt ilmutusi ja mõistatusi, mis suunavad ta uutele, ja veel keerukamaid müsteeriumeid lahendavatele avastustele. Need avastused on nii ebamaised ja jalustrabavad, et esmalt on neisse raske uskuda, aga siiski osutuvad need hiljem tõeseks. Teise hooaja keskel, kui müsteeriumid ja nende põhjused pealiskaudselt hakkavad lahti hargnema ning mängu tuleb Dale Cooperi verivaenlane, sarimõrvar, Windom Earle (Kenneth Welsh), muutub tegevuskäigu jälgimine ja mõistmine progresseeruvate skisofreeniliste mindfuck‘ide läbi keerukaks. Kuigi ma ei ole teab mis heas suhtes Lynchi tööga, tundub olevat vaataja pidev segadusseajamine talle omane käekiri. Vaimu lõhestav kärarikas ja verdtarretav kulminatsioon, vaatepilt mis võiks kuuluda pigem vaimuhaigla igapäevasse rutiinsesse ellu, kulgeb ootuspäraselt – pahad saavad karistada ja kurjad spirituaalsed olendid oma verejanu kustutatud  -, aga siis tuuakse sisse ootamatu pööre, mis ei anna toimunule seletusi ega tõmba kaugeltki tegevusi otsi kokku. Õnnelikku lõppu kui sellist, siit küll ei tasu oodata.

Twin Peaks“-i järg, täispikk film “Twin Peaks: Fire Walk With Me” (1992), on minuarust tugevasti alahinnatud, toetudes vähemalt loetud arvamustele ja hinnangutele. Nii halb film see ka ikka ei olnud. Järjeks oleks seda vale nimetada, ent sürreaalsuse ja vürtsikuse poolest sobitub ta täpselt kokku teise hooaja lõpupoole aina esiletõusva butafoorilise meeleoluga. Tegevusliingi toimub seriaalile eelnenud ajas, paljastades kes ja mis Laura Palmer oli, ja miks ta tegelikult tapeti. Kronoloogiliselt sobiks film justkui esmajärjekorras vaatamiseks, kuid mitte kronoloogiliselt on kindlasti soovitatav ära vaadata ennem seriaal kui film, sest film paljastab ja avab liiga palju saladusi ning müsteeriumeid, milleta ei ole seriaalil enam suurt väärtust.

Hinnang: 4.5/5

Twin Peaks @ IMDb
Twin Peaks @ Wikipedia

13
Mar 10

Jonestown: The Life And Death Of Peoples Temple (2006)

Jonestown - The Life And Death Of Peoples Temple (2006)

Vahetevahel, hommikul kohe peale ärkamist ja kohvitassist esimese kosutava sõõmu võtmist, võib ennetavalt tunda õhus elektri maitset ja näha mööda ruumi ringi vuramas kujutletavaid äikesepilvi – ja siis sa küsid endalt, et miks kurat ma pidin jälle vasaku jalaga voodist tõusma. Soosiva valikuvõimaluse korral lähed sa voodisse ja magad edasi kuni on paslik sealt välja astuda, eelistavalt sedakorda parema jalaga. Tõsisel inimesel, kellel ei ole aega olla umbusu ohver, hoiab endamisi vargsi hinge kinni ja hambaid ristis, et saatuse vingerpussid jätaksid täna tema mängust välja. Seda sama, eelseisva ohu maitset, tundsid keset mudaseid ja viljatuid Guyana džungleid rajatud agrikultuurse kommuuni Jonestowni asunikud tolle saatusliku päeva eoses. 1978. aasta novembrikuu 18-ndal päeval kaotas elu sunniviisiliselt läbi viidud ritualistliku massienesetapu kaudu üle 900 inimese, mis on Ameerika ajaloos arvuliselt teine suurim tsiviilisikute kaotus. Suurimaks kaotuseks loetakse 11-nda septembri terrorirünnakuid 2001. aastal NY kaksiktornidele kui hukkus pea 3000 inimest. See peaks andma aimu sündmuse mastaabist ja tagajärgedest. Oleks on tobe parasiitsõna, aga kui need inimesed oleksid sisetunnet usaldanud ja stoiliselt edasi maganud (sarkasm) ning ei oleks nii suure massiga oma vaimsele liidrile selga keeranud, siis võib-olla ei räägiks me täna sellest sündmusest. Aga saatuse mängud ongi karmid.

Raske on uskuda eluheidikute perekonnast pärineva Jim Jonesi (kodanikunimega James Warren Jim Jones) taolist edu ja imposantsust, mille viljana sündis suure äriimpeeriumi laadne kultuslik liikumine, mida järgisid tuhanded inimesed. Tee seda saavutamaks, oli valitud libe ja odav – religioon. Näilise kristliku fooniga ususõna taha peitus tegelikuses aga kõige lihtlabasem kommunistlik ideoloogia, innustatuna suure sotsialismi isa Karl Marxi nägemustest. Äärmuslikud ühiskonnamudelid ja vaimselt haiged inimesed ei sobi üheskoos eksisteerima. Liigagi morbiidne stsenaarium, mida on korduvalt ja korduvalt tõestatud. Jim Jonesi puhul saab kahtlemata rääkida suurushullustusest ja skisofreeniast, mis aastat-aastalt ainult hullemate paranoiadena väljendudes süvenesid. Tihe peakorteri liigutamine osariikide vahel, põhjendusega, et neid üritatakse sealt välja süüa või hävitada. Lõpuks osutus vaenlaseks kogu Põhja-Ameerika ning siis võetigi suund Guyana suunas. Paranoiad ja veelkord paranoiad. Inimeste Templi ja Jonestowni suurimaks halvavaks ja tõeliseks põhjuseks, miks see lagunes nii koletul moel, oli kriitikatalumatus: konstruktiivne või asjatu, kuid lihtsam oli selle eest põgeneda ja mitte vastutada.

Intervjuud ellujäänutega ja hukkunute lähikondlastega, aastatetagused helid ja pildid Inimeste Templi kogunemistest kui elust kauges valejumala valitsetud Jonestownis, ning loomulikult põhjalik tagasivaade Jim Jonesi enda elule ja põhjustele, miks ta kehastus hundinahas apostliks. Käsitletav teema on mõnevõrra karmikoeline, vastuoluline, eriti arvestades viimaseid minuteid ja kaadreid, ent dokumenteeriva teosena oli see vaatamist väärt.

“We didn’t commit suicide, it’s an act of revolutionary suicide protesting the conditions of an inhumane world.”

Hinnang: 4.5/5

Jonestown: The Life And Death Of Peoples Temple @ IMDb
Jonestown: The Life And Death Of Peoples Temple @ PBS
Jim Jones @ Wikipedia
Peoples Temple @ Wikipedia
Peoples Temple Agricultural Project (Jonestown) @ Wikipedia

23
Nov 09

Witchfinder General (1968)

Witchfinder General

Aasta on 1645 ja Inglismaal on käimas kõige verisem kodusõda, mida iial nähtud. Matthew Hopkins – advokaat, nõiajaht ja oportunist, kasutab olukorda ära ning ratsutab koos oma pisisulist abilise John Stearnega külast külasse, piinates ja tappes süütuid inimesi, keda ta süüdistab nõiaks olemises. Väidab, et tal on täiesti seaduslik alus oma tegevuseks, kuid arvestades poliitilist kaost, mis sellel ajal aset leidis, siis pigem mitte. Hea äriidee.

Juhtivaks jõuks on nagu alati armastus. Armastajatepaar – sõdurist Richard Marshall ja noor näitsik Sara, kelle onu John Lowes on kohalik preester. Preestri peale kaevatakse et ta on saatana käsilane, mille peale tuleb Matthew Hopkins oma abilisega ülestunnistust nõudma, mis ei taha kohe üldse preestri suust välja tulla. Sara palub Hopkinsi, et ta tema onule armu annaks. Maetthew Hopkins ehk Witchfinder General pakubki siis välja, et too tuleks õhtul eraviisiliselt tema juurde onu süüd “vähemaks rääkima”. Pervert, mis muud. Sellele õhtule järgneb järgmine õhtu ja nii edasi.

Tulles vastu Sara soovile säästab Hopkins preestrit ning viskab ta põhjatusse vangikongi rottidele närida. Seda muidugi ajani kui John Stearne saab haisu ninna, mida perverdist vanamees igal õhtul väljas tegemas käib. Ega temagi ei saa olla kehvem mees ning võtab jõuga Sarat. Kui Matthew Hopkins saab teada, et tema “valdusi” on rüvetatud, jätkab ta John Lowesi tunnistuse väljapiinamist. Tunnistus saadakse paraku kätte valega ning Sara onu leiab endale koha võllas.

Richard Marshall saabub tagasi uhkesse preestri lossi, kust ta leiab eest ainult Sara. Saades teada, mis on juhtunud, Sarat on kuritarvitatud ning tema onu surnud, vannub ta Maetthew Hopkinsile verist kättemaksu. Vahepeal pöördub ta tagasi täitma oma sõdurikohustusi, kuid kuuldes ühel kalurilt, et Hopkins on ühes lähedal asuvas linnas nõiajahil, tõttab ta tulisjalu sinna. Hopkins, kes on selleks ajaks saanud rahvasuus nimeks Witchfinder General, pole aga loll ning oskab Richard Marshalli üle kavaldada, võttes nad mõlemad koos Saraga kinni. Edasi viib ta nad kohaliku magistrandi lossi, kus ta hakkab neilt tunnistust välja piinama.

Richardil õnnestub ennast kuidagi köidikutest vabastada ning esmalt kallale tungida John Stearnele, kelle lööb ta ühest silmast pimedaks, edasi kurikuulsale Witchfinder Generalile endale, keda ta hakkab maniakaalselt kirvega peksma. Lõpuks jõuavad kohale ka tema sõdurid, kes maas lamavat ja verist raiutud Hopkinsit nähes ta maha lasevad, päästes ta seeläbi Richardi raevust. “You took him from me! You took him from me!”, karjub Richard ja Sara hakkab maniakaalselt kriiskama.

Omal ajal oli tegemist üsna brutaalse filmiga. Otseselt seda vist kuskil ära ei keelatud, kuigi selle UK versiooni tsenseeriti üsna tugevasti. Ameerika versioon, mis kandis nime “The Conqueror Worm”, oli suures osas siiski tsenseerimata. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, siis täiesti tsenseerimata algupärane DVD versioon jõudis “koduvaatajateni” alles 2007. aasta lõpus. 2001. aasta alguses ilmunud “Directors Cut” versioon sisaldas algsest versioonist välja lõigatud 4-minutilist juppi, kuigi nagu ma aru saan, siis oli midagi veel peidus. Siirdudes tagasi oleviku juurde, siis tänapäeva õudusfilmid on ikka tunduvalt hirmsamad ja verisemad kui “Witchfinder General” tänapäeval on. Iseasi küsimus on muidugi kui tõsiselt neid tänapäeva filme saab võtta – suurem osa ajab pigem muhelema oma tobedusest. “Witchfinder General” väljendab pigem puhast naturaalset inimloomusele omast brutaalsust. Selline see maailm on olnud, on hetkel ja on edasi tulevikus. 70-ndatel oli ühiskond suletum ning võib kaudselt mõista miks selline film võis olla šokeeriv.

“Witchfinder General” on kultusfilm, mida ma julgen soovitada ka teistele vaatamiseks. Sai just paar kuud tagasi vaadata ühte paljukiidetud Kubricku filmi ning vägisi hakkas Mati liiva silma puistama. See film oli jällegi väga hea elamus, kuigi jah žanr on ka teine. Kohatu võrdlus, jään nüüd parem vait.

Screen-00001I’m Matthew Hopkins – The Witchfinder General.

Screen-00005Näh, said. Lasi vaesele mehele kuuli pähe ning nüüd on ise veel nii õnnelik.

Screen-00006Richard Marshall räägib John Lowesle tema vennatütre kosimiseplaanidest.

Screen-00007Richard teatab heast uudisest Sarale.

Screen-00008Sir Matthew Hopkins isklikult.

Screen-00009Irvhammas John Stearne isiklikult. Otsib John Lowesi seljalt “saatanamärke”.

Screen-00010Hilary Dwyer (Sara) on tõsiselt ilus naine. Tasub juba ainult sellepärast vaadata. Matthew Hopkins meelitab vaeslast õhtul oma onu süüd “vähemaks rääkima”.

Screen-00011John Stearne spankib jälle.

Screen-00013Witchcraft täies hoos.

Screen-00014Ämbrid. Tuleb välja, et üks neist siiski pole ämber… köhh nõid ja saab lunastust – upub ära.

Screen-00015Witchfinder General isiklikult.

Screen-00016“She is a witch”.

Screen-00019“Yes, she is a witch”. Nõida seotakse redelile.

Screen-00020Ülekülalised barbeque võistlused.

Screen-00021Järg eelmisele pildile – nõiatuhas küpsetatud kartulid on ikka kõige maitsvamad.

Screen-00022Witchfinder General tasu saamas tehtud “töö” eest. Ajatu.

Screen-00023Vaene mees, keegi on talle nitrovärvi sisse kallanud.

Screen-00025Tempel mällu igaveseks.

Screen-00026Richard kustutas jalaga “kogemata” koni Johni silma.

Screen-00027Richard hakib kirvega Witchfinder Generali

Kuna ma olen ka vanakooli doomi austaja, siis ma ei saa lihtsalt jätta siia lisamast paari bändi muusikanäidist, kes on tugevalt mõjutatud (lüürika, heliklipid filmist) sellest filmist ja teistest taolistest filmidest, mis on seotud modernse witchcrafi liikumisega. Ühe bändi nimi lausa Witchfinder General.

YouTube Preview Image YouTube Preview Image YouTube Preview Image

Hinnang: 4/5

Witchfinder General @ IMDb
Witchfinder General @ Wikipedia