Sissekanded sildistatud: metal

09
Oct 11

Me Tusameele Sügis 2011 – Viljandi @ Klubi Rubiin (08.10.2011)

Koletu faktina tuleb välja seesugune hämmastav asjaolu, et mõlemad klubid Tartus kui Viljandis, kuhu sügisene rännuteekond Taaga ja Hukkunud Hinged möödunud sügisel viis, on tänaseks päevaks oma tegevuse lõpetanud. Kas süüdi oli kaotusevalu, mis nende kohtade omanike südamed peale destruktiivset üritust pitsitama hakkas, või lihtsalt kõige lihtlabasem kokkusattumus, kultuurimaastikul vohava kägistamise paratamatus – kunagi ei või teada. Viljandis viledate sügistuulte eest kaitset pakkunud Puhas Kuld eksisteerib tegelikult edasi, küll aga uue nime all (samamoodi on lood Plink-Plonkiga Tartus, sellegi pindadel tegutseb uus klubi). Klubi Rubiin, kus toimus seekordki mainitud sügise sombuseid paiseid leevendav tseremoonia, oli eelmisest korrast juba tuttav. Ilm oli meelepäraselt sügisene, lõi kohase ja ürituse üldise meeleoluga ühte langeva sugestiivse seisaku, omasoodu, vaevaliselt ja vastuvoolu kulgeva ajakapsli kiirevoolulise jõel, andes aega mõtisklemiseks. Pole põhjust olla tusane.

Suur ja vääramatu kaotus tabab meid kõiki, hiljem või varem – aga see juhtub, möödapääsmatult. Hukkunud Hinged paraku Viljandisse ei jõudnud, millest on väga kahju. Otseselt paha polnud ka asendusbänd. Ei oskagi seisukohta võtta, peale selle, et see bänd antud ürituse konteksti (oleneb suuresti kuidas seda konteksti vaadata, loksutada, ja kõrist alla uhada) ei sobinud. Noor ja vihane, Viljandi kohalik folkroki punt Raudraev.

YouTube Preview Image

Raudraev @ Facebook

Estoner kuulub nime osas samasse kategooriasse itaallaste Stöner Kebabiga (jube nimi), ainult vahega, et teise bändi muusika ei suuda mind kuidagimoodi köita, esimesena osutatud kollektiivi oma on seevastu aja jooksul (Corey ja Antoni lisandumine koosseisu on kuuldavalt kasuks tulnud ja töötab ka mõneti paremini) tunduvalt meeldivamaks muutunud, ja nüüd veidikene hiljem neid esimest korda laivis nähes, peab tõdema, et tegemist on igati tõsiseltvõetava ja küpseva bändiga. Konarlikust ekslemisest seenemetsas on saanud soliidne tossune rifirokk, kust ei puudu niisamuti sobilikud ja kulgu arvestavad psühhedeelsed atmosfääri avardumised. Arenguruumi kahtlemata on, kasvõi rohkem kahe kitarri eelist kasutada.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Käivad sosinad, et kunagi-varsti on Taagal ilmumas uus album. Seda kas uued lood on linti võetud või on see peatselt juhtumas, hetkel kahjuks öelda ei oska. Eilsel kontserdil mängiti igatahes tubli annus uut materjali, mis võiks kaudselt kinnitada uue albumi mõtet kui tõsiasja. Elamus oli samavõrdne eelmisel aastal kogetuga, vahest oleks paremgi olnud, kui helikurat ei oleks juhtmeid sikutanud (kontserdi helindamine oli üldiselt rahuldav). Uutest lugudest hakkas “Linnadesööja” kõrval kõrvu veel “Sümbolpimedus” – pühendusega kõige satanistlikumale tartlasele, Kalev Tarkpeale. Teised lood paistsid samuti üsna tugevatena, ehkki vajavad ilmselgelt natukene rohkem degusteerimist, enne kui õige maitse suhu saab. Taaga uus materjal paistab põnevana.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Taak @ Facebook

31
Jul 11

Neoandertals – Ebu Gogo Gutting The Child (2011)

01. Homo Floresiensis
02. Child
03. Cut-Throat
04. Funeral Ejaculation
05. The Gutter
06. Entombment
07. Unburying The Carrion
08. Diet Of Worms
09. Survival Beyond Death

Hämarate ja unustatud aegade varju taandunud kütid, primitiivse ja sünge olemusega neandertali inimesed on tänaseks päevaks meie seast jäädavalt lahkunud. See, kuidas nad elasid või pidanuks elama, on siiani kaasaegse homo sapiens‘i fantaasia ning teoreetiliste ja praktiliste avastuste summaarne nägemus. Oletada me ainult võimegi, – saame -, sest aeg on oma töö teinud, ja jätnud alles need mõningad üksikud killud paljudest, mille kokkupanemiseks puudub ainuõige juhend. Puuduvate või kadunud kildudeta pole võimalik korrektset pilti taastada, võib-olla kaugelt lähedane, kui sedagi. Väidetavalt suhelnud neandertali inimene poollaulvas mõminakeeles. Vähetõenäoliselt jõuti seesugusele intellektuaalsele tasemele, mis võinuks viia pärimusmuusika arenemiseni. Neoandertals ei lase ennast sellest häirida ja fantaseerib, milline võinuks olla tolle müstilise pool-inimeste liigi muusikalised püüdlused. Ja nad teevad seda endalegi tahtmatult hästi, tekitamata kordagi kahtluseiva, et justkui oleks tegemist oletuslike nägemustega, mitte originaalse, koopaseintele uuristatud, ammusurnud keeles kirja pandud muusikapaladega.

Neanderthals Were Master Butchers” (2007) ilmudes olin ma veel võrdlemisi suur death metal‘i nautleja ja kugistasin toda albumit huviga. Säherduse muusika austajate seast oli kosta erisuguseid kommentaare: kes pidas seda albumit tolle aasta üheks geniaalsemaks, kes aga üheks jubedamaks ja seosetumaks. Esikalbum salvestati koosseisus Rain Pohlak bassil ja vokaalidel, ning Roland Seer trummidel. Üsna kohe peale albumi salvestamist 2006. aastal liitus bändiga trummarina Sandra Vungi, kes on tänaseni püsima jäänud ja arenenud nende aastatega Eesti üheks võimekamaks naistrummariks (räägitakse, et nad pidavat nädalas kuus päeva harjutama – raske töö viljad). Peale viimase albumi salvestamist lisandus koosseisu teine bassist, keda hetkel enam bändis ei ole ja kellega vist paraku ühegi esinemiseni ei jõutud. Seda oleks tahtnud kuulda.

Juba “Ebu Gogo Gutting The Child“-i avanootidest alates on selge, et leebe kõrvailu ja turvalise meeleolu garanteerimine ei ole Neoandertalsi prioriteediks, vastutus langeb sinu enda õlgadele. Ajalüüsi väravad avanevad ja paiskavad sind mõnekümne tuhande aasta tagusesse ajajärku, kuhugi Euroopa tühermaale. Uudistad ümbrust, kõnnid mööda tasast jõeäärt ja tõused lähedal asuva kõrgendiku otsa, ja heites pilgu kaugele eemale, jääb sulle mulje, et selles äärmiselt looduskaunis kohas pole peale sinu ja sinu “jumala” kedagi teist, kõrvale jättes mõned tavapärased loomad, keda sa oled varemgi oma tavapärases elukeskkonnas kohanud. Varsti kuuled lähenevaid samme – lohakad ja venivad, astujaid on rohkem kui üks. Mühatused ja korinad, linnud muutuvad närviliseks ning tõusevad õhku. Tunned, et pead peitu pugema. Nähtavale ilmuvad primaadilaadsed olevused. Mida ahvilikku, midagi inimlikku, aga hoopis midagi kolmandat, midagi, mida ükski sinu sajandil elav homo sapiens pole varemalt kohanud. Vaevu julged hingata ja liigutada, süda puperdab nagu ülesmäge rühkiva auto mootor. Ometi võtad sa julguse kokku ja järgned, tasapisi, turvalist distantsi hoides, igat sammu rangelt kalkuleerides, ettevaatlikult, et mitte äratada ebavajalikku tähelepanu; tunned kuidas adrenaliinitulv täidab kogu su keha. Alles nüüd märkad sa karja sabas lohisevaid kogusid, käed ja jalad kinni seotud sitkete väätidega. Kogud, mis on sinu enda liigikaaslased! Hilistes kahekümnendates mees ja naine, kolmas tundub olevat nende tütar, maksimaalselt kümme aastat vana. Kohkud, aga jätkad jälitustegevusega. Sina ja sinu ees raskel sammul tatsavad metslased lähenete kaljueendi alusele, kus paistab rohkem nendesuguseid olevat. Peidad ennast hoolikalt metsaalusesse põõsastikku – sina neid näed, nemad sind mitte -, ja jääd ärevusega edasist ootama. Metslased, keda sa oled nii pingsalt jälitanud, jõuavad laisalt päikese käes toimetavate kaaslaste juurde, tervituseks möirates ja nügides üksteist – kütid jõudsid koju, edukalt, koos saagiga. Sinu vangistatud eelkäijad on elus, vägagi, aga mitte enam kauaks. Suured kivikärakad lömastavad neist kahe vanima koljud, hetkegi ootamata kargavad metslased nende kehade kallale ja hakkavad maiustama. Keerad õõvast silmad samblasse ja ootad; tahad põgeneda, ent miski hoiab sind kinni. Sul on voli põgeneda ja see õudus seljataha jätta. Tukastad jälestusest ja väsimusest. Ärgates avastad ennast pimedusest. Öö. Oranž täiskuu heidab kindla ja terava valgusvihu eendialusele avatud platsile, kus toimus ennist nii võigas veretöö. Otse kuu oranžika valgusvihu keskmes lamab noorim liigikaaslane, keda sa nägid mõned tunnid varem nonde metslastega kaasa viidavat. Ta väriseb ja on ilmselgelt hirmunud, hirmu poolt halvatud ja kägistatud.  Kohe on midagi võigast sündimas. Pimeduses on näha tumedaid korisevaid kogusid; ühtlane ja monotoonne korisemine, muutes ainult hetkeks tooni ja siis kahandades vaikuseks, ning siis hakates uuesti otsast peale. Pimedusest tõuseb esile teistest metslastest tunduvalt kõhetum kogu, sammudes vaevaliselt longates valguses suunas, möirates ja vehkides samal ajal kätega. Tundub, et on selle karja juht, või siis midagi preestriseisundi lähedast. Kämbu, nimetagem teda sedasi. Jah, tundub, et sa oled sattunud riituse tunnistajaks. Tunnistajaks, et too tütarlaps ohverdatakse kellegi või millegi hüvanguks. Kämbu seisatab ja vaikib, suunates flegmaatilise pilgu kuu suunas. Vaikus ja meeleheide, kujud pimeduses jätkavad oma palvet. Sekundi murdosa jooksul pöörduvad Kämbu silmad noore tütarlapse suunas, teine murdosa selleks, et suruda hambad noorde pehmesse kehasse ja rebida soolikad väljad. Teised jätkavad transis korisemist, laskmata ennast segada brutaalsest mõrvast otse nende silmade all. Kõik. Kargad äkiliselt püsti, hoolimata mürast, mis võib teisi sinu sealviibimisest teavitada ning hakkad paaniliselt tagasi jooksma arvatavas suunas, kust sa siia tulid. Arvad ennast kuulvat metslaste korinaid ja rõhuvaid samme. Vahetpidamata koperdad, ent jätkad visalt põgenemist ja ei plaanigi alla anda, ehkki kurnatus tahab silme eest mustaks võtta. Endalegi ootamatult jõuad sa tagasi kohta, kus sa ajalüüsi väravast välja kukkusid. Metslastest ei ole enam jälgegi. Haarad tolle äärest kinni ja vinnad ennast üles, et alustada reisi tagasi oma päritoluaega. Pääsesid, loodetavasti.

Neanderthals Were Master Butchers” ühtlane ja sültjas mass on asendunud selgelt eristavate kihtidega, olgu nendeks trummid, bass ja korinad. Keerukad, džässiliku allegooria meelaste kombitsate vahel hüpitavate struktuuride tormakus ja pidev meeleolu- kui suunamuutused, üksmeelselt ja mängleva kergusega muutustega ühinevad kihid/instrumendid, valmistavad kuulajale omamoodi huvitava elamuse, kas see talle meeldib või mitte. “Ebu Gogo Gutting The Child” lood nõuavad nende esitajatelt üksjagu oskusi ja vastupidavust ning kuulajalt parasjagu valvsust ja kannatust, et too pideva raputamise kestel alla ei kukuks.

Rain Pohlak (bass, vokaal) ja Sandra Vungi (trummid).

Hinnang: 4/5

Neoandertalsi kodulehekülg
Neoandertals @ Encyclopaedia Metallum
Neoandertals @ Bandcamp
Neoandertals @ Facebook
Neoandertals @ MySpace