Sissekanded sildistatud: pop

11
Sep 11

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ma võiksin kirjutada üsna pika arutelu – plussid ja miinused, kõik pindakäiv ja meeldiv, põhimõtteliselt niisama ja mitte kuhugi viiv ilkumine –  teemal, et miks mulle ei meeldi Tallinn. Sekundeerides ühte oma sõpra, siis Eesti psühhedeelia-pealinn on ometigi ju Tartu, ja kõik seesugused põnevad ja eksootilised muusikalised kollektiivid peaksid ainuüksi seda olulist tõika arvestades siia toodama. Tartus juhtub asju. Kokkuhoiupoliitika tõttu on tihti ta hämar, pilkasesse pimedusse mattunud, ja hämaras juhtub teadupärast palju salakavalaid asju. Aga üldiselt on Tartus viimasel ajal vaikne. Näljasel on aga suur isu ja veel väledamad jalad – jalad, mis viivad kaugele; miski kisub lähemale nagu mesilast nektariõis ning toidab seda paadunud sõltlast, näljast, kelle kõht ja vaim saavad nüüd kõrvuni täis, vähemalt mõneks ajaks.

Need kentsakad isud on viimati iseäranis sagedastest külalisteks saanud ja niimoodi olen ma juba küllaltki loendamatu arv (ühe käe sõrmedel teeks selle rehkenduse vast siiski ära) kordi sinna teisse riigi otsa sattunud. Tööinimesena hirmutas mõte kesknädalasest üritusest, võttes arvesse sealhulgas ka toimumiskoha. See kõhklus oli õnneks ainult korraks ja sumbus peagi. Ürituse eiramine oleks olnud mõeldamatu, hoolimata oma plussidest ja miinustest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, olles uskumatu sealjuures ka mulle endale, siis koju, Tartu, jõudsin ma järgmise päeva hommikul. Ajavoolu objektiline kehastus kuvas numbreid miinuskümmeminutit kella kaheksast. Kerge suik ja tavapärane päev võis alata. Kui tavaline saab olla Wooden Shjipsi järgne päev, on iseasi küsimus. Mulle tundus see võrdlemisi tavalise päevana – täpselt nii tavaline nagu iga teine päev, olemata kunagi sarnane eelnenud või järgnevale päevale. Täpselt nii tavaline… Unenägudes purjetasid kuldsete parraste ja valgete siidjate, kõikenägeva silma purpurtikanditega ookeanivallutajad, ületades filigraanselt tüüned kui mäslevad veed, kaotamata ühtegi meeskonnaliiget ja kandmata märkimisväärseid kahjustusi. Seilamisel ei paista lõppu.

Ürituse, pikantse indie ja psühhedeelia orgiaga, või õigemini pisikese festivali mõõtu (4 “soojendusbändi”!) tuiamisega, saab suuresti rahule jääda, suurepäraselt kordaläinud – enamvähem. Kui nuriseda tahta, siis peab paraku nõustuma Terje arvamusega (loe ka Wooden Shjipsi eelmise Eesti külastuse põnevaid muljeid). Kokkuvõtlikult oli publik hõre ja ruumi tühjus kammitsev, selles valguses oleks võinud üritus toimuda tükiti pisemas ja intiimsemas kohas.

Uue Energia seitsmeliikmelist perekonda toetas sedakorda trompetimängija. Varakevadine, aprilli alguses nähtud Uus Energia ülesastumine väga ei vapustanud ega köitnud tähelepanu. Ehkki kogesin vilksamisi ainult viimast lugu, tundus tuul purjedes ja prožektorivalgus tagantkannustavam olema.

Uus Energia @ MySpace

Ma ei ole väga kindel, kas ma olin Elephants From Neptunei enne toda õhtut kuulnud/kuulanud, aga nüüd saan küll väita, et olen. Võiks öelda, et tegemist oli õhtu suurima üllatajaga, kuigi see väide oleks peaesineja suhtes ebaaus. Üle pika aja jälle üks huvitav avastus kohalikust skenest kui säherdusest – nii juba võib öelda. Energeetiline ja radioaktiivselt toores rokk’n’roll, vali kõrbetuul ja horisondipiirituse foobia, jahe pungiplombiir ja glamuursed stõuneri fashionistid, merepõhjast avastatud kullalast. Lavaliselt aktiivne ja sisuliselt väle, täidetud suunatud ja hetkeliste motiividega, tabavate kitarrisoolode ja rütmisektsiooni pingelise kruuviga, jätmata kuulajat hetkeski üksi, juurdlema igavuse episoodidega. Märksõnadena Queens Of The Stone Age ja The Atomic Bitchwax. Internetimaailma paisatud videopäevik näitab, et hetkel teevad mehed hoolega tööd oma esimese kauamängiva kallal. Kõlab põnevalt.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Elephants From Neptune’i kodulehekülg
Elephants From Neptune @ SoundCloud
Elephants From Neptune @ Facebook

3Pead pani mõnusalt vappuma tummiste kruuvide ja kitarri kaootilise sillerdamisega, teisalt hirmutas naiivse ja kannatust proovile panevate indie oietega. Ühest seisukohta on raske võtta, ilmselgelt kõige hullem ei olnud.

YouTube Preview Image

3Pead @ MySpace

Shelton Sani kolme kuu tagune kontsert Von Krahlis mõjus neutraalselt, mõningate positiivsete seikadega. Sel õhtul Shelton San aga säras ja surus jõuliselt oma eksistentsi peale, järele andmata ja lastes kuulajatel möönata enese suursugust kehastust. Alastamatult ja kompromissideta. Glamuurne staadionibänd. “Well-behaved” kammis/töötas (vali ise sobilik sõnakasutus) eriti hästi. Alastamatult eksimatu.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Shelton San @ Facebook
Shelton San @ MySpace

Ja siis lõi ta maailma, asetas taevasse tähed ja pani elutult tunglevates, igavese kaose tühjusesse määratud kehades mahlad voolama, ja nad lakkasid mitteolemast, ärkasid ja edastasid raadioeetri prohvetlikus suminas algupärase kõiketeadmise eeterlikku ning rahustavat, seestpoolt tervendava ärevusega kõditavat sõnumit. Vabameelse San Francisco psühhedeelialinnaku koloriitse natuuriga nelik Wooden Shjips jõudis järjekordselt siiamaile, et anda kolmas kontsert (eelmisel korral esineti lausa 2 korda). Suborbitaalne sõiduk, valguskeha, minimalistlik ja filosoofiliselt lihtne kui sõltumatult vaba psühhedeelne muuska, ammutades tugevalt inspiratsiooni möödunud sajandi 70-ndate kraut-roki absurdsusest, tugeva hüpnootilise ja transialti kirjeldusega reisijuhis ning reis ise. Wooden Shjips sõidab laivis sedavärki intensiivsusega, mida on kirjeldamatult keeruline panna helisalvestisele, autentsust taotlevale kaudsele objektile – sinna jõuab sellest metsikust jõust heal juhul ainult murdosakene. Koguni uue albumi “West” (2011) materjal töötab hoopis teistmoodi, alustades selle kontserdi ja nimetatud albumi avaloost “Black Smoke Rising“, mille avanoodid tirisid enesega võimsalt kaasa, ja seda kuni lõpuni.

Otsekui oodata võis ja kohane on, aplodeeris publik kutsuvalt ja Wooden Shjips tuli veel ühe lisaloo jaoks tagasi lavale. Viivuks oli kõik jälle endine. Ja nii ta otsa saigi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook

Rohkem videoklippe

13
Feb 11

Ö Stuudio Esitleb! @ Genialistide Klubi (11.02.2011)

Korraliku tööinimesena on reede õhtuks aur sedavõrd väljas, et ei viitsigi tavaliselt midagi suurt ette võtta. Erandeid on, aga üldiselt mulle ei meeldi erandeid teha. Aga jah, Tolmunud Mesipuu ootuses tuli erand teha. Gizeh paistis ka justkui kollektiivina, mis võiks rängalt fantaasiamaailmu põrutada. Nagu ma ütlesin, siis ma üldiselt erandeid ei tee, ja kui ma neid ei tee, siis ma neid üldiselt ka ei tee. Mõningate eranditega oli see erand suurepärase mõttetöö produkt, mille tekkepõhjuseid ja versatiilset olemust pole vaja kahetseda. Jah, esimene bänd jõudis oodatust tunduvalt hiljem lavale ning jah, olid mõned nokastanud noorsandid, kes suutsid turvamehe juba üsna varakult välja vihastada ja garanteerida enesele eskordi käevangus esiukseni – aga see vaid kirgastas seda erandit.

Gizeh toimis bändina silmnähtavalt hästi, et lausa kade hakkas. Andekad muusikud (koguni multiinstrumentalistid) kõik, aga keskseks persooniks paistab olevat elurõõmsa ja karismaatilise loomuga Ånond Versto, kelle impulsiivsus nakatab teda ümbritseva aegruumi. Žanriliselt, küll üldistades, võib tolle Norra jõutrio loomingut sildistada kui progressiivne rokk, ent sisimas talletub sinna paljuski rohkemat: karkassiks 70-ndate džäss-rokk, millest tugevalt tungivad läbi ka funki ja psühhedeelia ilmingud, kaugenedes sellest kummatigi Norra folkmuusika, abrasiivse rokini või teab veel kuhu edasi. Esimeses pooles mängis bassi Ånond ja kitarri Claudio Forlini (Itaalia juured tulevad ikka proge juures kasuks), neli lugu ennem lõppu aga vahetati üksteisega kohad ja pillid. Trummide taga istus Øystein Odden, kes võrreldes kahe kaaslasega nii viisakas ei olnud ja kedagi teist enda instrumendi taha ei lasknud. Esimene osa lugudest, kui kitarril oli Claudio ja bassil Ånond, oli iseloomult primitiivne (seda mitte pahas mõttes) ja rahutu, teine osa jällegi rõõsade teemaarenduste, täidlaste kitarripartiide (ja soolode) ning tihedate funki-groovidega. Rikastav elamus.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Gizeh @ MySpace

Nimemängud on mulle alati meeldinud ja meeldivad arvatavasti tulevikuski: Badass Yuki, Tolmunud Yuki, Yuki Mesipuu, Badass Mesipuu või siis mõned (liht)rahvapärasemad variandid Tõsip****stunud Mesitaru ja Tolmav B***ake. Parem jääme ikkagi variandi juurde, et laval olid bändid Badass Yuki ja Tolmunud Mesipuu, kes keda toetas muusikaliselt, ei oskagi öelda. Tolmunud Mesipuu koosseis oli tavapärasest ahtam – laval alt oleks otsekui plõnnimist ja oigeid kostnud, vahest oli see nende bassimees, aga järgi ei uurinud – , ju äkki siis neid toestati neid. Improvisatsioonipeo teemaks oli deliirium. Eelmisel õhtul oli Badass Yukil kontsert klubis Korter, kus soojendati seesugust massiivset juudimaa duot nagu Carusella, ja ilmselt läks tähistamiseks, millest ei pääsenud Tolmupuu mehedki (loe eelnevat teooriat). Muusikasse edasi kandunud deliirium sisaldas pooleteise trummari ahelreaktsiooni käigus vabalangemise tsüklisse koondunud trummipulkade katkendlikku üles ja alla liikumist, süntesaatori ja kitarri sametist mürakookonit ning poognapilli groteskseid appihüüdeid. Seesugust noisedrone-fusiooni jätkus pooleks tunniks.

Ja nii ma avastasin enese jaoks Badass Yuki – täitsa mõnus bänd.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Badass Yuki @ MySpace
Tolmunud Mesipuu @ MySpace

Popsensatsiooniks ristitud Galvanic Elephantsi kuulamiseks mul enam aega ei jätkunud ja tõttöelda ei haakunud varem kuuldu põhjal nad ka minu puritaanliku maitseeelistusega, aga kuuldavasti olevat olnud saal paksult rahvast täis nende esinemise ajal.

Galvanic Elephants @ Facebook

27
Feb 10

Kuklachew & The Space Cats – Softy (2010)

Kuklachew & The Space Cats - Softy (2009)

01. Rolling One Day
02. Locomotion
03. Mila With Tequila
04. Your Mom
05. The Hog
06. Talking Wah
07. Lumberjack
08. Cheesy A Baby
09. Pudding
10. Red Garden
11. Lalala In Space
12. Yummie Sheriff
13. She’s The Sun
14. Pluto People
15. Prove It
16. Fairytale
17. Rainy Alley Melodies

Kas pidada viimastele päevadele osaks saanud sooja õhutemperatuuri ootuspäraseks eelmänguks kevade saabumisele, või on kõiges süüdi Tallinnast pärit, 2004. aastal alguse saanud Kuklachew & The Space Cats (endise nimega J-Stick), mis jättis läinud laupäeval Tartusse komeedina jõuliselt lumisesse maapinda tungides, sügava soojalt ja südamlikult hõõguva kraatri. Kontsert oli võrdlemisi meeldejääv: jutujätku ja hingekosutavaid mõttearendusi jagus veel järgmistekski päevadeks – seda tõendab kasvõi kokkuvõttev kirjutis. Sestap ei hakka emotsioone uuesti kerakujulisest meenutustepuhvrist lahti harutama. Heade mõtete linna maabunud komeet lükkas olengu lõppedes tagurpidi käigus sisse, põrutades tagasi tuldud teed pidi ja neelates endasse tollel päeval valitsenud rüvedalt tontliku ilmavana. Ilmavana on üpriski kogukas tüüp, seega pidi midagi maha jääma. 17-looline ja 60 minuti pikkune debüütalbum “Softy“, mille sisu olen ma möödunud päevade jooksul vahelduva eduga mekkinud ja endamisi lahanud, on leidnud selle lühikese ajaga kindla koha kodumaiste lemmikalbumite seas.

Softy” on otsekui värvilistest piltidest koosnev ajalooraamat, kuhu on pressitud 60-ndate toonis psühhedeelse- ja garaažiroki ning surfimuusika parimad voorused, käsitletuna läbi idealistliku hipi-retrospektiivi. Muretu ja elurõõmus meeleolu; huumorikate pealkirjade ja sisuga lood venitavad laulujoru huulile ning naerulohukesed põskedele; grooviv rütmisektsoon, ilmekas põhivokaal ja taustavokaalid, kosmilise kõlaga kitarr ja klahvpillid ning nendevaheline atmosfääriline kokkumäng. Inspireerituna suurkujudest, nagu ilmselgelt The Beatles, suudab Kuklachew & The Space Cats lisaks nii mõndagi köitvat kaasata, andes põhjuse hiljem uuesti tagasi tulla ja alustada taas otsast kuulamist. 17 lugu sirutavad värvipliiatsitena kuulmiselunditesse laiali täpselt 17-nel erineval koloriitsel moel ja kombinatsioonil, varieerudes looti temaatikalt ja ülesehituselt. Erivärvilisi pliiatseid üritatakse kohati üheks multifunktsionaalseks sulatada, kahest otsast koosnevaks joonistuspulgaks, mis annab ühest otsast kasutades ühte värvi ja teisest otsast teist värvi tulemuse. Mänglevad teemavahetused õnnestuvad siiski väärikalt ning lõbusaid üllatusmomente jätkub hilisemakski.

Kuklachew & The Space Cats

Oma mahukusest hoolimata, kujunesid selged soosikud välja üsnagi kiiresti, jätmata õhku küsimusi ja mitmemõistmisi. “Locomotion“, “Your Mom“, “Lumberjack“, “Red Garden“, “Prove It ” ja “Talking Wah” on vaid osa groovivast kriitilisest massist. “She’s The Sun” pealkirja kandev lugu, justkui see enese eest juba ennetavalt räägib, on albumi kõige päikesepaistelisem lugu, viib pulbitsevate soojuskiirte najal kuulaja jalataldu kõrvetava peene liiva ja helesinise veega mereranda, kus on aeg vähemalt viimased 50 aastat seisnud. Kosmilist rahusõnumit jagavad “Pluto People” ja “Lalala In Space” jäävad lihtsa ja kaasahaarava lüürikaga kummitama ajusoppidesse veel pikaks ajaks. “Yummie Sheriff” ja “Pudding” poolt kuvandatud planetaarne, psühhedeeliast kantud loomepuhang, seob mälupildi kindlakäeliselt nende konkreetsete taiestega kui “Softy” parimatega.

Kosmosekassid on: Misha Panfilov (vokaal, bass), Anton Piskarjov (kitarr, taustavokaal), Erki-Andres Nuut (klahvpillid) ja Lenya Galaganov (trummid, taustavokaal).

Hinnang: 4.5/5

Kuklachew & The Space Cats @ MySpace
Kuklachew & The Space Cats @ Wikipedia