Sissekanded sildistatud: post-rokk

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

04
Jul 11

Chicago Odense Ensemble – Chicago Odense Ensemble (2011)

01. Parallel Motions
02. Emanuelle
03. Spirales
04. Glide Path
05. Soup
06. Spine Dots
07. Delivery
08. Pretty Nice

Chicago Odense Ensemble on 2008. aasta talvel juhtunud vabadžässiunelm. Põrkusid vormid ja mõistused. Põrkusid mõistused bändidest Causa SuiTortoise, Isotope217 ja Chicago Underground Collective. Ühtseks muusikaliseks kehaks said kaks Taani ja viis Ameerika muusikut, ülejäänud on juba ajalugu ning helikuvand sinu kõrvades, just nimelt. Ja juhtus midagi üpris kena, midagi üpris paralleelselt liikuvat ja liuglevat; minimalistlikud ning malbed džässiovaalid kombineerituna veidikene konarliku ja käreda psühhedeelse roki nurrumisega, puutumata ei jää ka idamaise varjundiga teemakäsitlused. Siinkohal võin ma vist eeldada, et Causa Sui pole võõras nimi – juhul kui on, siis ei ole üldsegi paha mõte selle teadmatuse vastupidi pööramine -, teised bändid on vahest natukene vähemtuntumad, vähemalt mulle, aga muusikaline orientatsioon kui visioon tundub neid kõiki ühes ja samas suunas vedavat. Improvisatsioon juhib ja näitab teed. “Chicago Odense Ensemble” salvestati Chicagos, mõningad järelsilumised tehti aga Odenses.

Korralagedus ei tohiks tähendada head, ent just sellega see kõik jälle algab. Korralagedus heas mõttes. “Parallel Motions“-i korralagedus tõepoolest esiti ehmatab, otsekui kõik üritaksid üksteist teineteisele korraga samaaegselt tutvustada, sellest tingituna on võib-olla antud loo nimi ka seesugune, kirjeldades toda erisugustest ja eemalduvatest mõttelõngadest laiali paiskuvat spiraalset toru, kus kõik läbisegi üles ja alles tõttavad. Detailid ja faktid hakkavad läbi imbuma ning tekivad muljed. Muljed, millest kõigepealt haaravad kinni rütmisektsiooni liikmed, ja seejärel liituvad teised instrumendid. Organiseeritud korralageduses areneb edasi. “Emanuelle” lainetav bassikäik ja hoogne perkussioon loovad ühe intensiivsema ning süngema koosluse, kitarrid ja kornet moodustavad ühtlase ja meela sumina. Pimedus tuleb ja viib paksu ning kõledasse metsa. Tihedalt täidetud instrumentaalseadete kõrvale on ära eksinud “Spirales” ja “Spine Dots“, juhatades teed kõledast metsast päikesepaistelisele aasale, mis siis, et on öö. Võrdlemisi pehme ja kahjutu, õietolmuse sooloinstrumentide lendlemisega “Glide Path” ei kohuta. Mida lugu edasi, seda paremini tundub too kooslus töötavat. Rob Mazureki kornetipartiid hakkavad alles õieti elama loos “Soup“. Mõnus pulseeriv bass ja Jonas Munkile omaselt lõikav kitarrimäng ja tonaalsus. Täpselt 12 minutit pikk ja ühtlasi albumi kõige pikem rada “Delivery” võib tunduda esialgu primitiivsena, ent sekund-sekundi järel kooruvad ühtlase värvikihi alt välja uued ootamatud kihid. Valitsevateks jõududeks on kitarrid ja kornet. Kornet alustab tagasihoidliku soolopartiiga, varsti ühinevad kitarrid, hoogustudes ja maandudes täiuslikku kaelaväänamisse, haarates selles hoos kaasa ka korneti. Motiivilt meenutab jubedalt Causa Suid – milline jõuline kulminatsioon! Ausõna, higi lahmab, see oli midagi vapustavat. Lõpp on aga see-eest rahulik ja sujuv – lihtsalt kaunis. “Pretty Nice“.

Rob Mazurek (kornet), Jeff Parker (kitarr), Dan Bitney (trummid, perkussioon), Matt Lux (bass), Brian Keigher (perkussioon), Jonas Munk (kitarr), Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).

Causa Sui fännidele uudiseks, augustis ilmub järg (lühikene helitutvustus) aprillis ilmunud Pewt’r Sessionsi esimesele peatükile.

Hinnang: 4/5

Chicago Odense Ensemble kodulehekülg
Chicago Odense Ensemble @ BandCamp
Chicago Odense Ensemble @ Facebook
Chicago Odense Ensemble @ MySpace

10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe

01
May 11

Tulemas: Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

“Atmosphere” kutsub Teid külla kõndima psühhedeelia ja stoneri radadel kandes publikuni atmosfäärilised soundid kõrgematest dimensioonidest ja galaktikatest. Kõrva silitavad ootamatud gruuvid ja chillout meelisklused, kummastav ja energiline progefunk, psühhedeelne seisundi jazz ja mõtlikud helivood, mis kannavad Teid kaugele ja kaua. Samas pakkudes karmimaid stoner rock’i, psy ja poststoneri riffe. Aeg maha pidada veel üks pidu, et kevadsoojusest pakatavas õhtus meeldivas klubimiljöös ringelda, tantsida, kuulata, süüvida endasse või nautida lihtsalt meeldivat seltskonda.

Superliustik

Endiselt uus ja sensatsiooniline, kuid juba edukalt oma kanda kinnitama asunud Tartu indiegrupp, kelle liikmed tuntud ka bändidest Papaeeo, Wrupk Urei, Opium Flirt jt koondab endas erineva taustaga muusikuid ja segab endas muusikalistest teadvustest emaneeruvaid võnkeid. Tulemuseks on rikkalik ja vitaalne helide kaleidoskoop, mis pakub kuulajatele iga kord midagi uut ja kordumatut – midagi seisundilist ja seikluslikku. Superliustik pakub Teile ootamatuid groove, boogy, funk, progressiivseid ja psühhedeelseid vibe ning chillout meelisklusi, lisades aeg ajalt soundi vürtsitamiseks puhkpille. Bänd on laiendamas kontsertegevust ka välisriikides, andes aprillis esimesed kaks kontserti Lätis, liveklubide paremikku kuuluvates klubides NabaKlab ja Fontaine’i kompleks’i restoranklubis Fire Bar. Bänd, kes on juba tõestanud ennast tugeva livebändina asub lähiajal salvestama stuudioseinte vahel ning asub planeeritult koostööd tegema sügisel ilmavalgust nägeva uue muusikaagentuuriga MBMA. Nad on tõestanud, et iga kontsert on ainulaadne – oma kõlavärvide ja visuaalidega on Superliustik kahtlemata Eesti teedrajava muusika lainetes kaugele purjetav nähtus.

Superliustik @ Facebook
Superliustik @ MySpace

Crystal Cloisters

Tegemist on instrumentaalse kolmikuga, kellele ei ole võõraks kunstiks vingete instrumentaal-groovide tekitamine ja nende edukas täideviimine. Segu grungest, post- ja stoner rokist ning nende atmosfääride omavahelisest põrkumisest. Kitarrist Karlis peaks olema tuttav nägu Tartu ühest pikima ajalooga bändist Nyrok City, kus ta mängib bassi ja laulab. Kristallkloostrite siseõued on oma intensiivsete showdega kaheaastase tegutsemisaja jooksul võitnud nii mõnegi kohaliku ja kaugema melomaani rütmist väljas südame – ja seda argumenteeritud headuses. Bänd on jõudnud väisata ka välismaiseid kontserdilavasid.

Crystal Cloisters @ Facebook
Crystal Cloisters @ MySpace

Planet Spot

See on kosmos Tartu põranda alt. Bänd on endiselt uus, kuigi mõnda aega tegutsenud säilitavad nad igas oma lives 20 protsenti determineeritust kuid kuni 80 protsenti spontaansust, jäädes ilmselt alati värskeks. Planet Spot koosneb basskitarrist, trummidest hiljuti on lisandunud ka atmosfäärilist dimensiooni lisav naisvokaal. Planet Spot’i osas ei saa kunagi päris kindel olla, mis soundid kõlaritest väljuvad, kuid tunda on vänget stoner rocki lõhna, millele lisavad aroomi mõjutused siit ja sealt poolt Universumit. Kuulda saab eksperimentaalses kastmes impro psy stoner rock’i. Bänd on öelnud: „Avage ennast kosmosele..“

Planet Spot @ Facebook
Planet Spot @ MySpace

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Atmosphere @ Rada7
Atmosphere @ Facebook

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: II päev

15. aprill

Mis ma rääkisin muusika üledoseerimise kohta eelnenud päeval: kaasaarvatud paari looga Alcesti set‘ist oli lõpptulemuseks 7 bändi – pole paha tulemus, kuid antud olukorras päevselge liialdamine, kõrvad huugasid ja pea valutas lömastavast volüümitasemest. Õnneks ootasid ees mõnevõrra piiratuma menüüga päevad.

Martin: Õnneks minul olukord nii hull ei olnud – olin taibanud kaasa haarata paari kõrvatroppe, mis kulusid marjaks ära. Kindlasti tuleb seda ka järgmine kord teha, säästab kõrvasid ning väsitab vähem. Kannatab rohkem ning kauem bände nautida.

Esialgsete plaanide järgi pidin ma Year Of No Lighti sõust osa saama juba pooleteise kuu eest, just nimelt seesamusest helitaustast kultuslikule vampiirifilmile “Vampyr” (1932, IMDb), ja tõttöelda ma kahetsen, et ma siis, kui nad seda Heliosphere raames esitasid, vaatama ei läinud – vapustav kuue muusiku koostöö, minimalistlikust müralaadsest õõnsusest raiuva ja avara post-rokini. Üle kaheksakümne aasta vana ning üksjagu tuhmunud õudusfilmide šedööver ja postmodernistlik jauramine sobisid kokku kui sukk ja saabas.

Martin: Päeva alustuseks oli see täitsa õige värk.  Idee ise pole muidugi mitte midagi uut – võta film ning luua sinna (uus) helitaust. Aga asi töötas ning veel vägagi hästi – vaataks ja kuulaks hea meelega veel nende helindatud filme. Muusika ja film sulasid mõnusasti üheks tervikuks nii, et kumbki ei hakanud domineerima, vaid töötasid koos ühise eesmärgi nimel.

YouTube Preview Image

Oot, oot miks pealaval on ameeriklaste asemel kari purjus ja lärmavaid soomlasi, neljale neist on kätte antud kitarr – põhiliselt mängivad kõik sama riffi, mõni julge üritab soolotada -, üks taob potte ja panne ning klahvkamees, kes tugevdas näilist kitarride müüri hetkeliselt viiendaga, arvas et ta on nukkude isand, ja tiris oma käe järgi publikut sinna kuhu ta tahtis – nukud oleme me kõik, mida muud siis veel. Pildilise poole pealt põnev jälgida, muusikaliselt olid ka mõned momendid, aga üldiselt ebamäärane psühhedeelne heavy metal. Circle ja Pharaoh Overlörd. Võimalik, et oleks pidanud Circle‘i esinemist eraldi vaatama, osad plaadid on neil täitsa täitsa. Frustratsioon – ei meeldi mulle need kavamuudatused, kuid see oli vist ka ainus mis noil päevil toimus, vähemalt seesugune, mis meie graafikut oleks kuidagimoodi mõjutanud, rohkem ei kogenud. Circle paistis tegelikult huvitava bändina.

Martin: Mnjaa, meid päästsid moodsa aja vidinad – tasuta Wifi esinemiskohas ja nutitelefonid taskus. See vist tõesti jäi ainukeseks kava muutuseks terve festivali aja, mis minu meelest on ikka meeletu saavutus – sest toimus ju umbes kaheksakümmend kontserti neljal laval nelja päeva jooksul ja ainult vist 2 bändi oli pärit Hollandist. Sommid ikka oskavad jaurata ja pulli teha, kuigi jah, kuidagi igavaks jäi kogu kompott. Eraldi on bändid üsna huvitavad, aga koos mängides mitte eriti. Terve müriaad kitarriste, aga midagi eriti huvitavat kamba peale korraldada ei suutnud. Kahju.

YouTube Preview Image

Midi Theatre ja Sabbath Assembly – siinsamas oli Jessica Thoth oma teise bändi Jex Thothiga eelmisel aastalgi. Jex Thoth kõlas igavalt ja ei tekitanud teab mis ovatsioone, mida võinuks oodata, võib-olla oli süüdi äsjane oluline line-up‘i muudatus, uue liikmed polnud veel korralikult sisse sulandunud, aga asi laivis lihtsalt ei töötanud. Sabbath Assembly toimis bändina otsekui oodatud ja vaata et isegi paremini: Jessica karismaatilisus, veenvus ja äkilisus, trummari Dave Nussi dünaamilisus ning kitarrist Mike‘i jõuline elegants. Silmnähtavalt tundsid nad ennast laval vabalt, ja nii mõnigi lugu leidis endale vahejämmi näol täiendust. Kaugel pettumusest, hea mulje jätsid.

Martin: Igasugused kartused olid asjata – Sabbath Assembly oli ka laval hea. Isegi väga hea. Ikka väga nauditava muusikalise elamuse pakkus nelik. Ainuke, milles pidin pettuma, oli vähene teatraalsus ja sõu. Ootasin ikka, et tuleb  korralik missa või riitus, mis oleks The Process Church of The Final Judgment’i vääriline, aga sellest hoolimata oli mõnusasti voolav ja maagiline esitlus. Ilus!

YouTube Preview Image

Siin need nurka aetud jänkid ongi, susi võtku neid soomlasi. Või peab hoopis põhjanaabreid tänama, et nad ameeriklased siia pagendasid, samas ei tea kunagi mis oleks siis saanud kui jänkid pealaval oleks esinenud, kas sooritus tulnuks veel paremini välja või kogunisti kehvemini. Liigseid sõnu pildumata on selge, et Earth oli tolle päeva üks suurimad tõmbenumbreid ja seda ka ilmselge põhjusega. Earth on eksperimenteerinud oma eksistentsi jooksul erinevate olemuslike vormidega, alustades müralaviinidega ja lõpetades nüüdseks normatiiviks saanud segust poolhalvatud, agooniasse laskunud kesktempol post-rokist ja lonkaval, poolkrapsakalt sammul astuvast lüsergilisest kantrimuusikast; ühendavaks jooneks on säherdune monotoonne nukrus, meeletult ilus ja õrn, välispidiselt esialgu karm, aga küllap see peabki nii olema. Ja tunda seda siin ja praegu, kõikide võimalike meeltega, on kirjeldamatu tunne. Võimas – lihtsalt võimas. Vanad head “The Bee Made Honey In The Lion’s Skull” ja “Ouroboros Is Broken” ja killukene järjest paar kuud tagasi ilmunud “Angels Of Darkness, Demons Of Light 1“-le (peaks ilmuma selle aasta sügisel või järgmise aastal alguses, versioone on mitmeid, kuid Dylan Carlson rääkis nagu midagi sügisest). Nimetatud viimasest albumist mängiti ka suurem osa ette.

Martin: Kergelt kõikuv taustapilt tekitas vahel tunde, et nad on suutnud aegruumi kangasse avavuse käristada ning me kõigume selle serval. Seekord me veel pääsesime ja täitsa sisse ei kukkunud. Mõnusasti veniv ning monotoonne kiigutamine.  Midi Theatrei pehmetes toolides oli lausa lust neid nautida.

YouTube Preview Image

Lühidalt kokku võttes Sunn O))) kontserdi: tihe ja viskoosne udu nagu Walesi karjamaal kargel sügishommikul; väljakannatamatu müra, et isegi detsibelle mõõtvad aparaadid ütlevad töölepingu üles; preestrid, kummardamas müra ja astumas mõlemapoolsesse ühtesse müraga. Ei mingit märki päikesest peopesal, pimedus ja olematu nähtavus, must auk on kõik endasse neelanud, ja lootust sealt välja pääseda pole. Seal oli müra… ja rohkem müra. Ja seda müra ning kriiskamist oli kuulama tulnud uskumatult suur hulk inimesi, ligikaudu kahe ja poole tuhande pea kanti kindlasti. Arvestades, et samal ajal esinesid kolmel teisel laval niisamuti bändid ja müüdud piletite hulka, siis seda on palju. Hiljem kolmandik küll lahkus. Süntesaatorite taga seisis lisaks tavapärasele koosseisule pealaval päeva avanud Keiji HainoSunn O))) andis uue tähenduse mürale ja feedback‘ile.

Martin: Tundus, et nad etendavad, õigemini kirjeldavad helipildis, mis toimus mõni aeg tagasi Jaapanis – maavärin, tsunami ning tuumaplahvatused ja Godzilla. Müra ja häving. Värin ja kaos. Tagasiside ja toss. Suitsu oli enamus aeg nii palju, et ei saanud arugi, mis või kes laval toimetas. Vahepeal oleks seal võinud ka pesukarud kitarre närida ning keegi poleks vahet näinud. Sellegipoolest oli võimas elamus – väga tugev punkt päevale.

YouTube Preview Image

Teistsuguse kava puhul tahtnuks osa saada Corrosion Of Conformity ja Incredible Hogi esinemistest.

Martin: Minu “kahjumikirja” läksid veel Place of Skulls ja Winter.

Rohkem videoklippe