Sissekanded sildistatud: proge

17
Sep 11

Orne – The Tree Of Life (2011)

01. Angel Eyes
02. The Temple Of The Worm
03. The Return Of The Sorcerer
04. Don’t Look Now
05. Beloved Dead
06. I Was Made Upon Waters
07. Sephira

Orne 2006. aasta kõledate ja vastumeelsete novembrikuu hämarikutormide keeristes pikaldase vaagimise järel maailma läkitatud debüüt “The Conjuration By The Fire“, keerles ja rappis hoolega, pühkides ettejäävalt teelt kõik puutumatult kauni ja moraalselt köitva kui morjendava. Püha ja kaunis – pastoraalide sügavamõttelisus ja sihikindel surmakartmatus, eesmärgitu ja mõttetu mõtteta eksistentsi trotsimine, tehes meele härdaks ja lummates samaaegselt, kurblik ja võidukas nagu neist kolme mehe “põhiprojekt” Reverend Bizarre, mis tegi tol ajal oma viimaseid hingetõmbeid, sukeldudes veidikene hiljem igavikumere lainetesse, et mitte kunagi tagasi tulla, leppides oma paratamatu saatusega. Vähesel määral on tunda kustunud elulõnga initsiatiive ja samastumist, kuid ei – see lõng on teist värvi, vahel lausa mitmevärviline. Päris jäägitult ja sügavalt nad mind selle albumi kaudu enesega veel köita ei suutnud. Usk oli olemas.

Kauaoodatud ja -vajatud albumiga “The Tree Of Life” jätkab Orne loomulikult ja auahnuseta alustatud missiooni, ja näib, et mõndapidi külluslikumalt – viljad, mis olid ennist väliselt kui sisemiselt pooltoored, on saanud ilmekama ja väljakutsuvama välimuse, ja maitsegi on täidlasem, enam mitte nii hapu ja okkaline. “The Tree Of Life” minetab sirge seljaga lihtsakoelisuse ja naiivsed arusaamad ning tundub muusikalise potentsiaali ja teostusega auväärselt kompamas tõepärase progressiivse muusika piire. Kompulsiivsete kontseptualistide kui peenetundeliste Van Der Graaf Generatori, King CrimsoniJethro Tulli ärevad mõttemängud ja teistest mitte kuigivõrd vähem kontseptuaalsema Pink Floydi substantsiaalsed unelmad, mängivad kandvat rolli tolles progressiivsuses, olles kahtlemata mõjutanud selle bändi helikeelt. Meloodilist fooni toetavad kitarri kõrval peamiselt orel ja flööt, domineerivate kitarrisoolode kõrval üllatavad nii mõnedki lood (näiteks “The Temple Of The Worm” ja “Don’t Look Now“) põnevate ning küpsete klahvpillisoolodega, albumi lõpmises otsas ühineb harmoonilise kooseisuga varasemalt kauamängivalt tuttav saksofon, mis jääb vahest siin albumil natukene tagasihoidlikumaks, ent andes küpsevale atmosfäärile vajaliku ja vältimatu aluse. Alberti vokaal on üksnes osakene neist ideaalselt kokkusobituvatest muusikalistest komponentidest, ometigi oleks ilma temale omapärase dramaatilisuse ja prohvetlikkuseta see tervik midagi hoopistükki muud ja näotumat. Pahaks ei saa ka panna ürgse, reverendbizarriliku doom‘i kangelas-väepealiku verejanulise loomuse kangastumist. Verd voolab ja pead lendavad, lilled õitsevad ja fantastilised müsteeriumid, rasked tammepuidust, krobeliste ja külmade metallraamidega toestatud väravad avanevad, paljastades uue ja veelgi komplektsema, müsteeriumiterohkema maailma.

Teiselpool suurt vett, kus on päevad pikemad ja elule aidatud rõõmsamad, võidukamad, ja siinpool, kus on päev on silmapilk, öö on valitsejatroonil igavesti ning kõik elavad hinged on mornid ja loomupärased kaotajad, hukkamõistetud. Veest, mis ühel päeval oli lai kui ookean, kuivas mereks, silmapiiril on näha teist poolt, ja siis järveks, saab viimaks ojalaiune riba, millest võisid kõik üle astuda ja valida helgema või vähemhelgema poole. “The Tree Of Life” on üsnagi meeleolukas album – jätab ta sind külmaks või mitte, tunded on seal ja olemas.

Pildil on Orne, selle koosseis, möödunud kümnendi alguses. Tänasel päeval on Orne,  “The Tree Of Life” imelise helisfääri eest peaasjalikult vastutavad järgmised nimed: Kimi Kärki (kitarrid), Pirkka Leino (orel, rhodes), Jari Pohjonen (trummid, perkussioon), Timo Oksanen (flööt), Jaakko Penttinen (bass), Pekka Pitkälä (kitarrid), Sami Albert Hynninen (vokaalid). Külalistena teevad kaasa  Lea Tommola saksonil ja Patrick Walker häälepaeltel (Warning, 40 Watt Sun)

Hinnang: 4.5/5

Orne @ Facebook
Orne @ Encyclopaedia Metallum

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe

26
Feb 11

Hypnos 69 – Legacy (2010)

01. Requiem (For A Dying Creed)
02. An Aerial Architect
03. My Journey To The Stars
04. The Sad Destiny We Lament
05. The Empty Hourglass
06. Jerusalem
07. The Great Work

Armastus on seesugune keeruline asi, millele ei oska ühest ja ainuõiget mõtestatud definitsiooni anda suured mõtlejadki, selle üle on sajandeid juureldud, ja juureldakse järgmised kakskümmend üks sajandit, vahest rohkemgi, seniks kuni tuleb vastu eksistentsi külm ja krobeline sein, sulgeb valikud – neljast ilmakaarest ja taevas saab raudse kaane -, jättes alles vaid mälestused. Nagu armastuses ikka: armastatakse, jagatakse kõige sügavamaid ja isiklikumaid tundeid, siis jällegi tülitsetakse, neatakse üksteist maa alla, ja siis lepitakse, nähakse oma väiklast rumalust ja isekust ning leitakse tee lahenduseni, lunastuseni mis lahustab suures klaasanumas hingelised väärmõistmised ja seab maailmaasjad taas algseisu – just nii nagu nad olema peavad. Maailm, mis on tillukene versioon seda ümbritsevast maailmast, maailm, milles võib peituda omakorda teine maailma ja selles järgmine maailm – lõpmatuseni, kuid alati on need maailmad omavahel tugevas seoses, kandes endas edasi pealmise maailma pärandit. Tihedalt ümbritsetud maailmade pärand ja minu platooniline armastus Hypnos 69 loomingu vastu ei ole muud kui metafoorne kujund, mille otsa algus ja lõpp on samamoodi arusaamatud nagu eelmised laused. Pärand on oluline, sest viimnegi kui üks tolle Belgia neliku albumitest on mäletamist ja armastamist väärt. Pärand, mis muutub iga järgneva teosega aina mahukamaks ja sopilisemaks, pakkudes kuulajale põhjust enese armastamiseks ja selle üle juurdlemiseks. Ju siis saatus ei tahtnud, et “The Eclectic Measure” (2006) viimaseks pärandiks jääb – ja ju siis oli pärand lahtine, justkui seda kannustav armastus. Asjakohase nimega lõpp-punkt “Legacy“? See ta on, ehkki algus oli armiline ja valus, nii valus, et ma kandsin ta täiesti maha ja olin valmis temast lahkuma, aga siis koputas südamele pärandi kivikõva käsi, ja andes uuesti võimaluse, näis kõik palju ilusam ja äratuntavam – jah tema see on. Siinkohal võivad seinad vastu põrgata, paistab ideaalne hetk ja paik lõpliku loomingulise moratooriumi kehtestamiseks…

Suured mõtted ja sõnad on niikuinii nii suured, et nad siia ilmaruumi ära ei mahu, mis sa neid ikka suure jõuga pressid, läheb teine huupi katki, ja seda nüüd küll vaja pole. Kogenud progressiivsete tuulte kuulaja tunneb “Legacy“-s ära omajagu pärandit, kõige puhtakujulisemat progenektarit 70-ndatest, mille anumatest tilgub moka peale kõige magusamat King Crimsoni avangardset avantürismi, Pink Floydi tavainimesele mõistmatuid peatükke kosmose piirituse avastamisel, Deep Purple‘i jonnakat ja tabamatut heitlust balansseeritud raskekoelisuse ja balansseerimata lihtsakoelisuse vahel, ning Cameli delikaatselt vormistatud psühhotroopiat. Võib-olla on ainumalt kõlbeline kurta seda, et kohati reprodutseerib “Legacy” liialt King Crimsoni maailmade pärandit – aga see ei saa ometi olla halb?! Kuristik, mis laiub debüüdi “Timeline Traveller” (2002) ja viienda, viimati mainitud kauamängiva “Legacy” vahel on parasjagu lai, et seda niisama astudes ületada ei saa, aga küll hoogu võttes ja õigel ajal ära tõugates. Progressiivne suunitlus on toda bändi köitnud alati, kuigi alguses flirditi tugevalt 70-ndate raskemapoolse psühhedeelse rokiga – sildistamine stoner-rokiks paistab veidikene kummalisena -, “Legacy“-ile omane helipilt sündis pärandina nende eelmisel albumil “The Eclectic Measure“, mida peetakse paljuski Hypnos 69 parimaks albumiks, ja kindlasti täiesti õigustatult. “Legacy” viib seda pärandit loomupärase progresseerumisega edasi, andes tooni pikkade ja keerukate kompositsioonide näol, liikudes lähemale ja samastudes rohkem klassikalise proge mitmekihilise ja irratsionaalse kõlapildiga.

Legacy” seitsmest loost koosnev ja seitsekümmend minutit kestev kontseptuaalne marsruut, viib kuulaja aega kui au sees olid veel vanad ja algupärased jumalad – päeva kui jumalakartlikus oli veel üsnagi loomulik osa igapäevastest rutiinidest. Välist keha ehib pilt alasti Eevast ja õunast ning mööda puuvõre tontlikult roomavast maost, keda võib lõppude lõpuks süüdistada seesuguse katku nagu inimkond vallapäästmises. Säherduse ilusa keha andis Itaalia psühhedeelse kunsti gild Malleus, kellede muusikaline keha on tuntud kui Ufomammut. Monumentaalne, 18 minutit pikk “Requiem (For A Dying Creed)” avab pärandi apostroofilise ja tihedalt seotud kitarri ja hammondi koostööga, sumbudes kurvaks ja lämmatavaks, ennustavaid nägemusi täis unenäoks, ja siis tõstes jällegi pea, ulatades kandikul teemaotsa saksofonile – kordudes ja maalides edasi aina täienevaid kuvandeid, ja lõppedes sealt, kust ta algas. Vahest selle albumi kõige komplektsem ja mitmekesisem mõtteavaldus, epohhidena kulgev paadireis valgusejõel. “An Aerial Architect“-i saksofoni kantud algusmotiiv laenab tuntavalt midagi “21st Century Schizoid Man“-ist, väljudes sellest küll kiiresti ja rajades teed saksofoni ning kitarri tundeküllasele kahevõitlusele, kahe sõbra väljendusrikkale heitlusele, kus kuuleb palju šokeerivat kui meeliülendavat. “My Journey To The Stars” rahulik ja vaikne, flöödi ja akustilise kitarri luigelauluna kõlav paarumine. “The Sad Destiny We Lament” jätkab akustilise kitarriga, saates siingi pisut melanhoolse tegumoega teemat, süntesaatorite laviin ja kosmiline pingestatus paneb siinkohal mõtlema Pink Floydile. “The Empty Hourglass“-is on tunda jämmilikku lähenemist, lihasuretuslikku motiivi, mille kasvava tempo ja intensiivsuse eestvedajateks on taaskord käsikäes käivad kitarr ning saksofon – kuid ei, juhuslikkuse hooleks ei jäeta siin kauamängival midagi, see juhuslikus omab väga kindlalt motiivi ja taotlust.  “Jerusalem” – püha linn ja selle prohvetid; prohvet saksofon ja tema teatraalne, püha linna tuledekuma varjudes mänglev narratiiv, loovad tunde, et see oled sina, kes sa oled seal taevas ja valitsed seda maailma, just sina, aga mitte tema, kohe kindlasti. “The Great Work” võtab mitte just lühidalt kokku varasema kuue nektaripiisa joovastuse ja aina kasvava janu, rakendades neid motiive kui andes edasi ka midagi uut, sulandudes ühte lõkkepraginaga. Flöödi kurbmäng ja saksofoni potentsus, trummide ning bassi ülemuslik roll ja kitarri skisofreeniline allegooria – sünergia ja ühtekuuluvus, mis selle kõik võimalikuks teeb, on selle saladuse, teadmatu teadlikuse avav võti.

Tom Vanlaer (bass, bariton kitarr, Moog Taurus, Hammond, Rhodes), Dave Houtmeyers (trummid, perkussioon, süntesaatorid), Steven Marx (saksofonid, Rhodes, Hammond, mellotron, klarnet) ja Steve Houtmeyers (kitarrid, vokaal, theremin, kaja).

Hinnang: 4.5/5

Hypnos 69 kodulehekülg
Hypnos 69 @ Facebook
Hypnos 69 @ MySpace

17
Feb 11

The :Egocentrics – Love Fear Choices And Astronauts (2010)

01. Spacewulf
02. 20 12
03. Bright Dawn Of The Soul
04. Mystic Initiation

Mõned päevad enne aastavahetust, kui olin sõitmas teab kus kuhu – kuhugi kirde suunas, metsad tihenesid ja lumehanged kasvasid, väljas lõõskas kirbe tuul -, olin hullu peaga muusikamängija täis laadinud tolle aasta põnevamaid muusikalisi leide, mida mul ei olnud varemalt mahti kuulata. Leidus kantrit ja leidus misantroopset sakraalmuusikat. Niimoodi ma kulgesin, läbi tihnikute ja lumehangede, lugemiseks vana armsa joogi Milarepa maiste kannatuste epistel, soe ja hästi ilmekas budistlik muinasjutt.  Mul on tõttöelda väga hea meel, et Milarepa viimaks, peale pikki aastaid kestnud üksinduses palvetamist ja lihasuretamist valgustumiseni jõudis – ja justkui suur joogi ise lubas, siis kõik tema kannatustest osasaajad (nõndasama kirjasõna kaudu) liiguvad lähemale virgumisele, lähemale nirvaanale, kuniks vabanevad sansaara ringist. Ei hooli ma pühasõnast ega askeesist, aga au sees on kindlasti muusika. Muusika mis otsib sidet kosmilise ja spirituaalse maailmaga, muusika mis otsib algteadvuse põhjuseid ja muusika mis on suunatud virgumisele. Paratamatult omab muusika sügavaid sidemeid religiooniga. Seda kas ainult muusika läbi on võimalik antud meeleseisund saavutada, näitavad alles järgmised elud, vaevalt see siin elus juhtub, kui juhtuma peaks.

Rumeenia kostub enamasti kõrvu kauni folk-muusikaga, selle raskemate kui kergemate derivaatidega. Vähesel määral leiab progressiivse ja psühhedeelse suuna esindajaid, aga suuremas osas on needki laiema kuuljaskonna eest kiivalt kaitstud ja ilmuvad välja alles tähelepaneliku otsimise järel. The :Egocentrics (sünnilinnaks Timişoara) ühendab endas nii progressiivset kui psühhedeelset suunda, rabades möödunud aastal muusikanautlejaid kogu üle maailma oma võimsa, uksi paugutava debüütkauamängivaga “Love Fear Choices And Astronauts“. Esmakordsel kuulamisel jättis too album ütlemata toreda ja rikkaliku mulje, ja nüüd paar kuud hiljem uuesti kohtumisel aga suisa tekitab ekstaatilise trauma. Toda Rumeenia kolmikut on palju võrreldud seesuguste bändidega nagu Earthless ja Colour Haze. Esimese ekspansiivsed avastamisretked ja teise toretsev ning väljendusrikas meelelaad. Ootuseid ei seatud asjata kõrgele, ootused on igati vastavad ja astuvad varmalt teerajajate kandadel. Neli lugu, kogupikkusega umbkaudu 50 minutit, viivad kuulaja imelisse meeleseisundisse, mis võib väga hästi olla isemoodi nirvaana, kus puuduvad ranged normatiivid, ent kus kõigil on oluline roll tasakaalu ning maailmarahu tagamisel, või sansaara kõige alumine maailm, kus ei ole kunagi rahu. Seal kus on rahu, seal on ka sõda – ja vastupidi. Sõda ei saa olla rahuta ja rahu sõjata.

Love Fear Choices And Astronauts” ei erine reaalsest maailmast kuigivõrd: Hera trummidel ja Jess bassil ehitavad avara ja läbipaistva, veidikene džässiliku, kosmoseroki kilda kalduva valgusküllase õhkkonna, kuhu salvestusprotsessi järel on lisatud omakorda erinevaid kihte (lisaperkussioon, süntesaatorid, ksülofon), mille petliku stoilisuse murrab peagi Brenni Molotovi kokteilina tuld sülgav kitarr, muutes idülli karmiks reaalsuseks, tõsimeelseks riffidesajuks, millega lähevad kaasa ka trummid ja bass, andes sellele võitlusele oma rütmilise kui harmoonilise toe – ja siis see reaalsus vaibub, asendudes algupärase kosmilise idülliga, ehkki alludes tsüklilisele seaduspärasusele ja ühinedes määramatus tulevikus taas sõjatandriga. Neli uskumatut kogemust ja kontakti, aga enim vast meeldivad lood “Spacewulf” ja “Mystic Initiation“. “Mystic Initiation“-il on veidikene Colour Haze’i aromaatsust küljes, samuti nagu maailmalõppu kuulutaval “20 12“. “Love Fear Choices And Astronauts” on puhtalt instrumentaalne album, kuigi “Mystic Initiation“-i lõpus kuuleb inimhääle katkeid Aldous Huxley utoopiamaailmast “Brave New World” (1932). “Spacewulf” läheb kõige paremini kokku kirjeldatud teekonnakaardiga, mille juhiseid vähemal või rohkemal määral järgitakse samamoodi edasipidistes kohtumistes. Ütlemata toreda ja rikkaliku mulje jättis – nendele sõnadele jään kindlaks. The :Egocentrics ei kõla teab mis originaalselt – väga klišeelikult samuti mitte -, kuid neis on piisavalt tarmukust kui rudimentaarset virtuoosust, et luua kuulajat köitvaid helimaastikke.

Ja see ei ole kõik – paari nädala pärast ilmub härrastelt järgmine album “Center Of The Cyclone“. Veebi postitatud isutekitaja põhjal võib öelda, et tulemas on veel midagi põrmustavamat.

Brenn (kitarr), Hera (trummid) ja Jess (bass).

Hinnang: 4.5/5

The :Egocentricsi kodulehekülg
The :Egocentrics @ MySpace
The :Egocentrics @ Facebook