Sissekanded sildistatud: reggae

11
Sep 11

Wooden Shjips @ Rock Cafe (08.09.2011)

Ma võiksin kirjutada üsna pika arutelu – plussid ja miinused, kõik pindakäiv ja meeldiv, põhimõtteliselt niisama ja mitte kuhugi viiv ilkumine –  teemal, et miks mulle ei meeldi Tallinn. Sekundeerides ühte oma sõpra, siis Eesti psühhedeelia-pealinn on ometigi ju Tartu, ja kõik seesugused põnevad ja eksootilised muusikalised kollektiivid peaksid ainuüksi seda olulist tõika arvestades siia toodama. Tartus juhtub asju. Kokkuhoiupoliitika tõttu on tihti ta hämar, pilkasesse pimedusse mattunud, ja hämaras juhtub teadupärast palju salakavalaid asju. Aga üldiselt on Tartus viimasel ajal vaikne. Näljasel on aga suur isu ja veel väledamad jalad – jalad, mis viivad kaugele; miski kisub lähemale nagu mesilast nektariõis ning toidab seda paadunud sõltlast, näljast, kelle kõht ja vaim saavad nüüd kõrvuni täis, vähemalt mõneks ajaks.

Need kentsakad isud on viimati iseäranis sagedastest külalisteks saanud ja niimoodi olen ma juba küllaltki loendamatu arv (ühe käe sõrmedel teeks selle rehkenduse vast siiski ära) kordi sinna teisse riigi otsa sattunud. Tööinimesena hirmutas mõte kesknädalasest üritusest, võttes arvesse sealhulgas ka toimumiskoha. See kõhklus oli õnneks ainult korraks ja sumbus peagi. Ürituse eiramine oleks olnud mõeldamatu, hoolimata oma plussidest ja miinustest. Nii uskumatu kui see ka ei ole, olles uskumatu sealjuures ka mulle endale, siis koju, Tartu, jõudsin ma järgmise päeva hommikul. Ajavoolu objektiline kehastus kuvas numbreid miinuskümmeminutit kella kaheksast. Kerge suik ja tavapärane päev võis alata. Kui tavaline saab olla Wooden Shjipsi järgne päev, on iseasi küsimus. Mulle tundus see võrdlemisi tavalise päevana – täpselt nii tavaline nagu iga teine päev, olemata kunagi sarnane eelnenud või järgnevale päevale. Täpselt nii tavaline… Unenägudes purjetasid kuldsete parraste ja valgete siidjate, kõikenägeva silma purpurtikanditega ookeanivallutajad, ületades filigraanselt tüüned kui mäslevad veed, kaotamata ühtegi meeskonnaliiget ja kandmata märkimisväärseid kahjustusi. Seilamisel ei paista lõppu.

Ürituse, pikantse indie ja psühhedeelia orgiaga, või õigemini pisikese festivali mõõtu (4 “soojendusbändi”!) tuiamisega, saab suuresti rahule jääda, suurepäraselt kordaläinud – enamvähem. Kui nuriseda tahta, siis peab paraku nõustuma Terje arvamusega (loe ka Wooden Shjipsi eelmise Eesti külastuse põnevaid muljeid). Kokkuvõtlikult oli publik hõre ja ruumi tühjus kammitsev, selles valguses oleks võinud üritus toimuda tükiti pisemas ja intiimsemas kohas.

Uue Energia seitsmeliikmelist perekonda toetas sedakorda trompetimängija. Varakevadine, aprilli alguses nähtud Uus Energia ülesastumine väga ei vapustanud ega köitnud tähelepanu. Ehkki kogesin vilksamisi ainult viimast lugu, tundus tuul purjedes ja prožektorivalgus tagantkannustavam olema.

Uus Energia @ MySpace

Ma ei ole väga kindel, kas ma olin Elephants From Neptunei enne toda õhtut kuulnud/kuulanud, aga nüüd saan küll väita, et olen. Võiks öelda, et tegemist oli õhtu suurima üllatajaga, kuigi see väide oleks peaesineja suhtes ebaaus. Üle pika aja jälle üks huvitav avastus kohalikust skenest kui säherdusest – nii juba võib öelda. Energeetiline ja radioaktiivselt toores rokk’n’roll, vali kõrbetuul ja horisondipiirituse foobia, jahe pungiplombiir ja glamuursed stõuneri fashionistid, merepõhjast avastatud kullalast. Lavaliselt aktiivne ja sisuliselt väle, täidetud suunatud ja hetkeliste motiividega, tabavate kitarrisoolode ja rütmisektsiooni pingelise kruuviga, jätmata kuulajat hetkeski üksi, juurdlema igavuse episoodidega. Märksõnadena Queens Of The Stone Age ja The Atomic Bitchwax. Internetimaailma paisatud videopäevik näitab, et hetkel teevad mehed hoolega tööd oma esimese kauamängiva kallal. Kõlab põnevalt.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Elephants From Neptune’i kodulehekülg
Elephants From Neptune @ SoundCloud
Elephants From Neptune @ Facebook

3Pead pani mõnusalt vappuma tummiste kruuvide ja kitarri kaootilise sillerdamisega, teisalt hirmutas naiivse ja kannatust proovile panevate indie oietega. Ühest seisukohta on raske võtta, ilmselgelt kõige hullem ei olnud.

YouTube Preview Image

3Pead @ MySpace

Shelton Sani kolme kuu tagune kontsert Von Krahlis mõjus neutraalselt, mõningate positiivsete seikadega. Sel õhtul Shelton San aga säras ja surus jõuliselt oma eksistentsi peale, järele andmata ja lastes kuulajatel möönata enese suursugust kehastust. Alastamatult ja kompromissideta. Glamuurne staadionibänd. “Well-behaved” kammis/töötas (vali ise sobilik sõnakasutus) eriti hästi. Alastamatult eksimatu.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Shelton San @ Facebook
Shelton San @ MySpace

Ja siis lõi ta maailma, asetas taevasse tähed ja pani elutult tunglevates, igavese kaose tühjusesse määratud kehades mahlad voolama, ja nad lakkasid mitteolemast, ärkasid ja edastasid raadioeetri prohvetlikus suminas algupärase kõiketeadmise eeterlikku ning rahustavat, seestpoolt tervendava ärevusega kõditavat sõnumit. Vabameelse San Francisco psühhedeelialinnaku koloriitse natuuriga nelik Wooden Shjips jõudis järjekordselt siiamaile, et anda kolmas kontsert (eelmisel korral esineti lausa 2 korda). Suborbitaalne sõiduk, valguskeha, minimalistlik ja filosoofiliselt lihtne kui sõltumatult vaba psühhedeelne muuska, ammutades tugevalt inspiratsiooni möödunud sajandi 70-ndate kraut-roki absurdsusest, tugeva hüpnootilise ja transialti kirjeldusega reisijuhis ning reis ise. Wooden Shjips sõidab laivis sedavärki intensiivsusega, mida on kirjeldamatult keeruline panna helisalvestisele, autentsust taotlevale kaudsele objektile – sinna jõuab sellest metsikust jõust heal juhul ainult murdosakene. Koguni uue albumi “West” (2011) materjal töötab hoopis teistmoodi, alustades selle kontserdi ja nimetatud albumi avaloost “Black Smoke Rising“, mille avanoodid tirisid enesega võimsalt kaasa, ja seda kuni lõpuni.

Otsekui oodata võis ja kohane on, aplodeeris publik kutsuvalt ja Wooden Shjips tuli veel ühe lisaloo jaoks tagasi lavale. Viivuks oli kõik jälle endine. Ja nii ta otsa saigi.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wooden Shjipsi kodulehekülg
Wooden Shjips @ Facebook

Rohkem videoklippe

01
May 11

Maailmamustrite kevadpidu @ Genialistide Klubi (29.04.2011)

Juhus või saatus, mõtlemata eesolevale – hommik algas kaunikesti põnevate ja soojade rütmidega, otse inimkonna hällist, seal kus elu kulgeb tänapäevalgi suhteliselt arhailiselt, lähedal algupärale. Algas kogumikuga, kust võis leida ühte kui teist huvitavat kuulamiseks: “Nigeria Rock Special: Psychedelic Afro-Rock & Fuzz Funk in 1970s Nigeria“. Tõsi, vahest törts tõsisema ja raskema sisikonnaga kui tol keskmiselt soojal ja mitte väga hallil, pigem selge ja erksavärvilise taevaga, meeletusi ja tralli täis kevadõhtul Genialistide Klubis esinenud kollektiivid Wrupk Urei ja Uebanda – ilmselgelt väga kaugele nad minu hommikusöögist ei maandunud.

Leierkasti taga segasid muusikat kokku 3 erisugust tegelast, Smaddy ja Kasheli nimed on justkui tuttavad, nagu ka muusikavalik – vabandage mu võhiklikkust, tunduvad üsnagi tihedad külalised seal olevat. Vürtsikas segu reggae ja funk‘i groov‘ist. Norida tahan. Norida tahan, õigemini olin tüdinenud ootamisest, sest Uebanda jõudis lavale alles sutikene peale kesköötundi. Hilja, aga mis siis ikka, pole hullu. Nii.

Energiline ja multiinternatsionaalne grupeering Uebanda kirjeldab ennast järgnevalt: “Värske maailmamuusika kollektiiv, kes saab inspiratsiooni aafrika, brasiilia ja reggae helidest.“. Jõuline ja avar, tabudest vaba ja julge, äärmusest äärmusesse, kõrgenergeetilisest funk‘ist suigutavate ja meelaste bossanovalike teemadeni, meeleolust meeleolusse põiklev maailmamuusika kaardistamine ja taasesitamine. Võimsa ja mitmekülgse häälega naisvokaal Zeka, tugev ja koos hästi töötav instrumentalistide osakond, mis paistab esinemisest esinemisse kahenevat või kasvavat, olenevalt päevast, andes igakordselt uue ja huvitava tulemi. Seekordne Uebanda koosseis oli üksjagu suur, täpsemalt seitse liiget. Puhkpillisektsioon on tuttav järgnevalt esinevast Wrupk Ureist. Põnev kuulata ja vaadata, kuigi pole kaugeltki sellises vormis muusika, mida ma igapäevaselt kuulata viitsiksin.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Uebanda @ Blogspot

Wrupk Urei on möödunud nädala jooksul ütlemata aktiivne olnud, kaasarvatud selle kontserdiga koguni neli esinemist. Neljapäeval proovis kuulasime jupiti päev varem toimunud Areaal LIVE‘i, mõnus, ja kahtlemata andis see edasisteks avastusteks rikastavat jõudu. Kes kurat seda teab, kui palju kordi Wrupk Ureid ma laivis kohanud olen, palju, seda ma tean – kordi neli või viis juba, vahest rohkem, kuigi pigem neli või viis. Wrupk Urei on tujukas bänd. Tujud viivad neid viimasel ajal küll minimalistlikuma maailmakäsitluse suunas: unustage moraalsete kaalutlustega demokraatia, see on hammas hamba vastu. Sinu eest otsustatakse, mida sa kuulad, ja tõttöelda pole see isegi vastumeelne ja raskesti seeditav. Ühinedes helilainetega ja kontsentreerides kogu oma vaba mõttejõu, on sul alati võimalik omatahtsi neid käänata ja uuele teele suunata. Palju vabadust. Samas olen ma kogenud Wrupk Urei kõrgfilosoofilisemat vormi – väsitavam ja nüanssiderikkam, sõnaõigust on sul kui kuulajal küllap vähem, lõpptulemus on üldiselt sama. Spirituaalsete aspektide inspireerivus muidu inspireerimatus maailmas. See viimane kraut‘i latakas, mis  nad nii kolmapäeval kui ka siin viimase loona tegid, see oli hullumeelne. Puhkpillid jäid seekord võib-olla tiba tahaplaanile, polnud päris see energia ja ei kostnud väga hästi muu fooni tagant välja, kava oli ka kuidagi liiga lühikene.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Wrupk Urei @ Rada7
Wrupk Urei @ MySpace

Rohkem videoklippe

10
Apr 11

Southern Sun @ Rockstars (08.04.2011)

Hoolimata kroonilisest loodusliku päikesevalguse puudumisest, säras kõikjal varakevadine tehispäike, tükki kuus ja vahel rohkem, sõltuvalt planeedi kraadist tema orbiidil, aga kuus päikest on kindel miinimum, et jaheduse üle ei saanud üldiselt kurta, ennemini oli palav. Viimasest Tallinnas käigust on omajagu aega möödas, pool aastat kindlasti, vahest rohkemgi, siis müdistasid Korteris saapasääremaa ruumiküllane ja avarduv doom‘i-heeliks Ufomammut ja kodumaine, kahest mehest koosnev – rohkemat pole vaja, sest abiks on ka tulilind, tõugates ja möirates, lömastades ja eirates – hävingupataljon Talbot. Raju ja kõrvulukustav, meeldejääv. Esialgu polnud mul küll plaanis Southern Sunist osa saada, nädal varem toimus siin samas Aprillikivi, kus kahte sellegi ürituse kavas olevat bändi demonstreeriti, ja küllap ei olekski osa võtnud, kui Planet Spoti Oliver poleks kutsunud – tänan kutsumise eest! -, kuidas sa siis ikka keeldud, ja nii see oligi. Need bändid ja see õhkkond, otsekui kodus. Ideaalilähedase – ilmselgelt oligi üks ideaalidest – õhkkonna taga seisid kahtlemata esinenud muusikalised kooslused, kelleta poleks see võimalik olnud, jube sujuv ja kosmilist rahu kiirgav soojendus järgmiseks nädalaks… te veel kuulete sellest, kindel.

Päris esimest Crystal Cloistersi ülesastumist ma ei näinud, justkui selgus. Küll aga olin ma kohal kui nad esinesid koos YaGi ja Voogiga. Sümpaatne ja värskendav esmamulje, parajalt tehniline ja parajalt toores, kuigi see oli natukene heitlik ja täiuslikkusest kaugel. Crystal Cloistersi muusika põhikontuurid on üldjoontes samadeks jäänud, muutunud on siiski paljut. Iga esinemisega leiab üha kindlamini jalgealust ja toimib kooslusena paremini, tihedamini seostatuna. Viimaseks kõige suuremaks muudatuseks, järgmiseks etapiks tolle bändi muusikalise identiteedi kujunemisel, on teine kitarrist Huns (Shelton San, Köök). Kui ma Aprillikivil kehitasin õlgu, ei osanud suurt midagi arvata kahe kitarriga Cloistersist, tolmusem ja tummisem, muud ei midagi, siis Southern Sun tõi veidikene paremini välja kahe kitarri hoomatava detailsuse ja nüansirikkuse sügavuse. Detailsus ja sügavus, dimensioon uues dimensioonis, on veel avanemisjärgus, nagu ka Karlis ise ütles, ning on veel tiba maad astuda, ennemini kui jõutakse plaanitud sihtkohta. Sihtkoht on muidugi mõndapidi lahtise definitsiooniga. Oo, avanege Püha Mäe kloostrid ja katakombid.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

What happens when you broadcast the truth is you piss everyone off!” — Milton William Cooper

Crystal Cloisters @ MySpace

Punktiplaneedi orbiit oli soodsalt kaldus, kuus tehispäikest, minimaalselt, ja üks suur hõõguv, kohe kohe musta auguna üle siseuniversumi rulluva punase hiiglase kümneid miljardeid aastaid termotuumareaktsiooni käes vaevelnud erepunane heeliumkeha. Tähesüsteemide avastajate seiklused muutuvad iga korraga aina tuttavlikumaks, suvalisest jämmist on asi kaugel, ehkki juhuslikkuse hooleks jäetakse alati midagi, mis saab loomulikult tähendada ainult head. Endi sõnul polnud nad eelmise retkega rahul, kuid sedakorda nad kindlasti peaksid olema: siit-sealt kostus positiivseid kommentaare ning oli näha et helilained haarasid publiku kaasa, ja Planet Spotile endile paistis ka laval väga meeldivat – sünergia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Naiste ja meeste sõda; pintsaklipslased, arstid, õpetajad, vaimuhaiged, narkomaanid, melomaanid, tasakaalutud ja tasakaalus, valged ja mustad – kollased ja punased -, bomsid ja usklikud – lubage tutvustada, näitemängu juhib üks ja ainus Zahir. Kogenumad zahiri-teoreeritikud oskavad rääkida ja mäletada ühte koma teist, seansse on neil seljataga sadu, et on põhjust ja tahtmist. Eelmine oktoobrikuine seanss oli tegelikult neetult lahja, ei tea kas probleem oli koduigatsuses, kuid kodukandis andis Zahir üksjagu kogukama kontserdi. Natukene klassikalist speed-metalit ja siis veidikene uut, või vähemalt midagi seesugust, mida mina polnud varemalt kuulnud. Parajalt zahirilik: idabloki valgustatud monarhia, tragöödiline speed ja romantiliste eostega garaaži-idüll.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Zahir @ MySpace

Uus Energia polnud pläust, ent kellaaeg oli mõnevõrra hiline, silm udune ja käed värisesid – ei viitsinud pikalt kuulata. Reeglina mulle meeldib ning pakub huvi dub/reggae laivis vaadata ja kuulata (niisama ajaviiteks pigem ei viitsiks), ja seda sellegi bändi puhul. Uus energia voolas kaunikesti rahulikult, hüpnootiliselt ja mõtisklevalt piki kiviklibust madalat sängi, muutes suunda vastavalt käänakutele, suubudes lõppeks suurde ja läbipaistvasse veekogusse, mille teisest otsast saab alguse tema läte. Ei midagi uut siin päikese all, päikese all on paljutki kummalisemat, ja vähem kummalist.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Uus Energia @ MySpace

Rohkem videoklippe

15
Dec 10

Tulemas: HoStock @ Greifi Trükimuuseum (17.12.2010)

See on AVALIK PIDU, oodatud on kõiksugu rahvas, või ka mittesugu, aga siiski OODATUD ! Kõigi maade hullud, kutsume teid ühinema !

…Tartu ja Tartu Kunstikooli Jõulupidu “HoStock” toimub 17. Detsember 2010, Greifi trükimuuseumis Esimesel korrusel kahes ruumis, sisenemine on hoovist.

Ühes saalis DJ’d ja teises bändid.
Uksed avanevad koos Rajoonikomiteega kell 20.00

Esinevad :

Planet Spot (impro psy – stoner)
Alan Proosa (bodymusic / discomagnifique / punk)
Crystal Cloisters (Post – Stoner)
Rajoonikomitee (Bassiliin)
Led Boots (Funk)
Morguevara (Reggae / Rock)

KinkyMint (Electronica / Pop / Electro)
Kratt (Post – Lament)
Useless Rusty Gear (Experimental / Post – Noise)
Skiso (Breakcore)
Psychoterror (PunkRock)
Blackeye Redlip (8-bit/ circus breakcore/darkstep)

Pilet : TK / TKK 25.-
Facebookis attendinud ja kostüümis 35.- / 50.-
Dresscode : CIRCUS

Greifi trükimuuseum
Kastani 38
Tartu, Estonia

Algus : 20:00

Tsiteerides Morguevarat :

“Kutsume teid kummalisele muusikalisele üritusele, mis ilmselt kipub kanduma ka teemadesse nagu kunst, ilusad inimesed,”Pilgud universumi mõistatustele Douglas Adamsi vaimus kuid läbi Tartu boheemlase silmade” ning transpersonaalsem seks ja miks mitte ka linn.”

Võib esineda muudatusi.

Plakati suurmeister on meie austatud Kuldar Leement ! Suurimad tänud ja suudlused

YouTube Preview Image

HoStock @ Facebook
HoStock @ Rada7

18
Jul 10

Ganjapäevad – Tartu Tripimuusika Festival @ Genialistide Klubi (16.07.2010)

Teistkordselt toimunud furoori läitva nimega spirituaalse muusika minifestival tõi retrohõngulisse subkultuurimajja, Genialistide Klubisse, arvukatest peadest koosneva kuulajaskonna, kes ei peljanud osa saada psühhootiliselt minimalistlikest, kuid võimsaid helilaviine vallandavatest drone/doom mustritest, kui kuumadest kehi raputavatest reggae/dub rütmidest. Iga järgneva esinejaga ilmus aina rohkem uusi nägusid ning alles jäi üha vähem hapnikku mida hingata, rääkimata kõrgest temperatuuripügalast, mis viis mäest lumepallina alla veereva elamuse täiesti uuele tasemele. Lõunamaine palavus aitas nakkuslikul teel levivale ekstaasile suuresti kaasa, kuigi peamise au vaimse vabanemise saavutamise juures peab omistama esinenud kollektiividele, kes saatsid laval mõndagi ootamatut ja maagilist korda. Rääkides püstitatud ootustest, mastaapsed nagu nad olid, ei jäänud laupäeva varahommikuks neist mitte kui midagi alles, sest ühtse energiavoona võngelnud tantristlik heliejakulatsioon purustas enese ees kössi vajunud ootused halastamatu brutaalsusega, jättes endast maha vaid piiritu hämmingu. Siinkohal ei oskagi nagu midagi lisaks öelda öeldule, meeletule vibe‘ile, las esinenud bändid räägivad.

Kuma manatud koloriitne kontseptsioon erines eelmisest korrast (Tour De Horizon) visuaalsete visandite, tekkinud helisageduste kui musitseerinud liikmete osas, sest sedakorda esineti pelgalt neljakesi – meenutamist mööda oldi eelmisel korral laval viieliikmelises koosseisus, – bändi ametlik lineup koosneb lausa kuuest inimesest – aga võib-olla taoline liikmete vaheline itereerimine ongi vajalik, et saavutada igakordselt uus terviklik ja unikaalne improvisatsiooniküllane käsitlus omaseks saanud maailmapildist. Sinusoidina võbelev, pea tund aega kestnud ambient/drone gomorra, lookles vormitu kehana piki põrandat ja lage, sumbus mesilinnu magusa suminana kuulmekanalitesse, tuues endaga nähtavale uusi subareaale, millest varasemalt vähimatki aimu ei olnud. Neuronikahurist purskuvate värviahelate võrgustikud sulasid ühte pimeduse varjudesse peitunud Kuma liikmete kehadega, pulseerides justkui isekeskis kaasa kõrvu paitava kuvandiga. Primitiivne ja monotonne audiovisuaalne rännak kosmosemetropolises. Ma ju ütlesin… mis helid ja värvimaastikud.

Kuma @ MySpace

Nii palju kui Voog on viimasel ajal siinkandis esinenud, olen ma võimaluse korral üritanud iga kord kohal olla, et osa saada järjekordsest transkontinentaalsest muusikatripist kosmilises piirituses. Ausalt öeldes on mul juba lugemine sassis, et mitmes kord nüüd oli, aga kas sellel ongi enam tähtsust. Ja mis siin salata, Voog oli üks peamisi põhjuseid, miks üldse teekond Ganjapävadele ette sai võetud. Tripimuusika festivali retk algas kuidagi harjumatult tagasihoidlikult, misantroopsemates toonides. Mootorite puhtaks köhimine ja soojendamine võttis vähemalt veerand tunnikest aega, ennem kui alustati intensiivsema atmosfäärist läbitungimisega. See mis järgnes, kataklüsm kataklüsmis, viis kaugele, psühhoosilaadsesse transsi – meeletevabadusse -, šamanistlike rütmide ja hõikuvate leelode meelevalda, mis panid nii keha kui mõistuse värelema. Ühel hetkel otsekui tundus, et lõpp on lähedal, kuid ei – tagasi rebiti sinna põrutavasse maailma. Vapustav kuidas Voog suudab iga kord oma lihtsuses alati millegi uuega üllatada, alati! Narr oleks seda mitte pidada õhtu tipphetkeks, sest seda ta oligi. Armutu tõehetk Voogi sensatsioonilisuses.

Voog @ MySpace

Maikameikersi saabudes olid kellaosutid tublisti üle kahe nihkunud. Hoolimata hilisest kellajast ja tapvast kuumusest, oli saal selleks hetkeks pilgeni täitunud muusikasõpradest – ei oleks uskunudki, et tollel bändil on nii palju fänne. Äärmiselt intiimne ja soe kontsert: kammitsad ei hoidnud kinni laval musitseerinud seitsmeliikmelist (!) kollektiivi ega nende ees tantsu vihtunud publikut. Ehkki stiil kui bänd on igapäevaselt veidikene kauged teemad, pean siiski tunnistama, et üks kuradima vahva kontsert Maikameikersi poolt – palju rõõmsameelset ja ülevoolavat energiat, hüpnootiliselt vannutavaid rütme ning madalsagedusi. “Vihmanõidumise Dub” oli nagu täpp “i” peal, haarates rahva momentaanselt enese rüppe. Tore oli.

Maikameikers @ MySpace

Pildid! by Erkki Hõbe