Sissekanded sildistatud: rock’n’roll

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

16
Jun 11

Grandloom – Sunburst (2011)

01. Orbit Wobbler
02. Woodbridge
03. Apollo Moon
04. Larry Fairy
05. The Holy Letter
06. Earthvalley

Sunburst” on Grandloomi esimene stuudioalbum, ehkki linti võetud materjali on bändil ette näidata mõneti rohkem. Tunamullu salvestatud, ligi kaks tundi adrenaliiniga võrgutav ja leegiheitjaga delikaatselt raseeriv kontsertsalvestis “Live At Bautzener Tor” (2009), annab kui võtab armu, kohutab parajalt räpase ja lärmaka, vabalt hingava klaasist tulemäe hingeldamise ning tinast saabastega akvanaudi raskete sammudega. Nimetatud album on bändi sotsiaalmeediakanalite kaudu niisama omastatav, ja hoolimata oma sakilisusest hea alguspunkt kust alustada Grandloomiga tutvumist – kohe otse algusest. Seoses uue albumiga avastasin ka, et hiljuti ilmus neilt “5 Dollar Jam” (2010), neljalooline lühialbum, kus on veidikene hubasemasse kui kontsentreeritumasse vormi valatud 3 lugu eelnenud kontsertalbumilt ja üks lühidapoolne uus lugu. “5 Dollar Jam“-i helipilt, selle produktsioonilised eripärad ja mööndused on siiani kõige meelepärasemad, sidudes ühte impulsiivsuse ja rabeduse kui pehmed ja unistavad psühhedeelsed taotlused; “Live At Bautzener Tor” annab küll edasi higise, kitsa ja tihti lärmaka keldriklubi atmosfääri, ent jääb sirgeseinaliseks; “Sunburst” kõlab vahest liialt üleprodutseeritult, dünaamika on aga omal kohal ja mitmekesistab instrumentaaltrio püüdlusi, mis pruugi üldsegi paha olla.

Grandloomi kõrvutatakse pahatihti seesuguste sangarlike nimedega nagu Kyuss, Karma To Burn ja otse loomulikult kaasmaalastest Colour Haze’i kui Samsara Blues Experimentiga. Grandloomi muusikat võib karakteriseerida kui pooltoorest, kergelt läbiküpsetatud biifsteeki, hõrgult mahlane ja vürtsidega pole koonerdatud, maitsemeeled saavad oivalise elamuse osaliseks. Selle eest, et see tükk tuline on, hoiatada ei saa, ja mida tulisem, seda paremini see üldiselt maitseb, vürtsidega peab vältimatult leppima. Minetades kulinaarse fantaasia ja pöördudes tagasi muusikaliste fantaseeringute rüppe, siis “Sunburst“-i puhul on tegemist Grandloomi huvitavaima, ja vahest isegi parima väljalaskega, vaatamata et ma teda ülemäära vuntsituks pidasin just ennist. Koloriitsuse ja maiste ebajumalate kummardamise kõrval on ehedalt säilinud algsed kriteeriumid ning tõlgenduslikud arusaamad. On rahutu rongina edasitõttav rock’n’roll, on psühhotroopne kuningriik ja on talumatult tühi taiga, kus on võimalik komistada ainult iseenda otsa. Ja Grandloom oskab groovida!

Justkui “5 Dollar Jam“, koosneb “Sunburst“-gi  valdavalt varasemalt kontsertalbumilt kuuldud lugudest. Struktuuriliselt on vanad lood enamvähem samaks jäänud, kuigi paratamatult peab tõdema nende kõikide puhul seda, et aja möödudes on nad ainumalt paremuse suunas edasi arenenud, kõlavad üksjagu terviklikumalt, rohkem päris lugude moodi kui jämmidena, rääkimata kontrollitud keskkonnas salvestamisest ja professionaalsest järelsättimisest, mis toovad pisematki nüansid välja, kuvandudes detailiderohkete kuulamiselamustena. Noist möödaniku kompositsioonidest on mokkamööda kõige enam “The Holy Letter” ja “Earthvalley“: esimene neist on Grandloomi üks süngemaid mõtteavaldusi, sidudes ennast tugevalt doom‘i paradigmaga, teine jällegi algab tempokalt, kandudes veerivaks ja lauseotsa otsivaks jämmiks, milleni viimaks oivaliselt ka jõutakse. Suundudes olevikku, leiame me sealt kaks uut lugu. Uued lood paljastavad Grandloomi aimatava potentsiaali. Surakaga algav “Orbit Wobbler” ulatab üsna kiiresti jutulõnga rütmisektsiooni kätte, kitarri kuuleb tagataustal laveeriva õrna ja maitseka foonina, lõpus toimub mõnusalt harmooniline pingestumine ning natukene nukrast ja ühehäälsest monoloogile kalduvast kudrutamisest saab rõkkav küte. Akustilise kitarri introga sissejuhatav ja hilissügiste sopaste kiviriffidega üle valav “Larry Fairy“, on samuti arvestatav kandidaat albumi paremikus.

Grandloomi puhul on tegemist kahtlemata väärt lisaga Saksamaa põrandaaluse rock’n’roll‘i ja stõuner-rokki viljelevate kollektiivide kampa. Neid tuleb sealt viimasel ajal jube palju.

Hans (bass), Rischi (trummid) ja Tom (kitarr).

Hinnang: 4/5

Grandloom @ Facebook
Grandloom @ MySpace

10
Apr 11

Southern Sun @ Rockstars (08.04.2011)

Hoolimata kroonilisest loodusliku päikesevalguse puudumisest, säras kõikjal varakevadine tehispäike, tükki kuus ja vahel rohkem, sõltuvalt planeedi kraadist tema orbiidil, aga kuus päikest on kindel miinimum, et jaheduse üle ei saanud üldiselt kurta, ennemini oli palav. Viimasest Tallinnas käigust on omajagu aega möödas, pool aastat kindlasti, vahest rohkemgi, siis müdistasid Korteris saapasääremaa ruumiküllane ja avarduv doom‘i-heeliks Ufomammut ja kodumaine, kahest mehest koosnev – rohkemat pole vaja, sest abiks on ka tulilind, tõugates ja möirates, lömastades ja eirates – hävingupataljon Talbot. Raju ja kõrvulukustav, meeldejääv. Esialgu polnud mul küll plaanis Southern Sunist osa saada, nädal varem toimus siin samas Aprillikivi, kus kahte sellegi ürituse kavas olevat bändi demonstreeriti, ja küllap ei olekski osa võtnud, kui Planet Spoti Oliver poleks kutsunud – tänan kutsumise eest! -, kuidas sa siis ikka keeldud, ja nii see oligi. Need bändid ja see õhkkond, otsekui kodus. Ideaalilähedase – ilmselgelt oligi üks ideaalidest – õhkkonna taga seisid kahtlemata esinenud muusikalised kooslused, kelleta poleks see võimalik olnud, jube sujuv ja kosmilist rahu kiirgav soojendus järgmiseks nädalaks… te veel kuulete sellest, kindel.

Päris esimest Crystal Cloistersi ülesastumist ma ei näinud, justkui selgus. Küll aga olin ma kohal kui nad esinesid koos YaGi ja Voogiga. Sümpaatne ja värskendav esmamulje, parajalt tehniline ja parajalt toores, kuigi see oli natukene heitlik ja täiuslikkusest kaugel. Crystal Cloistersi muusika põhikontuurid on üldjoontes samadeks jäänud, muutunud on siiski paljut. Iga esinemisega leiab üha kindlamini jalgealust ja toimib kooslusena paremini, tihedamini seostatuna. Viimaseks kõige suuremaks muudatuseks, järgmiseks etapiks tolle bändi muusikalise identiteedi kujunemisel, on teine kitarrist Huns (Shelton San, Köök). Kui ma Aprillikivil kehitasin õlgu, ei osanud suurt midagi arvata kahe kitarriga Cloistersist, tolmusem ja tummisem, muud ei midagi, siis Southern Sun tõi veidikene paremini välja kahe kitarri hoomatava detailsuse ja nüansirikkuse sügavuse. Detailsus ja sügavus, dimensioon uues dimensioonis, on veel avanemisjärgus, nagu ka Karlis ise ütles, ning on veel tiba maad astuda, ennemini kui jõutakse plaanitud sihtkohta. Sihtkoht on muidugi mõndapidi lahtise definitsiooniga. Oo, avanege Püha Mäe kloostrid ja katakombid.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

What happens when you broadcast the truth is you piss everyone off!” — Milton William Cooper

Crystal Cloisters @ MySpace

Punktiplaneedi orbiit oli soodsalt kaldus, kuus tehispäikest, minimaalselt, ja üks suur hõõguv, kohe kohe musta auguna üle siseuniversumi rulluva punase hiiglase kümneid miljardeid aastaid termotuumareaktsiooni käes vaevelnud erepunane heeliumkeha. Tähesüsteemide avastajate seiklused muutuvad iga korraga aina tuttavlikumaks, suvalisest jämmist on asi kaugel, ehkki juhuslikkuse hooleks jäetakse alati midagi, mis saab loomulikult tähendada ainult head. Endi sõnul polnud nad eelmise retkega rahul, kuid sedakorda nad kindlasti peaksid olema: siit-sealt kostus positiivseid kommentaare ning oli näha et helilained haarasid publiku kaasa, ja Planet Spotile endile paistis ka laval väga meeldivat – sünergia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Naiste ja meeste sõda; pintsaklipslased, arstid, õpetajad, vaimuhaiged, narkomaanid, melomaanid, tasakaalutud ja tasakaalus, valged ja mustad – kollased ja punased -, bomsid ja usklikud – lubage tutvustada, näitemängu juhib üks ja ainus Zahir. Kogenumad zahiri-teoreeritikud oskavad rääkida ja mäletada ühte koma teist, seansse on neil seljataga sadu, et on põhjust ja tahtmist. Eelmine oktoobrikuine seanss oli tegelikult neetult lahja, ei tea kas probleem oli koduigatsuses, kuid kodukandis andis Zahir üksjagu kogukama kontserdi. Natukene klassikalist speed-metalit ja siis veidikene uut, või vähemalt midagi seesugust, mida mina polnud varemalt kuulnud. Parajalt zahirilik: idabloki valgustatud monarhia, tragöödiline speed ja romantiliste eostega garaaži-idüll.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Zahir @ MySpace

Uus Energia polnud pläust, ent kellaaeg oli mõnevõrra hiline, silm udune ja käed värisesid – ei viitsinud pikalt kuulata. Reeglina mulle meeldib ning pakub huvi dub/reggae laivis vaadata ja kuulata (niisama ajaviiteks pigem ei viitsiks), ja seda sellegi bändi puhul. Uus energia voolas kaunikesti rahulikult, hüpnootiliselt ja mõtisklevalt piki kiviklibust madalat sängi, muutes suunda vastavalt käänakutele, suubudes lõppeks suurde ja läbipaistvasse veekogusse, mille teisest otsast saab alguse tema läte. Ei midagi uut siin päikese all, päikese all on paljutki kummalisemat, ja vähem kummalist.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Uus Energia @ MySpace

Rohkem videoklippe

03
Apr 11

Aprillikivi @ Rock & Roll Hell (02.04.2011)

Samm ette, samm taha või hoopis vasakule ja siis paremale, taskus kumeramast kumeramad kivid, palud kivide loojat, kaheksapäist, kübarate ja prillidega, üheteistkümne vastastikku kokku pressitud universumi ainujumalat, et too sind säästaks – vahet ei ole, porri maandud sa niisamuti kui läbi virmalistekardina kihutav röögatu suur komeet, ja selle saba peal istuvad seitse härjapõlvlast, roheliste kaabudega, igale on kinnitatud erivärvi smaragd, vasakul käel kaks ja paremal käel kolm näppu, vööl pudelikene viskoosse hingerohuga, jalas on kollased, veripunaste surilina kontuuridega kummikud; mõtle ise, peaga, see ei saa sulle halba teha, ainult head. Kaudselt on see sama universum. Kummikuid oleks küll olnud vaja, ilm oli ühtäkki üllatavalt kevadiseks muutunud – soe ja vesine – ning sellega kaasnes üksjagu tegemist, et kuival jalal kohale jõuda. Ja miks mitte võtta tõeline kevad säherduse tubli annuse muusikaga vastu, tervitada ja kaelustades päikest, andes talle märku et me temast hoolime, ja ta ei peaks niipea kuhugi ära minema. Mõeldud ja tehtud.

Ladies and Gentlemen, the Fabulous Deathcats” – mul on võimatu mitte sisse tuua seda referentsi, jube sümpaatne film (peakski varsti uuesti vaatama) ja muusika, ja Deathcatsi ilmsüüta kui lakoonilises, kange väävelhappe kombel põletav ja otsekohane, mässumeelne, liigsest sünteetikast vaba, toores ja mõõdukas-primitiivne punk’n’roll. Pehmem kui Girlschool, seda kindlasti, muid võrdlusmomente ei oska tuua. Esimese suurema kontserdi kohta üsna tubli saavutus ja suuremaid viperusi kõrvu ei jäänud, ehkki rohkem silmtabavat energiat ei teeks paha. Ahjaa, noored neiud otsivad endale ka teist kitarristi juurde (paar nädalat tagasi vähemalt otsisid), et kui tunnete ennast piisavalt punk’n’rollina, aidake nad hädast välja. Mehed paraku ei kvalifitseeru. Suurepärane elamus.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Järgmisena tulvas kogu täiega, otsatu sisuga punktiplaneedi tulikuum ja pidevates muutustes tuum. Nii juba kolmandat korda (kolm korda olen mina tunnistajaks olnud) ja iga kord võtab see tuum eriskummalisi metamorfoose ette, viimati on etaloniks saanud Acid Kingi käreda kraapivuse ja kapjadeklõbinaga happemuul. Selline kujumuutus mulle meeldib, kuigi ma pean nõustuma paari sõbra väitega, et kohati kipub Planet Spot ennast liialt kordama ja õhus on vahetevahel liiga palju tühjust (teine kitarr või bass ei teeks paha), ent tuuma temperatuur tõuseb ja elu selle planeedi pinnal muutub iga päevaga aina talutavamaks ja mitmekesisemaks.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace
Planet Spot @ Facebook

Küsimus suurele ringile: kes oli õhtu kõige kärarikkam bänd?! Otseloomulikult järgmine Metsatöll, iga mõeldava festivali ja suurürituse teeneline meelejahutaja, reggaehimurite ja oraalmetali, kombitsate ning tinasaabastega verd leemendav soomustatud hirm. Seda et Tolmunud Mesipuu on alternatiivsema muusika ringkondades palju tähelepanu ning häid sõnu pälvinud – vaikselt imbub ka mujale maailma -, ja et iga kord kui nad esinevad, on lavaesine paksult rahvast täis (omajagu rohkem kui teiste esinejatega samal üritusel), ei vaja vahest ülekordamist, sest see on ilmselge. Tolmunud Mesipuu on seesugune bänd, keda ma näeksin hea meelega meie riiki esindamas EurovisioonilTolmunud Mesipuu massidesse! Ettekandmisele jõudsid: “Tervitusi maarahvale“, “Viska tulle“, “2 inimest ja 2 lammast“, “7000000 meest vaatab su naist“, “Kuradisosin“, “Mõlemad näevad“, “Pulgapillamisvähk“, “Seitsmetolline“, “Sisse välja ja stopp“, “Süä om” ja päris uus, eelmisel päeval valminud lugu, mis andis veidikene aimu nende tulevasest materjalist (tsüaniid ja mesi). Seitsmetollisest fenomenist saab aru vaid siis, kui ise kohal olla ja kaasa tantsida – mul on peas seitsmetolline nael. Tavapäraselt teevad nad seda viimase loona, mille järel võtab pidu räpase pöörde – mõneti ma mõistan miks see alati viimane lugu on, sest kui see liiga vara lendu lasta, siis ei mäleta peo lõpmist otsa enam mitte keegi. Tolmunud Mesipuu laivide kvaliteedinäit on 99.9%, ja seda liialdamata.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Tolmunud Mesipuu @ MySpace

Tünga saite, kui te hetkel arvasite et pidu sai sellega otsa. Ei saanud otsa ja õnneks väga räpaseks ka ei läinud kätte peale seitsmetollist fenomeni, nael oli jätkuvalt tugevalt, ja üpriski sügavale kolju sisse surutud. Crystal Cloistersil polnud põhjust häbeneda, kuigi eelmine bänd oli olnud ütlemata kõva, nii kõva, et jumalgi võtaks tema kotta astudes sandaalid jalast ning kummardaks püha puskariajamise masina ees. Crystal Cloistersil oli kuulajatele pakkuda uutmoodi üllatus, nimelt on bändiga liitunud teine kitarrist (kelle nime ma ei tea), mille tõttu kõlavad nad nüüd üksjagu rammusamalt. Ja nii vist ongi õige – süvaproge (korallsilmsed soolod jne.), mis mul mõtteis mõlkus seoses uudisega, et bändil nüüdsest kaks kitarristi, pole justkui Cloistersi teema. Aga ei tasu valesti aru saada: kompsitsioonid on piisavalt keerukad ning vaimase kehaga kaasakiskuvad, hoiavad põnevil.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace
Crystal Cloisters @ Facebook

Edasi…

Rohkem videoklippe

30
Mar 11

Tulemas: Southern Sun @ Rockstar’s (08.04.2011)

Kodumaise kõrbenud roki fookusel mängivad:

Crystal Cloisters (postly stoner)
www.myspace.com/crystalcloisters/

Planet Spot (mostly stoner)
www.myspace.com/planetspot

Zahir (rock and roll tractor)
www.myspace.com/zzzahir

pehmema maandumise tagab:

Uus Energia (dub)
www.myspace.com/uusenergia

Uksed: 21.00
Pilet: 5/3 (FB)

Puerto Rico rahvamuusikud.

YouTube Preview Image

Mongoolia liivakõrbete imperaatorid.

YouTube Preview Image

Põhja-Korea tuumalõhkepead.

YouTube Preview Image

Jamaica siniverelised kapitalistid.

YouTube Preview Image

Southern Sun @ Facebook
Southern Sun @ Rada7