01. Ain’t Fit To Live Here
02. No Good, Mr. Holden
03. Hisingen Blues
04. Uncomfortably Numb
05. Buying Truth (Tack & Förlåt)
06. Longing
07. Ungrateful Are The Dead
08. RSS
09. The Siren
Ammusurnud, 90-ndate keskpaiku tegutsenud Rootsi raskeroki ja psühhedeelia sugemetega kollektiiv Norrsken oli kahtlemata väärt bänd, aga tõenäoliselt on suurem väärtus, õigemini tasub tähelepanu pöörata tolle lagunemise järel tekkinud bändidele, kelledele lahkunu omakesed elu sisse puhusid: Witchcraft (siinmailgi esinemas käinud), Dead Man ja Graveyard. Need nimed ei tohiks tekitada võõristust ega üleliigseid küsimusi – kõik kolm on võrdlemisi kuulsad ja teada-tuntud psühhedeelse ja progressiivse suunitlusega, klassikalist 70-ndate aurat ja intellektuaalsust edasi kandvad grupeeringud. Graveyardi 2007. aastal ilmunud endanimeline debüüt on vast kõige parem näide sellest rekreatsioonilise taaga ja nostalgia kummardamisest, mis niivõrd maise ja samas poeetilise vormi on taaskord võtnud. “Graveyard” kõrghetked on kõhklemata “Evil Ways“, “Lost In Confusion“, “Blue Soul” ja “As The Years Pass By, The Hours Bend“. Justkui teiste Rootsi nn. stõuner-roki bändide puhul, on kaunikesti tugevaks jooneks tiba keerulisemad ja liigendunumad instrumentaalseaded ning küllaldaselt turvalise piskuna iva folkmuusikast (küllaltki huvitav ja omapärane signatuur, mille järgi nonde bändide Rootsi juured ära tunda), põimituna kirglikust ja erootilis-amüsantsest bluusrokist.
Nelja aastaga juhtub siin- ja sealpool elu ühte kui teist, millest me räägime ja millest me ei pruugi rääkida, olenevalt teema raskuskeskmest ja häiritusest, kerged lahendatakse, rasked aga jäävad pikkadeks aastateks õhku suluseisu vaikima. Surnudaedki pole teab mis vaikne koht, aga ka mitte väga kärarikas, pigem ikka tasane. Nimeta ja nimega hauad, uued ja vanad kõrvuti und magavad sõbrad või võõrad, kellel pole üksteisest vähimatki aimu enne teisse, füüsiliselt olematusse maailma jõudmist; kõrva vastu maad surudes teadagi midagi ei kuule, võib-olla lähenevaid samme, võib-olla kolme ja poole kilomeetri kaugusel rööpaid mööda roomava veduri aeglast, kabelikku ja hetkest hetkesse kostuvat ühtlast korisemist. Mine kas või absoluutsesse pimedusse mattunud ööl sinna, ikka mitte kui midagi ei kuule, ainumalt tunned kõhedust ja südame all õõnsat tühjust – pigem tapab sind ürgne hirm kui rändav hing. Hirmust vabanemiseks pead sa oma hingest vabanema, võimalusi on tervelt kaks: lahkuda ja kustutada tuli või teha peenikene äri sarvi antud kahega, olendiga kes täidab sinu kõikvõimalikud soovid ja mõeldamatud unistused. Teadagi värk, et õigetel bluusimeestel seda hinge enam ei ole, eks nad tollest peene äriga lahti said – oh ei, ega need hingeta ja kaastundeta mehed kuidagimoodi kehvemad ei ole, vastupidi. Hingeta pole hirmu, hirmuta on kõik uksed valla, ja on kõige kõigem. Graveyardil pole hirmu, ja kuna pole hirmu, pole midagi mis neid keelaks, aga ei saa öelda, et nende muusikas hinge ei ole, kahtlemata on, ja palju – vahest ongi nende muusika sarvi kaks, kellele nad oma hinged müüsid, võimendades selle haaret ja külluslikkust. Neli aastat vaikimist ja siin ta nüüd on, “Hisingen Blues“.
Surnuaed on neelanud järgneva hinge, võib-olla neli, paisunud laiemaks ja on üksjagu lähemal raudteele, mistõttu on seal nüüdsest mõndapidi keerulisem oma koha ja rahu leidmine, kuid alati on olemas need tähistaevast ümbritsetud, armetust ja kahvatukollasest täiskuust mahitatud tuule- ja hingvaiksed pimedusekolded, peidetud ja kiivate silmade eest kaugemale pagenud iidsed krüptid, meenutades seda päris vana, umbrohust kinni kasvanud haudadest lava. See on see sama surnudaed, ikka, proosaline ja vagur, keev tõrv ja must katk. Pügatud umbrohi ja üldiselt hoolitsetum väljanägemine ei suuda petta ega unustama panna. Jonatan Ramm ja Joakim Nilsson ühtesoodu heitlevad vokaalid ning kitarrid, alatute ja ausate võtetega, kord on peal üks ja siis teine, võitlevad – võidavad ja kaotavad -, rikastades muidu ehk liiga olmeks muutuva tavapärasuse ja tavapäratuse rutiini. Axel Sjöberg ammutab inspiratsiooni teab millest, aga tema transtsendentaalne ja žanripiiridest väljaspool kompiv, nendega manipuleeriv ning eksperimenteeriv trummimäng, ja tugev sidestumine bassiga (Rikard Edlund) – tugev ja nauditav rütmisektsiooni koostöö. Kui debüüt omas veel igandlikke sugulussidemeid trööstiva Black Sabbathi ja Pentagramiga, siis ”Hisingen Blues” võtab malli pigem sirgjoonelisest bluusrokist, kelledest võib motiivide näol näiteks esile tuua Led Zeppelini, Creami ja Blue Cheeri. Omajagu tehnilisust ja ettearvamatust, mõneti kuulajasõbralikum kui talle eelnenud album, teisalt pehmem ja banaalsem.
Otsekui klassikaline bluusroki album nõuab, leiab sealt kütet, teravat ja alastamatut boogie‘t, ja malbeid, põletavaid pisaraid voolama panevaid ballaade. Ja siis on eriskummalised lood, mida ei oskagi konkreetselt ühtegi mainitud lahtrisse paigutada. Avalugu “Ain’t Fit To Live Here” ei mökuta ega kavatsegi seda avamise aud mõnele malbele ballaadile anda. Nimilugu “Hisingen Blues” kui “Buying Truth (Tack & Förlåt)” ja “RSS” jätkavad sellesamase natuuriga: tihedalt tipitud kitarride paarissoolod, törts ragisevad, törts imalamad ahaaa-ueeehh-ooohh stiilis vokaalid, see-eest sobituvad ja ei salga üksteise olemasolu, pidades mõtestatud dialooge. Ära alahinda bluusi jõudu, ära alahinda jõulisi bluusilugusid “No Good, Mr. Holden“, “Uncomfortably Numb” ja “The Siren“, malbed aga kavalad, andes põlevale lõkkele indu juurde. Sõda ja kaevikud, üle peade lendavad pommitajad, kaevikutesse peitunud sõdurid ja sõja grotesksus: keegi vilistab ja keegi hingab, keegi ootab ja keegi sureb – instrumentaalne “Longing” lummab uskumatu atmosfääriga.
“Hisingen Blues” tuleb, haarab, rebib ja jätab – jätab hingeta ja kahmab südame.
Rikard Edlund (bass), Jonatan Ramm (kitarr, vokaal), Axel Sjöberg (trummid) ja Joakim Nilsson (kitarr, vokaal).
Hinnang: 4/5
