Sissekanded sildistatud: rootsi

10
Apr 11

Graveyard – Hisingen Blues (2011)

01. Ain’t Fit To Live Here
02. No Good, Mr. Holden
03. Hisingen Blues
04. Uncomfortably Numb
05. Buying Truth (Tack & Förlåt)
06. Longing
07. Ungrateful Are The Dead
08. RSS
09. The Siren

Ammusurnud, 90-ndate keskpaiku tegutsenud Rootsi raskeroki ja psühhedeelia sugemetega kollektiiv Norrsken oli kahtlemata väärt bänd, aga tõenäoliselt on suurem väärtus, õigemini tasub tähelepanu pöörata tolle lagunemise järel tekkinud bändidele, kelledele lahkunu omakesed elu sisse puhusid: Witchcraft (siinmailgi esinemas käinud), Dead Man ja Graveyard. Need nimed ei tohiks tekitada võõristust ega üleliigseid küsimusi – kõik kolm on võrdlemisi kuulsad ja teada-tuntud psühhedeelse ja progressiivse suunitlusega, klassikalist 70-ndate aurat ja intellektuaalsust edasi kandvad grupeeringud. Graveyardi 2007. aastal ilmunud endanimeline debüüt on vast kõige parem näide sellest rekreatsioonilise taaga ja nostalgia kummardamisest, mis niivõrd maise ja samas poeetilise vormi on taaskord võtnud. “Graveyard” kõrghetked on kõhklemata “Evil Ways“, “Lost In Confusion“, “Blue Soul” ja “As The Years Pass By, The Hours Bend“. Justkui teiste Rootsi nn. stõuner-roki bändide puhul, on kaunikesti tugevaks jooneks tiba keerulisemad ja liigendunumad instrumentaalseaded ning küllaldaselt turvalise piskuna iva folkmuusikast (küllaltki huvitav ja omapärane signatuur, mille järgi nonde bändide Rootsi juured ära tunda), põimituna kirglikust ja erootilis-amüsantsest bluusrokist.

Nelja aastaga juhtub siin- ja sealpool elu ühte kui teist, millest me räägime ja millest me ei pruugi rääkida, olenevalt teema raskuskeskmest ja häiritusest, kerged lahendatakse, rasked aga jäävad pikkadeks aastateks õhku suluseisu vaikima. Surnudaedki pole teab mis vaikne koht, aga ka mitte väga kärarikas, pigem ikka tasane. Nimeta ja nimega hauad, uued ja vanad kõrvuti und magavad sõbrad või võõrad, kellel pole üksteisest vähimatki aimu enne teisse, füüsiliselt olematusse maailma jõudmist; kõrva vastu maad surudes teadagi midagi ei kuule, võib-olla lähenevaid samme, võib-olla kolme ja poole kilomeetri kaugusel rööpaid mööda roomava veduri aeglast, kabelikku ja hetkest hetkesse kostuvat ühtlast korisemist. Mine kas või absoluutsesse pimedusse mattunud ööl sinna, ikka mitte kui midagi ei kuule, ainumalt tunned kõhedust ja südame all õõnsat tühjust – pigem tapab sind ürgne hirm kui rändav hing. Hirmust vabanemiseks pead sa oma hingest vabanema, võimalusi on tervelt kaks: lahkuda ja kustutada tuli või teha peenikene äri sarvi antud kahega, olendiga kes täidab sinu kõikvõimalikud soovid ja mõeldamatud unistused. Teadagi värk, et õigetel bluusimeestel seda hinge enam ei ole, eks nad tollest peene äriga lahti said – oh ei, ega need hingeta ja kaastundeta mehed kuidagimoodi kehvemad ei ole, vastupidi. Hingeta pole hirmu, hirmuta on kõik uksed valla, ja on kõige kõigem. Graveyardil pole hirmu, ja kuna pole hirmu, pole midagi mis neid keelaks, aga ei saa öelda, et nende muusikas hinge ei ole, kahtlemata on, ja palju – vahest ongi nende muusika sarvi kaks, kellele nad oma hinged müüsid, võimendades selle haaret ja külluslikkust. Neli aastat vaikimist ja siin ta nüüd on, “Hisingen Blues“.

Surnuaed on neelanud järgneva hinge, võib-olla neli, paisunud laiemaks ja on üksjagu lähemal raudteele, mistõttu on seal nüüdsest mõndapidi keerulisem oma koha ja rahu leidmine, kuid alati on olemas need tähistaevast ümbritsetud, armetust ja kahvatukollasest täiskuust mahitatud tuule- ja hingvaiksed pimedusekolded, peidetud ja kiivate silmade eest kaugemale pagenud iidsed krüptid, meenutades seda päris vana, umbrohust kinni kasvanud haudadest lava. See on see sama surnudaed, ikka, proosaline ja vagur, keev tõrv ja must katk. Pügatud umbrohi ja üldiselt hoolitsetum väljanägemine ei suuda petta ega unustama panna. Jonatan Ramm ja Joakim Nilsson ühtesoodu heitlevad vokaalid ning kitarrid, alatute ja ausate võtetega, kord on peal üks ja siis teine, võitlevad – võidavad ja kaotavad -, rikastades muidu ehk liiga olmeks muutuva tavapärasuse ja tavapäratuse rutiini. Axel Sjöberg ammutab inspiratsiooni teab millest, aga tema transtsendentaalne ja žanripiiridest väljaspool kompiv, nendega manipuleeriv ning eksperimenteeriv trummimäng, ja tugev sidestumine bassiga (Rikard Edlund) – tugev ja nauditav rütmisektsiooni koostöö. Kui debüüt omas veel igandlikke sugulussidemeid trööstiva Black Sabbathi ja Pentagramiga, siis ”Hisingen Blues” võtab malli pigem sirgjoonelisest bluusrokist, kelledest võib motiivide näol näiteks esile tuua Led Zeppelini, Creami ja Blue Cheeri. Omajagu tehnilisust ja ettearvamatust, mõneti kuulajasõbralikum kui talle eelnenud album, teisalt pehmem ja banaalsem.

Otsekui klassikaline bluusroki album nõuab, leiab sealt kütet, teravat ja alastamatut boogie‘t, ja malbeid, põletavaid pisaraid voolama panevaid ballaade. Ja siis on eriskummalised lood, mida ei oskagi konkreetselt ühtegi mainitud lahtrisse paigutada. Avalugu “Ain’t Fit To Live Here” ei mökuta ega kavatsegi seda avamise aud mõnele malbele ballaadile anda. Nimilugu “Hisingen Blues” kui “Buying Truth (Tack & Förlåt)” ja “RSS” jätkavad sellesamase natuuriga: tihedalt tipitud kitarride paarissoolod, törts ragisevad, törts imalamad ahaaa-ueeehh-ooohh stiilis vokaalid, see-eest sobituvad ja ei salga üksteise olemasolu, pidades mõtestatud dialooge. Ära alahinda bluusi jõudu, ära alahinda jõulisi bluusilugusid “No Good, Mr. Holden“, “Uncomfortably Numb” ja “The Siren“, malbed aga kavalad, andes põlevale lõkkele indu juurde. Sõda ja kaevikud, üle peade lendavad pommitajad, kaevikutesse peitunud sõdurid ja sõja grotesksus: keegi vilistab ja keegi hingab, keegi ootab ja keegi sureb – instrumentaalne “Longing” lummab uskumatu atmosfääriga.

Hisingen Blues” tuleb, haarab, rebib ja jätab – jätab hingeta ja kahmab südame.

Rikard Edlund (bass), Jonatan Ramm (kitarr, vokaal), Axel Sjöberg (trummid) ja Joakim Nilsson (kitarr, vokaal).

Hinnang: 4/5

Graveyard @ MySpace
Graveyard @ Wikipedia

19
Aug 10

S:T Erik – From Under The Tarn (2009)

01. Goddess
02. The Search
03. Your Highness
04. Black Wall
05. Swan Song

Seitsmenda paralleeluniversumi spiraalse galaktika, Linnutee, kaardunud haru turjal purjetava sinirohelise eluhälli üksluisusest ja misantroopiast sirgunud viieliikmeline muusikakollektiiv Uppsalast, Rootsist, kannab kuninga, hiljem pühakuks kuulutatud Erik Jedvardssoni (Erik IX, valitses aastatel 11551160) nime. Erik kes hukkus lahingus taanlastega, kohta räägitakse, et kui ta surmava mõõgahoobi tagajärjel maha varises ning tema elutust kehast välja purskuv veri puutus kokku musta mullakamaraga, tekkis ühtäkki sinna kohta värsket vett immitsev veesilm, mis ei olnud päris tavaline, sest selle veel olevat olnud tervendav toime; kuninga haudki ei jäänud imedest puutumata ja seetõttu kuulutati ta postuumselt pühakuks. Nüüd, 850 aastat hiljem, küll kaugel kristlikest ideoloogiatest ja traditsioonidest, jätkab omamoodi kord pooleli jäänud püha sõda samast kandist kui kroonitud pea pärinev S:T Erik, kosmilis-sakraalses vormis debüüdiga “From Under The Tarn“, paljastades tolle kristliku valitseja paganlikud spirituaalalged.

Kui kuidagimoodi S:T Eriku muusikat karakteriseerida ja kõrvutada, siis esmalt sidestub nonde looming bändidega Electric Wizard, Ufomammut ja Om – natukene kõigist, ent samas ka midagi uut ja joovastavat. Kosmilistest aadetest hoolimata, toestab aluspinda raskete, maa külgetõmbejõust vannutatud riffide sülem, mille peale laotub tihti märkamatult gravitatsiooniseadustest rõhumata elektrooniliste efektide ja süntesaatorite kiht, atmosfääriline kadalipp kui nirvaana, mis isekeskis sünkroniseeruvad inimaju gammalainetega, avades seni peidetud maailmu ja olekutasandeid. Valju päikesetuulena kumisevad bassisagedused ja asteroidina mööda kosmilisi avarusi veniv kentsakas vokaal, olles pahatihti groteskne ning ekslev, kuid hetkekski kõlamata opereerimist vajava võõrorganina, on teostatud bändi vaimse isa Erik Nordströmi poolt.

Avapauguna rammiv “Goddess“ on äärmiselt võimas, raputades ja pekstes välja selle viimase ning tekitades koheselt isu rohkema järele. Selles on kõike, millega sai varemalt S:T Eriku spetsiifilist heliloomet kirjeldatud, alustades rinnust haaravatest riffistruktuuridest ja lõpetades salapäraste alateadvuse vingerpussidega. Kõlab justkui jonniv sügispäev: algab ja lõppeb tormiselt, vahele mahub kohatisi selginemisi. Sinnakanti laskub ka madalfrondil tormav “Your Higness“, paraku siiski tekitamata analoogseid ovatsioone. “The Search” puhul on kõige enam tunda seda nn. “psühhedeelset mekki”, unelevat seestumist ja hallollusele distinktiivselt mõjuvat lõhestumist mitme meeleseisundi vahel; “Goddess“-i kõrval üks kauamängiva paremaid lugusid. Mõneti on selles loos huvitavalt lahendatud vokaalsed partiid: tavapärase meeshääle kõrval lahustub üldisesse meeleollu kriipiva paarisharmooniana naisvokaal, mis nagu tahaks ennast kontekstist välja rebida ja domineerida, kuid õnneks või kahjuks see tal ei õnnestu.

Klassikalise doom‘i mõistes sobitub siit albumilt kõige paremini sinna kategooriasse ”Black Wall“, nii ülesehituse kui vokaali poolest, mis kõlab üllatavalt hästi. “From Under The Tarn“-i kulminatsioon “Swan Song“, meenutab olemuselt mingil määral “The Search“-i, on ühtlasi ka selle kõige pikem lugu, ulatudes pea 14 minuti kanti, olemata seejuures igav ja üksluine. Süntesaatori ohjatud, udulooriga kaetud helimaastikul vonklevad hüpnootilis-tummised, aegluubis roomavad “ommilikud” (Om) riffid, mille tühimikud täidab taaskord kriipiv vokaal; algselt tugevalt struktureeritud lugu kasvab ühel hetkel ometigi isemoodi jam‘ilikus ettevõtmiseks, kus kaotavad otsese seose ja tähtsuse aeg ning ruum, pead võtavad senitundmatud universumiseadused.

Tundub, et S:T Erik on igati kõlbulik kandma enese küljes märgendit space doom.

Hinnang: 4/5

S:T Erik @ MySpace
S:T Erik @ Encyclopaedia Metallum

12
May 10

Roadburn Festival 2010: Proloog

13. aprill

Kell oli vistist mõned minutid peale kümmet, kui surusin miniatuursesse matkakotti viimased hädatarvilikud asjad ning astusin lustakal sammul vaprate kaasvõitlejate juurde, eelseisvaks lahinguks terasrüüd karastama. Virgutav tunnikene möödus kiiresti ja peagi seadsime sammud bussijaama suunas, et jõuda kell üksteist väljuvale bussile Tallinnasse.

Paar tundi hiljem, Tallinnas, teel sadamasse, kes raskema ja kes kergema koormaga, otsustasime peatuda Scotland Yardis (see mis kesklinnas asub), et seal sisustada ülejäänud reisiseltskonnaga kohtumiseni jäänud aega ja kinnitada keha. Nõmedalt kallis menüü ja tillukesed portsjonid, aga see-eest söök maitses väga hästi. Humalavesi ka – peabki uurima, millega täpsemalt tegu oli. Natukene peale kolme lahkusime ja jätkasime teekonda sadama suunas, kuhu me jõudsime orienteeruvalt pool tundi hiljem. Ja veel tülpimapanevat ootamist, sedakorda Tallinna Sadama D-terminalis.

Pool viis saime bussijuhi Asko ja teiste süvamuusikahuvilistega Poseidoni ees kokku ja veeresime seejärel vaalaskala Baltic Queen kõhtu, milles me siis isekeskis Rootsi poole loksuma hakkasime. Loksusime ning ajasime niisama juttu, ja vaatasime põnevusega televusserist kentsakat huumorisaadet. Kui juba kord laevaga avamerel seilata, siis ei saa jätta maitsmata oivalise buffet‘i kirevat menüüd – eks ta tegelikult priiskamine ole, ent vahest, – puhkuse ajal -, võib seda endale lubada. Tarbitud kogused olid nii hullumeelsed, et ma parem ei mainiks neid, väljaarvatud fakti, et eelmine rekord sai pika puuga löödud. Hüva söögi raiskamine.

Justkui eesootava festivali soojenduseks, esines tollel õhtul svenssonite Highride. Ei olnud see sõit ühtigi nii kõrge kui välja reklaamitud. Huvitavaid momente nende muusika leidus, aga ei midagi revolutsioonilist. Meeste enda meenutused õhtust.

14. aprill

Kolmapäev möödus peamiselt sõitmise tähe all. 10:00 maabusime Rootsis, Stockholmis ja alustasime reisi kõige raskemat osa – 1500 kilomeetrit kulgemist neljarattalisel hoburatsul. Ilm oli ilus: taevas sinine ja päike kõrgel sirmil; kilomeetrid kaugenesid üksteise võidu seljataha kui linnutiivul.

Umbkaudu kuue paiku ületasime võimsa Öresundi silla, mida ma olen alati ihanud ise näha ja ületada. Monoliitne ehitis.

Taanist jääb mulle alatiseks meelde räige fekaalihais: mõlemal pool teeäärt mustasid värskelt “väetatud” põllulapid, kuhu ka ei vaadanud. Saksamaa magasin suuresti maha, või kui üdini aus olla, siis magamiseks oli seda küll raske nimetada, vahest unesegaseks vegeteerimiseks. Saksa kiirteed ja autostereos taustal üürgamas Electric Wizardi sugestiivse monotoonsusega ”Dopethrone“. Ma ei ole päris kindel, mida elektrivõlurid sosistasid, kuid uni tuli varmalt ja kohati õnnestus siiski mõned loetud minutid tukastada. Huvitavad nüansid.

Martin: Ei möödunud need kilomeetrid nii roosiliselt midagi, vähemalt mitte minu jaoks. Kuna ma ei mahu keskmise inimese mõõtmetesse, siis oli seal bussis suht kitsuke olla ning olgugi, et peatusi üsna tihti tehti, kippusid jalad valutama. Teine asi, mille üle tahaks kaevata, oli WiFi või õigemini tasuta WiFi puudumine. Traadita võrke küll oli, aga ainukese tasuta võrgu leidsime tagasiteel ühes McDonald’sist. Aga sellegipoolest oli üsna muhe kihutada läbi öise Saksamaa, taustaks kõlamas Electric Wizard, või Hollandis, kus kõlarites mürgeldas juba Slayer. Pikapeale harjus ka väetise haisuga.

15. aprill

On varahommik, kell on paremal juhul alles pool viis. Väljas on +5C kraadi sooja ja trobikond eestlasi vahib Tilburg Central Stationis. Ootavad ja ootavad, kuid midagi ei paista veel niipea juhtuvat, vähemalt mitte ennem keskpäeva.

Tilburg ärkab. Ärkab ka rongijaama ootepaviljoni nurgas magav rasta, kookides põuest välja kollase karbi “kõigevägevamaga”. Ootamatutest külalistest kohutatud mees rullib oma osavate käte vahel maskuliinse joint‘i, suundudes seejärel seda nurga taha konsumeerima. Mõne hetke möödudes poeb tõmmu mees koduseks saanud nurka tagasi magama, laskmata ennast segada sissetungijatest.

Tänavatele sigineb aina rohkem inimesi, ratastega ja ratasteta. Paviljon täitub tööle ruttavate tilburglastega – meeletu sagimine. Haiglasliku rattaarmastuse (rattateedel ei ole soovitav kõndida!) kõrval pani mind veel imestama kirjasõnalembeste arvukus varahommikuses linnapildis: igal kui teisel linlasel oli näppudevahel äsja trükist tulnud värske ajaleht või halvimal juhul lihtlabane raamat.

Martin: Vot rattateed olid ohtlikud, ohtlikumad isegi kui autoteed. Seal kimasid nii salakavalalt vaiksed rattad, motorollerid kui ka vilkuvate valgustitega varustatud rulluisutajad. Samas peab tunnistama, et rattakultuur oli seal eeskujulik – kui veloga liikujad pidid jagama teed jalakäijatega, siis nad andsid juba viisakas kauguses kella, nii et sa said rahulikult neilt eest ära astuda.

Ennist näputööd harrastanud tõmmu noormees kadus teadmata suunas. Umbkaudu samal ajal (pool kaheksa – mõned minutid siia sinna), otsustasime ka meie edasi liikuda, sest niisama molutamine ja lakke vahtimine muutus mõneti tüütuks. Suunaks Beekse Bergeni laagriplats, kus möödusid meie järgnevad külmad kevadööd.

Tilburgist välja viiva tee selgitamine ei olnudki teab mis keeruline ettevõtmine, aga selle-eest oli keeruline Beekse Bergeni ülesleidmine. Esiteks polnud me kindlad, et me oleme õigel teeotsal; teiseks sisenesime Beekse Bergenisse täiesti valest otsast; kolmandaks astusime traktor-rongi pealt liialt vara maha, mis tõttu pidime kõva maa veel jalgsi käima. Traktor-rongi võib pidada kõige kurioosemaks sõiduvahendiks, millega nende päevade jooksul sõidetud sai. Tee siis veel läheneva sõiduki üle nalja, et see ongi meie rong – enam ei julge taolisi nalju teha, sest kunagi ei või teada mis järgmisena taevast alla sajab.

Martin: Beekse Bergen on mitmekümnel ruutkilomeetril paiknev kämping, lõbustuspark, loomaaed ja kes-teab-mis-veel. Väga ilus kohta, kuigi eriti ringi vaadata seal ei jõudnud. Õige koha ülesleidmist raskendas muidugi veel see (ja astumisvaeva suurendas), et kiirtee selle kaheks jagas.

Hoolimata teele paisatud takistustest, jõudsime lõppeks laagriplatsile kella kaheteistkümne paiku, kus esmalt püstitasime telgid ja seejärel lunastasime käepaelad. Polaarse pikkusega päev väsitas nõnda, et enne esimest tähtsat festivalipäeva tuli põgusalt leiba luusse lasta. Peale mõningast kosumist oli aeg jalad taaskord alla võtta ning suunduda laagriesisele platsile, kust meid korjas üles autobuss (õnneks ei olnud seekord tegemist järelkäruga traktoriga)…

Jätkub…

07
Mar 10

Øresund Space Collective – Good Planets Are Hard To Find (2009)

Øresund Space Collective - Good Planets Are Hard To Find

01. Good Planets Are Hard To Find
02. Space Fountain
03. Orbital Elevator
04. PP746-3
05. My Heel Has A Beard
06. MTSST

Øresund Space Collective on rahvusvaheline supergrupp, muusikute kommuun, mille põhirivistus (9 liiget) koosneb peaasjalikult taanlastest ja rootslastest, erandina süntesaatorimängija, vaimne ise ja üks algseid initsiaatoreid  Scott Heller, kes on rahvuselt ameeriklane. Kollektiivi sünnist 2004. aastal, on sealt läbi käinud ka hulganisti sessioonimuusikud, keda on arvuliselt olnud kahekümne kanti ja natukene pealegi. Nagu üle kitsukese väina laiuv Øresundi sild, mis ühendab omavahel kahte riiki, Rootsit ja Taanit, liidab sillana erinevatest paigust pärit muusikante kiindumus, austus kosmilise roki vastu, tuues nad aeg-ajalt ühele või teisele poole füüsilist, riike eraldavat hiidsilda, kus nad külma õlle ja geniaalse hullumeelsuse vahelises sünergias, üritavad rohketest improvisatsioonidest saadetud jam-ide näol vahepeal tekkinud mõtted kokku mängida. Reeglina õnnestub see neil hästi – parimad sessioonid leiavad tee helikandjatele.

Kosmilise roki teada tuntud leviteeriva ravitoime ja meditatiivse rahulolutunde võimaliku etaloni ”Good Planets Are Hard To Find” tuumikusse kuuluvad universumiosakesed “Space Fountain“, “Orbital Elevator“, “PP746-3” ja “My Heel Has A Beard“, ei karda murda traditsioonide piire ja vürtsitavad futuristlike visioonide taustal nüüdisaegse kosmonautika põhitõdesid. Idealistlik terviklikus ja fraktaalselt alluvad struktuurid hävitatakse nimiloo “Good Planets Are Hard To Find” ja “MTSST” saatel – iseenesest mulle sitarr meeldib, üldises pildis ja nimetatud lugudes, ja bass üritab leida pidevalt uusi ja huvitavaid rütminüansse, kuid üldises harmoonias, orienteerituna rahumeelsele universumi kaardistamisele, eristuvad need millegipärast äärmise barbarliku agressiivsusega. 20 minuti pikkune sitarri jõuline näppimine on liig mis liig.

Hinnang: 4/5

Øresund Space Collective kodulehekülg
Øresund Space Collective @ MySpace
Øresund Space Collective @ Internet Archives

10
Feb 10

Asteroid – II (2010)

Asteroid II

01. Garden
02. Disappear
03. Karma
04. Edge
05. River
06. Lady
07. Towers
08. Fire
09. Time

Pilguheitest retrohõnguliste juurtega kosmilise objekti plahvatuslikust sünnist, ning maandumisest siia jumalate poolt hüljatud planeedile, ei ole eriti kaua aega möödunud – nõndasama ilmaletulekust. Taevane monoliit, eirates ühiskondliku vaimujõu degeneratsiooni ja progresseeruvat sõjardlikust – justkui sellele jonnaka auruvedurina ülesmäge vastu sõites – , seisab kindlalt seal, kuhu ta gravitatsioon ühel ammusel unustatud päeval istutas. Keset tühermaad, ahistatuna vormi murendavate tuulte ja vihmade poolt, laulab tema, nukrat ja kutsuvat laulu, juhatades enda juurde eluteelt eksinud ja spirituaalselt valgustust otsivaid surelikke. Kosmiliste jumalate reinkarnatsioon, lukustatud sügavale kivisse, kuulab ning palvetab vaevatud hingede eest, lastes muredel ja jõhkratel tegudel kanduda allatuult, et need kaoksid igaviku rüppe, kust neid keegi ülesse ei leiaks.

Asteroid

II” on isikupärane segu jõulistest riffidest, kulmineerudes tihti ennastunustavate jammi-sektsioonidega ülalpool pilvepiiri, krüptilisest lüürikast, ning Robini ja Johannese distinktiivselt läbikumavatest vokaalidest, mis kõlaks üksteiseta ilmetult. See neetud mesimagus ja tihke, atmosfääriline vaigukoorija, spetsiifilise signatuuriga fuzz, mille pulbitseval soojusel on ühtepuhku raske kuulmekanalitesse ära mahtuda. Lood on toekas kogum kergema ja raskema klassikalise roki paremikku kuuluvatest riffidest, iseenesestmõistetavalt modifitseerides seda enda nägemuse järgi erinevate vürtside ja koostisosade vahelise suhetega. “Asteroid” (2007) nimelise debüütalbumiga kõrvutades on edasi arenetud esmajoones struktuurilises mitmekesisuses, säilitades samas varasemalt tuntud näoka helipildi.

Au olla esimestel lehtedel muusikakeelde pandud juturaamatus, said tempokad lood “Garden” ja “Disappear“. Asteroidile omane kõla, vahega, et peagi tuuakse sisse mõningad uued ja üllatavad nüansid, tehes neist kaasahaaravad ja meenutamist väärt palad. “Karma” on mõneti rahulikum lugu, arenedes sammu haaval sisult ja tempolt. “Edge” õhkab rohkelt positiivset energiat. “River” kitarriosa meenutab kummalisel kombel Yawning Mani lugu “Manolete“. Meeldiv. “Lady” algusriff on paljulubav, kuid siis vajub ära. “Towers” alustab sealt, kust jäi “Lady” pooleli ehk suuresti mitte midagi ütlev. Järgmine lugu “Fire” kõlab tunduvalt elurõõmsamalt ja avaramalt, kuigi see kõla on liiga tuttavlik ja kulunud. Vokaalsed lahendused on huvipakkuvad. “Time” koosneb peamiselt ühest suurest riffist – neetult pirakast riffist, mis sähvatab ussikombel terava keeleotsaga kord vasakule, siis paremale. Üks riff mis kordab ja kordab, korrates enda kordust. Viimane leht on iseäranis mahlakalt lennutav.

YouTube Preview Image
Time (Live)

Hinnang: 4.5/5

Asteroidi kodulehekülg
Asteroid @ MySpace
Asteroid @ Fuzzorama Records