Sissekanded sildistatud: saksamaa

16
Jun 11

Grandloom – Sunburst (2011)

01. Orbit Wobbler
02. Woodbridge
03. Apollo Moon
04. Larry Fairy
05. The Holy Letter
06. Earthvalley

Sunburst” on Grandloomi esimene stuudioalbum, ehkki linti võetud materjali on bändil ette näidata mõneti rohkem. Tunamullu salvestatud, ligi kaks tundi adrenaliiniga võrgutav ja leegiheitjaga delikaatselt raseeriv kontsertsalvestis “Live At Bautzener Tor” (2009), annab kui võtab armu, kohutab parajalt räpase ja lärmaka, vabalt hingava klaasist tulemäe hingeldamise ning tinast saabastega akvanaudi raskete sammudega. Nimetatud album on bändi sotsiaalmeediakanalite kaudu niisama omastatav, ja hoolimata oma sakilisusest hea alguspunkt kust alustada Grandloomiga tutvumist – kohe otse algusest. Seoses uue albumiga avastasin ka, et hiljuti ilmus neilt “5 Dollar Jam” (2010), neljalooline lühialbum, kus on veidikene hubasemasse kui kontsentreeritumasse vormi valatud 3 lugu eelnenud kontsertalbumilt ja üks lühidapoolne uus lugu. “5 Dollar Jam“-i helipilt, selle produktsioonilised eripärad ja mööndused on siiani kõige meelepärasemad, sidudes ühte impulsiivsuse ja rabeduse kui pehmed ja unistavad psühhedeelsed taotlused; “Live At Bautzener Tor” annab küll edasi higise, kitsa ja tihti lärmaka keldriklubi atmosfääri, ent jääb sirgeseinaliseks; “Sunburst” kõlab vahest liialt üleprodutseeritult, dünaamika on aga omal kohal ja mitmekesistab instrumentaaltrio püüdlusi, mis pruugi üldsegi paha olla.

Grandloomi kõrvutatakse pahatihti seesuguste sangarlike nimedega nagu Kyuss, Karma To Burn ja otse loomulikult kaasmaalastest Colour Haze’i kui Samsara Blues Experimentiga. Grandloomi muusikat võib karakteriseerida kui pooltoorest, kergelt läbiküpsetatud biifsteeki, hõrgult mahlane ja vürtsidega pole koonerdatud, maitsemeeled saavad oivalise elamuse osaliseks. Selle eest, et see tükk tuline on, hoiatada ei saa, ja mida tulisem, seda paremini see üldiselt maitseb, vürtsidega peab vältimatult leppima. Minetades kulinaarse fantaasia ja pöördudes tagasi muusikaliste fantaseeringute rüppe, siis ”Sunburst“-i puhul on tegemist Grandloomi huvitavaima, ja vahest isegi parima väljalaskega, vaatamata et ma teda ülemäära vuntsituks pidasin just ennist. Koloriitsuse ja maiste ebajumalate kummardamise kõrval on ehedalt säilinud algsed kriteeriumid ning tõlgenduslikud arusaamad. On rahutu rongina edasitõttav rock’n'roll, on psühhotroopne kuningriik ja on talumatult tühi taiga, kus on võimalik komistada ainult iseenda otsa. Ja Grandloom oskab groovida!

Justkui “5 Dollar Jam“, koosneb ”Sunburst“-gi  valdavalt varasemalt kontsertalbumilt kuuldud lugudest. Struktuuriliselt on vanad lood enamvähem samaks jäänud, kuigi paratamatult peab tõdema nende kõikide puhul seda, et aja möödudes on nad ainumalt paremuse suunas edasi arenenud, kõlavad üksjagu terviklikumalt, rohkem päris lugude moodi kui jämmidena, rääkimata kontrollitud keskkonnas salvestamisest ja professionaalsest järelsättimisest, mis toovad pisematki nüansid välja, kuvandudes detailiderohkete kuulamiselamustena. Noist möödaniku kompositsioonidest on mokkamööda kõige enam “The Holy Letter” ja “Earthvalley“: esimene neist on Grandloomi üks süngemaid mõtteavaldusi, sidudes ennast tugevalt doom‘i paradigmaga, teine jällegi algab tempokalt, kandudes veerivaks ja lauseotsa otsivaks jämmiks, milleni viimaks oivaliselt ka jõutakse. Suundudes olevikku, leiame me sealt kaks uut lugu. Uued lood paljastavad Grandloomi aimatava potentsiaali. Surakaga algav “Orbit Wobbler” ulatab üsna kiiresti jutulõnga rütmisektsiooni kätte, kitarri kuuleb tagataustal laveeriva õrna ja maitseka foonina, lõpus toimub mõnusalt harmooniline pingestumine ning natukene nukrast ja ühehäälsest monoloogile kalduvast kudrutamisest saab rõkkav küte. Akustilise kitarri introga sissejuhatav ja hilissügiste sopaste kiviriffidega üle valav “Larry Fairy“, on samuti arvestatav kandidaat albumi paremikus.

Grandloomi puhul on tegemist kahtlemata väärt lisaga Saksamaa põrandaaluse rock’n'roll‘i ja stõuner-rokki viljelevate kollektiivide kampa. Neid tuleb sealt viimasel ajal jube palju.

Hans (bass), Rischi (trummid) ja Tom (kitarr).

Hinnang: 4/5

Grandloom @ Facebook
Grandloom @ MySpace

18
May 11

Electric Moon – Inferno (2011)

01. Mental Record
02. Inferno

Sula Bassana, sündinud siia maailma kodanikunimega David Schmidt, kõnesoleva bändi üks asutajatest ja edasiviijatest, on olnud seotud ning on endiselt tegev erisugustes, psühhedeelse maailmakäsitluse tarkust omandavates ja endast vähemteadjatele edasi andvates kollektiivides  - kes teab, see teab, kes ei tea, see ei tea, kuigi peaks teadma, parandagu see viga, ja teadku – , ja tema jõud ega talent ei näi kuskilt otsast lõppevat. Electric Moon on tema kõige vastsem kooslus, asutatud möödunud aastal, hoolimata millest on kaasaarvatud selle albumiga ilmunud juba 5 kauamängivat, tõsi, marginaalse osa moodustavad kontsertsalvestised, aga see ei pehmenda asjaolu, et seda on säherduse üürikese aja kohta omajagu. Ühe käe sõrmede jagu müstilisi ja vähem müstilisi avastusi, imelised on kõik ühtemoodi, vaatenurk ja tundmused on mõneti erinevad. Bassi leiame mängimas nooremapoolse Komet Lulu, kes on ühtlasi Davidi tüdruksõber ja Electric Mooni visuaalsete taieste autor. Trummidelt aga Alexi, kellele on see esimene album kaasa teha, võttes teatepulga üle eelmiselt trummarilt Pablo Carnevalilt. “Lunatics” (2010) möödus pea märkamatult, ometigi omistan ma talle tagantjärele hõbekuuli – tungigu see rindu tollele tehispäikese kollakas-pruunikas, hädises ja tuhmis valguses kondavale somaatilisele pseudoolendile, sündinuna tunnetuslikest ja olemuslikest tõlgendustest, vabastagu see kuul teda maisest rusuvast eksistentsist, ja jätkaku ta oma teekonda kontsentreeritud vaimkehana. Tugev algus – algus, mis oli kõigest algus, aga väärt algus.

Lähtudes üldtunnustatud popmuusika formaadist, kolm kuni neli minutit on sobilik pikkus ühele raadio- ja kuulajasõbralikule loole. Electric Mooni raadiosõbralikkus on suure küsimärgi all, kuid see on niivõrd vähetähtis, et selle võib hetkel unustada. Kes kuulab, see leiab sõbra, ja kes ei kuula, leiab ikkagi sõbra, vaenlast vast mitte.

Electric Mooni seekordne retk – ja retke all ei mõtle ma mingisugust tühipaljast ja mõttetut loksumist intergalaktilise veoki tagakastis, vaid ikka universumitevahelist kiirrongi - algab veerandtunnise proovilepanekuga, otsides esiti isegi pikka aega jalgealust, mõne aja möödudes rütmisektsioon selle leiabki: Lulu soojalt kutsuv ja teed juhatav bass, Davidi käheda kurguga kitarr üritab meid küll eemale meelitada, aga väga hästi tal see ei õnnestu. Domineerivateks on rütmisektsiooni tujud, kitarr näib umbusklikuna, pelgab valgust ja jõriseb sombuselt. Kuhugi me jõuame ja otseselt ei ole seal meid keegi ohustamas, ent see pole koht, kuhu me esialgselt tahtsime jõuda… kuhugi me samas jõudsime – paistab pigem vahepeatusena, kus me tangime ja jätkame reisisihiga. Nimiraja “Inferno” põrgusfäär on ennemini illusoorne, küllap väntsub teine üksjagu – küll ühe nurga alt, küll teise nurga alt, pidurdab ja kiirendab  -, raputades kohati oimetuks ja näidates tagurlikult hambaid, hoides siiski valvsalt kuuesabast kinni, laskmata astuda meisterlikult maskeeritud põrgukatlasse. Juhtotsa haarab enda kätte kitarr, poetades hulgi rõõmsamaid noote, hetkeliselt vilksatab oreli pale. Keskosa toob kaasa rohkem laveerimist, tempomuutusi ja mõneti suunab kulgu edasi Lulu ja Alexi imetlusväärne koostöö. Minuteid kümme enne lõppu või mõni vähem, algab kitarri alusmotiivi suunataju isemoodi arenemine, köites kulminatsiooni intensiivsuses vaimuvaldselt ka veidikene unisusse vajunud rütmisektsiooni. Lõpuosa on vahest David Schmidti parimaid panuseid Electric Mooni küllusepagasisse.Viiskümmend üks minutit ja viiskümmend kolm sekundit ning olemegi kohal. Idealistlik jämmimudel töötas.

David “Sula Bassana” Schmidt (kitarrid, orel, efektid), Alex (trummid) ja Luzie “Komet Lulu” Neudeck (bass, vokaalid, efektid)

Electric Moon @ Facebook
Electric Moon @ MySpace
Electric Moon @ Blogspot

04
Dec 10

Krautrock: The Rebirth Of Germany (2009)

Pärast Teist maailmasõda, kelle jaoks oli see triumf ja kellele jällegi totaalne häving, polnud maailm enam see sama paik ja vähehaaval hakkasid vormuma uued mõttemallid ning kultuurilised teelahkmed ja tõekspidamised. Järgnenud kolm aastakümmet muutsid oluliselt inimkonna (vähemalt lääneühiskonna) arusaamu muusikast. Saksamaa, mis rebiti kahe erisuguse  ideoloogilise leeri, kapitalistlike ja kommunistlike (eeskätt) jõudude poolt jõuliselt kaheks eraldiseisvaks riigiks, mille idapoolseid asunikke kaitses nn. ”raudse eesriide”.  Sakslased on alati armastanud klassikalist muusika kuulata kui komponeerida, ja mitte üldsegi halvasti. Lihtrahvast nuumati imalate šlaagritega. 60-ndate aastate paiku mõtlesid noored ja andekad muusikud, et aitab küll ning nüüd on aeg ise mida tegema hakata, sest kui kaua ikka jõuab seda jura välja kannatada, ja samal ajal ka tõestada, et sõjarditena tuntud sakslased oskavad innovaatilist muusikat teha, aga midagi seesugust, mida muu maailm pole varemalt kuulnud.

Ja sündiski Lääne-Saksamaal säherdune liikumine, viimati isegi singulaarne religioon, mida põhjapool asuvad briti muusikakriitikud omadel, habemega põhjustel naljatlevalt kraut-rokiks kutsuma hakkasid. Britid materdasid ja mõnitasid poolpiduse musta huumoriga sõjast kurnatud sakslasi mõnuga, seda muidugi sinnamaani, kuni nood tulid ja kultuurilise kogupaugu andsid – britid ei osanud seda hoopi ette näha, ja küllap olidki hämmingus kui vihisevad mürsud paarikümneaastase rahuaja järel taaskord nende linnadesse potsatasid, sedakorda küll kultuursete suurtükimürskude näol. Ühtset kraut-roki valemit, rääkimata ühtsest žanripõhisest skenest, kuna enamik seesuguseid bände tegutses omaette ja võimalikult eraldatuses, et saavutada aadetele vastavalt võimalikult puhas ja originaalne tulemus, on pea võimatu defineerida. Maiselt minimalistlik ekstravagantsus ja kosmiliselt maksimalistlik idüll, “kosmische musik“. Klassikalistest kompositsioonidest mõjutatud, kaudselt ikkagi tollel ajal ilma teinud psühhedeelsest ja progressiivsest rokist vaiku immutanud muusika arenes tormilise kiirusega, ja võttis aina uusi metafüüsilisi vorme, mis päädis mõne kollektiivi puhul süveneva süntesaatorite ja elektrooniliste vidinate lembusega, või lausa uute instrumentide leiutamisega ja ümbritsevate, muusika tegemiseks mittemõeldud esemete kasutamisega, et ikka ammutada uut inspiratsiooni kui põnevaid helikuvandeid.

Alustuseks ootasin “Krautrock: The Rebirth Of Germany“-st vahest midagi pikemat ja põhjalikumat, kraut-roki olemust pikuti ja laiuti lahkavat, võtmebände süvaanalüüsivaid ja peensusteni lahtimõtestavaid intervjuusid, – veel rohkem intervjuusid, veel rohkemate liikmetega, osad tähtsad kraut-roki figuurid jäid paraku välja -, aga see aupaklikust kaugusest opereeriv tunniaja pikkune brittide dokumentaalfilm, oli ootamatult informatiivne ja täidetud mitmesuguste huvitavate intervjuude ning nendest lähtuvate seikadega. Põgus ja ilmekas sissejuhatus kraut‘i epohhi. Teiste kõrval annavad huvitavaid usutlusi segumasina ja põrandaharjaga musitseerivad Fausti mehed Jean-Hervé Péron ja Werner Diermaier, alati stiilsete lenksudega ja vanemaid rahakaid daame nooliv Cani bassimees Holger Czukay, Clustersi härrased Hans-Joachim Roedelius ja Dieter Moebius, ning alati veetlev Renate Knaup (Amon Düül II).

 

I just couldn’t understand why Iggy Pop is included in this documentary, sitting there shirtless outside the cabana on his paradise island making masturbation gestures and mimicking radiation detectors while talking about shopping for asparagus with Florian Schneider… ?!

Hinnang: 4/5

Krautrock: The Rebirth Of Germany @ BBC

 

29
Aug 10

Rotor – 4 (2010)

01. Präludium CV
02. Gnade Dir Got
03. Karacho/Heizer
04. An3R4
05. Costa Verde
06. Derwisch
07. Drehmoment
08. Die Weisse Angst
09. Neatz Brigade (The Obsessed)

Punapäise tütarlapse kuulmekanalist võrsuvad iminappadega kombitsad ei näi just kõige tavapärasema vaatepildina, pigem kuulub see värvikirev vaimusünnitis fantaasiarikkasse vaimolesklusse või teadvuse piiridest väljuvatesse unenägudesse – sama sürrealistlik kunstiline nägemus kui kõnesoleva bändi Rotori muusika: agressiivse, steroididest pumbatud stoner-roki, sulni psühhedeelia ja filigraanse džäss-roki maskuliinne sisevõitlus. Enam kui ühe aastakümne jooksul on endast maha jäetud 4 erisugust täispikka albumit (kaasaarvatud see viimane) ja hulgi split‘e, antud lähemal ja kaugemal arvukalt kontserte, ehk kogemuste- ja loomingupagas on mainimisväärselt kirju. Pöördudes tagasi visuaalse taiese, booklet‘i juurde, siis kurat on seda alles ilus vaadata, silm lausa puhkab.

Üldiselt seostavad nood Berliinist, Saksamaalt pärinevad mehed ennast instrumentaalse muusikaga, kuid ei pea vahest ka paljuks külalisvokalisti hankimist. Erandiks on ainult 2007. aastal ilmunud “3“, mis on täies mahus instrumentaalne album. Rotor ja tema “4” peaksid eriti istuma seesuguste kollektiivide nagu Colour Haze (!), Asteroid, Causa Sui ja Hypnos 69 austajatele.

YouTube Preview Image
Drehmoment

Prohvetlik avainterpretatsioon klaveril, motiiv tulevikust, annab märku et pilvepüüri otsad on lahti päästetud, ning et mõninga aja pärast on kaugesse tühjusse sirguvalt helesiniselt veekogult briise oodata. “Gnade Dir Got” ja “Karacho/Heizer” on Rotorile mõneti omased lood, tihked ja urisevad bassikäigud, magus paks kitarri helikuvand ning raskest jalast vaevatud wah-pedaali sümfoonia, kombineerituna peenekoeliste interluudiumitega. Esimest korda üle pika aja saab jälle kuulda inimhäält, kelleks on Andre Dietrich vennasansamblist Dÿse (MySpace), mis pidi hiljaaegu siiamailegi tulema, ent millegipärast otsustasid nad terve posu kontserte tühistada, mille hulka kuulusid paraku meiegi kontserdid. Ometigi “An3R4” minu lemmikpalade hulka siin plaadil ei kuulu, kuidagi liialt toorelt ja rutakalt kõlab. Õnneks leiab too agoonia kiire lõpu ja avab ukse imetabasemale teosele, motiivile mis kergitas enese pead juba päris alguses. “Costa Verde” on puhas fantaasialend, justkui tema nimi viitab millegile soojale ja sinisele, jalge all krudisevale kuumale liivale ja pealage kõrvetavale silmale, ja otseloomulikult jahutavatele õhuvooludele. “Derwisch” näitab taaskord Rotori adrenaliinist nõretavat külge. “Drehmoment“, millele on isegi video filmitud – ja seejuures võrdlemisi hästi sulanduv loo tegeliku iseloomuga – , sobib oma meeleolult kokku päeva tippsündmuse “Costa Verde“-ga. “Die Weisse Angst” samastub see-eest horisondi taha kukkuva, raskest päevatööst oranžiks tõmbunud päikesega, peegeldudes õrna vihuna piki tumesiniseks tõmbunud veekogu – ja viimaks, kui päevakangelane on põhku pugenud, pöördub tuul ja kannab ülearused mõtted, saasta, tagasi merele, kus see settib sügavale põhja. Suvi on küll vaikselt kärbumas, kuid sellest unistamine, unistamine üldse, ei ole keelatud, ja “4” on sedavõrd päikeseküllase tujuga, et raske on mitte ennast lasta sellest kaasa tirida.

Omamoodi maiuspala on kunagise kultusliku doom‘i-bändi The Obsessed albumilt ”The Church Within” (1994) pärineva loo “Neatz Brigade” “uusversioon”, kuigi kohati jääb vokaal nõrgaks, seda muidugi võrreldes originaalversiooniga, kus üllatus-üllatus vokaalseid kohustusi täidab vanameister Wino, ning arvestades et tegemist on siiski pigem instrumentaalse bändiga, mis on ka reaalsem prioriteet ja mis siinkohal õnnestus, siis võib vastutusrikka cover‘damise missiooni edukalt täidetuks lugeda.

Hinnang: 4/5

Rotori kodulehekülg
Rotor @ MySpace

19
Jun 10

Samsara Blues Experiment – Long Distance Trip (2010)

01. Singata (Mystic Queen)
02. Army Of Ignorance
03. For The Lost Souls
04. Center Of The Sun
05. Wheel Of Life
06. Double Freedom

Samsara Blues Experimenti esimene täismahus helikonserv, pealkirjaga “Long Distance Trip“, kuulus käesoleval aastal ilmuvate albumite nimekirja, millel tasus silma peal hoida – ja see vaagimine kandis igati vilja, valmistamata pettumust.  Üle tunni legendaarse Saksa kraut-roki vaimsuses raskemat ja kergemat psühhedeeliat: vahelduvad tossuvinesed ja hävingualtid panoraamid, kõrg- ja madalrõhkkonnad, tuues kord värskendavaid tuuleiile, teisalt taas magusaid mälestusi täis nostalgiahõngulisi uitmõtteid.

Müstilisele jumalannale Singatale pühendatud avalugu ”Singata (Mystic Queen)“, sama pala mis avas ka kaheloolise demoüllitise, ei halasta siingi ja viib kuulaja – nagu juba kauamängiva pealkirigi ütleb – ühele neetult pikale seiklusele, fantaasiarikkasse muinasjuttu, kust ei puudu verehimulised monstrumid ega taevaliku kumaga inglid. “Army Of Ignorance” tihedad riffid ei jäta seevastu fantaasiale eriti ruumi, täites kahe kõrva vahele jääva vaakumi rocknroll‘i toorusest anastatud kõlvatute mõtetega. Väga nauditav kokkumäng. “For The Lost Souls” sirgub rahumeelsest mõtisklevast jam‘ist koletuks tummiste riffide mängumaaks, surudes ka kõige vapramad sõdalased kaheksapäise kiskja ees põlvili. Kõigepealt rebib ta sult südame, seejärel pea ja siis ülejäänud jäsemed. Mõnusa vanakooli doom‘i mekiga. “Center Of The Sun” vuhiseb samas märkamatult mööda – nii arusaamatult kui ta vaatevälja ilmus, kadus ta ka sealt. Säde puudub.

Long Distance Trip“-i üheks meeleolukaimaks ja üllatavamaiks momendiks on akustiline vahepala “Wheel Of Life“. Tavaliselt ei ole ma taolises kontekstist seesuguste kõrvalpõigete austaja, ent siin kõlab see üpriski huvitavalt ja tervikusse kuuluvana. Taustal kaigub kõuejumala võimas vasar ja kurbade pilvede nutt, vastaspoolel seisab kõhetu inimvari ja tema päevi näinud instrument, millest too üritab kõue ja pilvede nutu leevendamiseks rõõmsaid meloodiaid välja võluda. Vasar langeb tugevate sõrmedega ümbritsetud peopesast ja pilved unustavad põhjuse millest sai alguse nende kurblik veevalamine.

Demol kanda kinnitanud “Double Freedom” on tubli 10 minuti jagu pikemaks kasvanud. Kõlab justkui seesama lugu, vahest isegi värskema ja mitmekesisemana, kuid miskit on siiski valesti: algusesse ja lõppu on susatud mõnusad groov‘id, mis töötavad ihu kui mõistuse kallal, aga mis võiksid väga vabalt kuuluda eraldiseisva loo koosseisu. Võib-olla igatsen ma liiga palju taga demo aegset toorust ja primitiivsust – sellegipoolest leiab pikaldaseks veninud reis seitsme mere ja mäe taha õnneliku lõpu.

Kuigi mu ootused olid sellele albumile veidikene kõrgemad, on tegemist igati tugeva albumiga, mis nõuab tulevikus taas ja taas aja jooksul endalt tolmu maha pühkimist ja taasavastamist – on väärt mäletamist.

Samsara Blues Experiment

Samsara Blues Experiment on (paremalt vasakule): Christian Peters (vokaal, kitarr, sitarr, orel, süntesaatorid), Richard Behrens (bass), Hans Eiselt (kitarr) ja Thomas Vedder (trummid).

Hinnang: 4/5

Samsara Blues Experimenti kodulehekülg
Samsara Blues Experiment @ MySpace
Samsara Blues Experiment @ Facebook