01. Orbit Wobbler
02. Woodbridge
03. Apollo Moon
04. Larry Fairy
05. The Holy Letter
06. Earthvalley
“Sunburst” on Grandloomi esimene stuudioalbum, ehkki linti võetud materjali on bändil ette näidata mõneti rohkem. Tunamullu salvestatud, ligi kaks tundi adrenaliiniga võrgutav ja leegiheitjaga delikaatselt raseeriv kontsertsalvestis “Live At Bautzener Tor” (2009), annab kui võtab armu, kohutab parajalt räpase ja lärmaka, vabalt hingava klaasist tulemäe hingeldamise ning tinast saabastega akvanaudi raskete sammudega. Nimetatud album on bändi sotsiaalmeediakanalite kaudu niisama omastatav, ja hoolimata oma sakilisusest hea alguspunkt kust alustada Grandloomiga tutvumist – kohe otse algusest. Seoses uue albumiga avastasin ka, et hiljuti ilmus neilt “5 Dollar Jam” (2010), neljalooline lühialbum, kus on veidikene hubasemasse kui kontsentreeritumasse vormi valatud 3 lugu eelnenud kontsertalbumilt ja üks lühidapoolne uus lugu. “5 Dollar Jam“-i helipilt, selle produktsioonilised eripärad ja mööndused on siiani kõige meelepärasemad, sidudes ühte impulsiivsuse ja rabeduse kui pehmed ja unistavad psühhedeelsed taotlused; “Live At Bautzener Tor” annab küll edasi higise, kitsa ja tihti lärmaka keldriklubi atmosfääri, ent jääb sirgeseinaliseks; “Sunburst” kõlab vahest liialt üleprodutseeritult, dünaamika on aga omal kohal ja mitmekesistab instrumentaaltrio püüdlusi, mis pruugi üldsegi paha olla.
Grandloomi kõrvutatakse pahatihti seesuguste sangarlike nimedega nagu Kyuss, Karma To Burn ja otse loomulikult kaasmaalastest Colour Haze’i kui Samsara Blues Experimentiga. Grandloomi muusikat võib karakteriseerida kui pooltoorest, kergelt läbiküpsetatud biifsteeki, hõrgult mahlane ja vürtsidega pole koonerdatud, maitsemeeled saavad oivalise elamuse osaliseks. Selle eest, et see tükk tuline on, hoiatada ei saa, ja mida tulisem, seda paremini see üldiselt maitseb, vürtsidega peab vältimatult leppima. Minetades kulinaarse fantaasia ja pöördudes tagasi muusikaliste fantaseeringute rüppe, siis ”Sunburst“-i puhul on tegemist Grandloomi huvitavaima, ja vahest isegi parima väljalaskega, vaatamata et ma teda ülemäära vuntsituks pidasin just ennist. Koloriitsuse ja maiste ebajumalate kummardamise kõrval on ehedalt säilinud algsed kriteeriumid ning tõlgenduslikud arusaamad. On rahutu rongina edasitõttav rock’n'roll, on psühhotroopne kuningriik ja on talumatult tühi taiga, kus on võimalik komistada ainult iseenda otsa. Ja Grandloom oskab groovida!
Justkui “5 Dollar Jam“, koosneb ”Sunburst“-gi valdavalt varasemalt kontsertalbumilt kuuldud lugudest. Struktuuriliselt on vanad lood enamvähem samaks jäänud, kuigi paratamatult peab tõdema nende kõikide puhul seda, et aja möödudes on nad ainumalt paremuse suunas edasi arenenud, kõlavad üksjagu terviklikumalt, rohkem päris lugude moodi kui jämmidena, rääkimata kontrollitud keskkonnas salvestamisest ja professionaalsest järelsättimisest, mis toovad pisematki nüansid välja, kuvandudes detailiderohkete kuulamiselamustena. Noist möödaniku kompositsioonidest on mokkamööda kõige enam “The Holy Letter” ja “Earthvalley“: esimene neist on Grandloomi üks süngemaid mõtteavaldusi, sidudes ennast tugevalt doom‘i paradigmaga, teine jällegi algab tempokalt, kandudes veerivaks ja lauseotsa otsivaks jämmiks, milleni viimaks oivaliselt ka jõutakse. Suundudes olevikku, leiame me sealt kaks uut lugu. Uued lood paljastavad Grandloomi aimatava potentsiaali. Surakaga algav “Orbit Wobbler” ulatab üsna kiiresti jutulõnga rütmisektsiooni kätte, kitarri kuuleb tagataustal laveeriva õrna ja maitseka foonina, lõpus toimub mõnusalt harmooniline pingestumine ning natukene nukrast ja ühehäälsest monoloogile kalduvast kudrutamisest saab rõkkav küte. Akustilise kitarri introga sissejuhatav ja hilissügiste sopaste kiviriffidega üle valav “Larry Fairy“, on samuti arvestatav kandidaat albumi paremikus.
Grandloomi puhul on tegemist kahtlemata väärt lisaga Saksamaa põrandaaluse rock’n'roll‘i ja stõuner-rokki viljelevate kollektiivide kampa. Neid tuleb sealt viimasel ajal jube palju.
Hans (bass), Rischi (trummid) ja Tom (kitarr).
Hinnang: 4/5
