Sissekanded sildistatud: shoegaze

03
Sep 11

Ghost Box Orchestra – The Only Light On (2010)

01. The Lodge
02. Midday
03. Oh, The Moon Hangs Low
04. The Only Light On
05. Bounce & Float
06. Skippin’ Stone
07. Sunrising (Improv)

Kauboi elutee on ettearvamatu, rahutu ja täis katsumusi: salvavad lõgismaod ja liha lõikavate tinakuulide valangud, sekeldused seadusesilmadega, lolli peaga õige kulla pähe ostetud kassikuld, lonkav ja kõhna hobu, liiderlikud naised ning vintske ja ülearuselt soolane hambaalune, murede uputamiseks mõni lonks kangemat. Surm tuleb varem või hiljem, õnnelikud surevad piinadeta, soojas ja pehmes voodis, armastavate inimeste keskel; hukule määratud püstolikangelased surevad piinarikkalt, mädanevad kaugel eikusagil, nende liha saab kõrbeelanike toidulauaks, alles jääb puhas skelett, mida kiuslikud tuuled ja pöörised aastate vältel kulutavad ja katavad, mattudes viimaks paksu liivakorra alla – keegi ei mäleta neid. Raskemeelsus on kerge tulema, nõrgemad vannuvad alla ja ulatavad lohutuseks käe pudeli järele – pudel, mille sisu on niivõrd kibe, ent kui kibe sisu lonks lonksu haaval kõrist alla voolab, muutub see viimaks pehmemaks, nagu ka meeleolu, mis oli ennist nii mõru. See on üks võimalus, mitte aga parim. Alati on parandamatuid optimiste, kes näevad ühes kaotuses teist ja veelgi paremat võimalust. Bostonist pärinev Ghost Box Orchestra nimeline viieliikmeline kauboide bande on kõike muud kui pessimistlik, vastupidi – optimistlik ja rõõmus, lootustandev jahe tuulepuhang keset kuuma ja tühja kõrbemaastikku, võideldes raskemeelsuse ja januga. Sadulamuusika.

Ühest stiilimääratlust oleks Ghost Box Orchestra muusikale kui nende esikalbumile raske anda, segunevad ju erisugused peavoolud. Tulemus kõlab igatahes põnevalt ja idiosünkraatiliselt. Põimuvad indie mekiga psühheedelia ning shoegaze‘i tardumus ja sööste, pärimuslike juurtega kantri ja tagasihoidlikud post-rokilikud atmosfäärid (midagi õnneks ei plahvata). Kui kõrvale jätta loos “Oh, The Moon Hangs Low” ümisetavad üksikud sõnad ja “Midday” ahhetused, siis saab nende muusikat pidada instrumentaalseks. Kord traavides, siis jällegi võidukalt ja uhkelt galoppides, sünnib kaasakiskuv ja väntsutav tantsurütm (Dennis Noble bassil ja Martin Rex trummidel), jaaguarite paarisrakendit juhtivad Jeremy Lassetter ja Christopher Johnson piitsutavad noid verejanulisi kasslasi mõnuga – ja metslased karjatavad; kord mõnust, kord valust -, õrnema soo esindaja Nazli Green, annab kirevust juurde kaleidoskoobina valguskiiri murdva süntesaatoriga. Justkui ma mainisin, siis avarate ja meeleolukate atmosfääride kõrval (kuulamismõnu eeskätt), tekib vaieldamatu soov keha liigutada – siin ja kohe. Mõned nimetavad seda tantsimiseks, teised jällegi rõvedaks jumalatõotuseks. Ropp ja küüniline on see tegevus kahtlemata, kui see juhtub sündima. Seesugune soovunelma, kuulmiskombitsaid paitavate helilainete kooslus, ei teki just igapäevaselt, ja ega tagajärjedki pole just kõige tavapärasemad. Midagi peab teistmoodi olema, hea või halb? Kõik on just kõige paremas korras.

Tantsi kauboike!

Hinnang: 4.5/5

Ghost Box Orchestra kodulehekülg
Ghost Box Orchestra @ Facebook 
Ghost Box Orchestra @ BandCamp

26
Jun 11

Austin Psych Fest 3 (2011)

Möödunud aasta aprillikuu viimasel nädalavahetusel – festivalimõõdupuu järgi ennemini vaikne ja familiaarne aiapidu – toimunud Austini psühhedeelia festival, meelitas sinna linnakesse juba kolmandat aastat järjest kokku hulga muusikakollektiive. Uimane leierkastiklirin, teisalt sopane ja silmamoonutisi esile kutsuv vaaterattamuusika. Aasta varem toimunud sellesama ürituse videomontaaž meeldis väga, ja ootasin huviga järgmist, ja nüüd ootan järgmist, selle aasta festivali objektiivi imetud ja pintsliga kergelt kohendatud liikuvate piltide lõuendit. Helitaust on subjektiivne, mitte alati meelepärane, ent ikkagi nauditav, videopilt on aga laitmatu, võimendades ja visualiseerides piiratud ruumis toimunud kui määratud muusikaarmastajatele suunatud festivalielamust, andes võimaluse jälgida seda väljaspool tarbitud ajahetke, olevikus ja tulevikus, kahtlemata on mida vaadata ja kuulata ka kümne aasta pärast.

Muusikaliselt pakkus eelmine väljalase rohkem rõõmu, enamik bändidest on niikuinii tundmatud nimed, mõned üksikud tuttavad, üllatada saavad esimesed, teised meenutavad oma tugevust ja tubli tööga teenitud aupaistet ning lähevad kindla peale välja või tõmbavad enesele vee peale. Absoluutsete lemmikute osas pean 100% nõustuma Trashiga, kes jõudis seegi kord minust muljetamise osas ette. Ühemehebändid Gull ja Silver Apples – rohkem müra kui mõni oli võimeline tegema viiemehelises koosseisus. Gull, maskiga indiaanlane katusel, kitarr ja minimalistlik trummiset, korisev sõjahüüd ja kerge, tantsitava techno mekk. Silver Applesi pulseeriv süntesaatoritesõda, tugevalt inspireeritud hilisemast elektroonilise muusika maile distantseeruvast kraut-rokist – ja kogemata on kukkunud filmilindile tilgakene värvilahustit, jäta või võta. Hea elamuse garanteerisid samuti SpindriftMondo Drag, Headdress ja Pink Mountaintops.

Ülejäänud esinenud kollektiividest, valdavalt, kõlasid üsna keskpärase indie-puristamisena. The Black Angels oli ikka eriti kõhetu – mõlemad set‘id -, tänu möödunud aasta festivalile ma nad avastasingi, siin aga jätsin nad mind külmaks, ometigi oli “Phosphene Dream” (2010) nii hea. Teise set‘i asemel oleks võinud vabalt kosta mõni Tia Carrera defineerimatu kestvusega jämm, või siis kergelt päikesepistest vaaruv, uskumatut kireva oksepaleti ja kõrrega kaktusemahla imev Golden Animals.

Hinnang: 4/5

Austin Psych Fest kodulehekülg

30
Oct 10

Quest For Fire – Lights From Paradise (2010)

01. The Greatest Hits By God
02. Set Out Alone
03. Strange Vacation
04. Confusion’s Home
05. In The Place Of A Storm
06. Psychic Seasons
07. Hinterland Who’s Who
08. Sessions Of Light

Quest For Fire” (2009) serveeris kuulamiseks toreda koguse indie-kallakuga fuzz‘ise garaažiroki ja kaame palega psühhedeelia paternostrit. Nonde kanadalaste teine kauamängiv “Lights From Paradise“, ei lasknud enda järele kaua oodata, ning väljus laia maailma augustikuu viimastel päevadel, sedakorda maineka Tee Pee Recordsi hõlma alt. Quest For Fire loomingut on võrreldud sarnasesse auku kalduvate puntitega, vennasbändi Black Mountaini ja jänkidest koosneva Dead Meadowiga.

Juba esimeste minutite järel saab aimu sellest, et “Lights From Paradise” on parasjagu mitmekülgsem, näidates Quest For Fire eripärasemaid külgi, mida esimese albumi järel neilt poleks osanud oodata. Tulekumas mänglevate akrüülvärvide idüll ja garaažiroki mentaliteet, laminaati järava shoegaze esteetika ja sirgjoonelisus. Varieeruvate struktuuride ja tempodega lood, ja neid saatev, hämar, vahest isegi melanhoolne õhkkond. Albumi avab ekspansiivse loomuga “The Greatest Hits By God” ja selle kurvahäälne viiul (atmosfääriliselt huvitav komponent) – seesugune nutuse silma moment. “Set Out Alone” ja “Strange Vacation” on see-eest nagu tempoka ja rõõmsama vaimuga oranžis päiksekumas tantsu vihtuvad noored avantüristid, kes aitavad unustada möödaniku kurbust. “Confusion’s Home” köidab ja lennutab mõnusa jämmiliku, kosmoserokile omase voolavusega.

YouTube Preview Image

In The Place Of A Storm” eklektiline mürakitarri soolode mäsu – lugu mis muuseas jõudis ka nende split‘ile Nebulaga. Akustiline pala “Psychic Seasons“, folgiliku kõlapõhjaga, meeleolult sarnane avaloole, meelitab ja teeb südame härdaks taaskord raskemeelse, lakooniliselt kõlava viiuliga. “Hinterland Who’s Who” on jätkab loos “In The Place Of A Storm” alustatut. “Sessions Of Light” ajab une peale, aga – kulminatsioon on siingi jõuline. Lugude ülesehituse osas täpsustaks seda, et üldises plaanis jagunevad need kaheks: jämmiliku progressiooniga palad, mille lõpptulemust (võib) ligilähedaselt ette aimata, ja siis on teised, mille ülesehitus ei ole niivõrd läbinähtav – mõlemaid jagub.

Kuigi esialgu üllatas “Lights From Paradise” mõneti ootamatu laiahaardelisusega, siis midagi jääb siin siiski puudu. Võib-olla robustne ja ülevoolav energia millega “Quest For Fire” ära hellitas. Ja osati kipub kätte minema inisevaks mittemidagiütlevaks indie-soigumiseks, ent sellest mülkast aidataks ennast tavaliselt, õnneks, võimalikult kiiresti välja. “Lights From Paradise” on just seesugune kogum materjali, mis võiks elavas esitluses huvitavalt kõlada. Plaadi pealt kuulatas, hoolimata et sealt leiab omajagu huvitavaid seikasid, jätab ta üsnagi keskpärase mulje.

Hinnang: 3.5/5

Quest For Fire @ MySpace

10
Oct 10

Austin Psych Fest 2 (2010)


Austin Psych Fest 2” üritab üürikese tunni sisse mahutada kolmepäevase, happemuusika reaalsusele teisenduva nägemuse, Austinis, Texases 2009. aasta märtsis toimunud, järjekorras teisest Austin Psych Festi nimelisest indie-psühhedeelia festivalist. Palju erisuguseid artiste, kuid videopilti jõudis paratamatult ainult koorekiht – boonusmaterjal toob raasikene lisa, kolme lisaloo ja kahe intervjuu näol, ehkki see ei pehmenda tõsiasja, et jäi teine oodatust lühemaks. Kaadris võinuks olla rohkem publikut ja üldist melu. Kaameratöö kui järeltöötlus on mokkamööda ja huvitav, märkamatult sulandudes erinevate teemakohaste videoklippide ja silmamoonutustega, mille imaginaarsusele aitab kaasa suuresti ka kohaliku psühhedeelse valgussõu värvikaootilisus. Pilt kulgeb vastavalt kõlava muusika iseloomule ja melanhoolia tolerantsile.

Selle koorekihi rammusamasse ossa kuuluvad organisaatoritest The Black Angels ja “vanameister” Sky Saxon, tänaseks päevaks tegevuse lõpetanud garaaži-roki legendi The Seeds vokalist, kelle kognitiivsel sarmil aitas särada saatebänd Shapes Have Fangs. Ütle siis, et mehel nii palju vanust, rokib laval nagu noor täkk. Kahjuks siiski ramm lahkus tema kehast ning mees suri paar kuud hiljem. Austin Psych Fest 2 oli ühtlasi üks tema viimaseid esinemisi. Mõlema artisti kohta leiab lisast videointervjuu.

Personaalselt pakkusid mulle vahest kõige rohkem huvi Wooden Shjipsi monotoonse groov‘i ründav järjepidevus, Dead Meadowi filosofeeriv tossusus, The Vandellesi šokeerivalt meeldiv shoegaze-purtsakas, The Warlocksi vaese mehe staadionirokk, Woven Bonesi seisev trummar ja bassriff, Christian Bland & The Revelatorsi lihtsuse rabedus ning The Golden Animalsi kõrbebluusi nukruse loov jõud. Midagi veel?

Austin Psych Fest on kujunemas traditsiooniks, näitamata väsimuse märke: järgmise aasta väljalase on juba planeerimisel ja varsti, lähima kuu jooksul, on oodata selleaastase festari videoreportaaži, mis on loodetavasti veel magusam. Mis teha – peab seegi kord leppima selle natukesega mis pildi ja heliga edasi antakse, sest kauboiosariik on liialt kaugelt, et ise sinna kunagi reisida, vähemalt selliste asjaolude sunnil.

Hinnang: 4/5

Austin Psych Festi kodulehekülg
Austin Psych Fest @ MySpace
Austin Psych Fest @ Facebook