Sissekanded sildistatud: sludge

16
Oct 11

Talbot “Tour de Balkan 2011” – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Pikaleveninud õhtust sai ühtäkki hommik, ja hommikust on hetkel juba õhtu saanud, mis ei ole siinjuures üldsegi tähtis fakt. Mõneti, lausa olulisemalt tähtsam on fakt, et Talbot, alustades oma järjekordset, võiks isegi öelda suuremastaabilist ettevõtmist, tuuri Euroopa idapoolses piirkonnas, viies nad kogunisti otsaga Türki, esines eelnenud õhtul Tartus. Kui ma nüüd ei eksi, siis polegi Talbot hullumeelse tuuritamise käigus enam pikka aega Tartusse jõudnud, viimati möödunud aasta kevadel. Laivis nägin Talbotit viimati Tallinnas, Korteris, möödunud aasta septembris “ülimahedat” Ufomammutit soojendamas. Jõudsid! Eesti kontsertide raames olid soojendamas kaks Moskva apokalüptilise rokkmuusika kollektiivi, Tartus lisaks kohalik Crystal Cloisters. Kiitmata ei saa jätta samuti helimehi, sest heli oli Genialistide Klubi kohta ütlemata hea.

Ja lavale ilmusid sõbraliku olemisega noormehed kampsunites. Kampsunite alistusid, noormehed aga jäid edasi sõbralikeks. Muusika ei olnud antud hetkel just kõige sõbralikum, armulik mu kõrvadele, veidikene ähvardav, kuid ei kärkinud liiast. Laialivalguv post-rokk, mekkis kuigipalju nagu Neurosis ja Russian Circles, aga ei midagi uut siin kena ja ühtlase tähistaeva all, ja pole päris ka minu maitse, et seda igapäevaselt doseerida. Omad põnevad ja valgustavad hetked olid siiski olemas. Trummar oli isemoodi vaatamisväärsus, mängis põnevalt kui emotsionaalselt – oli tõepoolest, mida vaadata. Vasakpoolne kitarrist, kes suutis muuseas kontserdi jooksul ära lõhkuda kaks keelt (vähemalt järjepidev), astus üles samuti teises Vene kollektiivis. See juhtus aga alles peale Talbotit.

YouTube Preview Image

Cosmonauts Day @ Facebook

Talbot on otsekui ääretult pika järelhaagisega veok, mis läheneb ohvrile tagurdades. Lömastades elegantselt maaslamava kaukaaslase liha ja tugeva skeleti, ehmatuses, märkamata küll tõelist veretööd, nihutades ennast natukene edasipidi, hingates rahustavalt sisse ja välja ning üritades taaskord liikuda tagurpidi, sest tagurdamata lihtsalt ei saa. Järele jääb peaaegu lihatu, asfaldisse kinnitambitud jälg süütult ja ilma igasuguse hirmuta lebanud inimesest – kuivõrd elus või surnud ta peale seda on, ja kas meil on seda vaipa enam õigus inimeseks nimetada, paremalt juhul äkki imitatsiooniks, inimmustriks. Kiitsin Jarmole, et oh kui head teil need uued lood on, aga vaat, tuli välja, et Talbot ei mänginudki otseselt ühtegi uut lugu. Palju uut ja põnevat paistab selle aastaga lisandunud olevat, vähemalt kõlas värskendavalt ja kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Muusika on kasvanud. Kahtlemata parim Talboti kontsert.

Venemaad ja Ukrainat põgusalt katnud tuur “Tour de Balalaika 2011” lõppes Talboti jaoks paar nädalat tagasi. Aega puhkamiseks suurt ei ole, ja teisipäeval saab alguse “Tour de Balkan 2011” põhiosa. Kõik ei ole veel kõik. Aasta lõpus on tulemas kolmaski tuur, nimelt “Tour de Ninja 2011“, mis viib mehed Austraaliasse ja Jaapanisse.

YouTube Preview Image

Talbot @ Facebook

Peab tunnistama, järele mõeldes, et EndName oli noist kahest Vene bändist siiski kõige etem. Matemaatiline leelismetall. Resoneeris ümbritseva suburbiaga hästi, füüsiliselt nauditav ja kummastavalt kõditav. Hingeliselt jättis pigem külmaks, paremal juhul neutraalseks, ehkki atmosfäär oli tugev ja intensiivselt kulgev. Sujuv.

YouTube Preview Image

EndName @ Facebook

Crystal Cloistersit nägin viimati laval maikuu alguses, vahele mahtus pikk ja palav suvi, ja siis alles nüüd, äreva sügise turjal. Vanad lood on saanud meelepäraselt korpulentse ja dünaamilise nivoo, lakkamatult liikuvad läbipaistvad kristalsed pühamud. Kõrva jäid niisamuti paar uut (vähemalt mina pole varemalt kuulnud) lugu, mis töötasid praeguses kahe kitarri kontseptsioonis vahest isegi kõige paremini. Üldiselt positiivne. Miinusena see, et oldi seegikord viimane bänd, kes lavale tuli – ja arvestades, et alustades oli kell umbkaudu 3, siis ei olnud see kõige ideaalsem olukord bändile endale kui vähestele kuulajatele, kes sinna veel jäänud olid.

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

25
Apr 11

Roadburn Festival 2011: III päev

16. aprill

Kolmas, festivali põhiosa viimane päev, tõi endaga kaasa mõned üsna rasked valikud. Rwake, Ramesses, Ufomammut ning vahest ka Master Musicians of Bukkake ja Stone Axe. White Hillsi kuulasin samuti päevakene enne tulema hakkamist, kõlas meeldivalt, kuid polnud selleaastase festivali raames prioriteet. Ufomammutit õnnestus eelmisel sügisel Tallinnas näha ja kuulda, kihk oli selleks olemas seegi kord, ja Shrinebuilderi lõppedes tõttasime kohe Midi Theatre‘i suunas, aga oh üllatust – saba mis ootas oma järjekorda Ufomammuti kaemiseks, oli üksjagu pikk ja heal juhul oleks näinud ainult tillukest killukest nende esinemisest. Polnud maailmalõpp, kahju aga oli küll.

Martin: Jah, Ufomammutit oleks võinud küll uuesti kaeda, aga ju polnud isu piisavalt suur, sest järjekord tundus hirmutav ja ootamine mõttetu. Samuti poleks ära ütelnud Evokeni ja Swansi vaatamisest, aga vähemalt viimati nimetatut on võimalik juba varsti Tallinnas nautida.

Kartuses selle ees mis juhtus reede õhtul Sunn O))) esinemisel pealavaga, liikusime laupäeva pärastlõunal kaunikesti vara tolle tribüünidele ja jäime ootama imet. Imet ja tõenäoliselt päeva kõige tähtsamat kollektiivi, kes valmistas möödunud aastal ette 25-nda sünnipäeva puhul spetsiaalse kava, kaasates sinna esimese solisti ja täies mahus tema esituses debüütalbumi aegse materjali – juhtus see, et vulkaan purskas, ning nagu teisedki ohvrid, kes pidid lennukiga saabuma, jäi neilgi see reis ette võtmata. Candlemassi kava venis pea kahe tunni pikkuseks – hullumeelne, tean, aga publik kutsus nad tungivalt lavale tagasi -, ja tahest tahtmata hakkas lõpu lähenedes tähelepanu hajuma. Nende esinemise kõrghetk oli kahtlemata Johan Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” (1986). Väga meeldis ka Robert Lowe‘i panus ja osa tollest muusikalisest etenduses, tema hääl kõlas live‘is tunduvalt seeditavamalt, kuigi sellel pole viga midagi plaadilgi. Ja mõistagi videotaust, mis töötas niivõrd õdusalt koos muusikaga. Üllatavalt hea videotaust oli paljudelt teistelgi bändidel, nendega oli silmnähtavalt vaeva nähtud. Üheskoos lauldi duetti, cover Blue Öyster Culti loost “Don’t Fear The Reaper” ja Candlemassi enda lugu “Darkness In Paradise” albumilt “Ancient Dreams” (1988), mida nad muuseas polnud kunagi varem kontserdil mänginud. Suur au oli sellest osa saada.

Martin: Jällegi üks suur lemmik, mida oodatud kaua. Ja jällegi ei pidanud pettuma, peaaegu. Kava kõvem osa oli kindlasti Längqvist ja “Epicus Doomicus Metallicus” ning ekstra selleks loodud videotaust. Kõik töötas väga hästi ja võimsalt ja eepiliselt, nii nagu peab, ei mingeid kompromisse ega järeleandmisi, Doom suure ja rasvase D’ga. Kava nõrgem osa oli aga Robert Lowe – tee või tina aga ei meeldi tema vokaal laivis, plaadilt samas on ladusasti kuulatav. Kohati jäi puudu nagu võimsusest ning kohati kadus üldse ära, ei tea, olen seda enne ka erinevates videotes tähele pannud, aga lootsin, et päriselus on teisiti, kahjuks mitte. Blue Öyster Culti cover oli mönusalt tummine ja paraja tempoga, just nagu neilt ootaks. Kokkuvõttes – hea elamus.

YouTube Preview Image

Mul on veel küllaltki hästi meeles möödunud aasta Weedeateri kontsert Hard Rock Laagris: on hilisõhtu ja minust paremal asuvale põllule kerkib sametiselt tihke uduloor, kauguses on võib-olla näha üksiku talumaja aknast paistvat tulukest, laval praalib padujoobes, Viru Valget otse pudelist rüüpav, siinsesse harjumatusse olustikku sattunud lõunaosariikide põliselanik Dixie, teises lava otsas murtud käega häbelik kitarrist Dave – ei julge Dixie poole vaadata, äkki murrab teisegi -, ja nende keskel trummar Keith, kelle puhul saab kõigest muust kui tagasihoidlikusest rääkida. Lõunaosariiklaste pealetung põhimõtteliselt sinu kodu tagahoovis, kõlab ju põnevalt – ja oligi põnev. Weedeater elab alati oma rolli hästi sisse ja seda ka siin Hollandis. Parajalt toksikoloogilises kui tserebraalses joobes, keha ja selle küljes asuvad jäsemed vänderdavad kontrollimatult, esitades põlvest põlve edasi pärandatud alamrahva näitetükki. Aastakümnetega on mälestused ühte ja teist muud juurde korjanud, kord liialdades ja kord jällegi liiga tagasihoidlikult tõlgendades, ent juured on ikka needsamused. Oi oi.

Martin: (Loe kirikuõpetajalikult:) Ja nad tulid ning Nad ütlesid: “Meie oleme Weedeater ja meie trambime!” Ja nad tulid ning trampisid, mürisesid, lörises, tossasid, jõid, laaberdasid ja ropendasid. Nii nagu neilt oodata oli ning ei pidanud pettuma: Weedeateri esinemine oli vist selle festivali üks mõjusamaid – kõik töötas, kõik oli paigas, ei midagi üle, ei midagi puudu. Muusika haaras kohe esimesest noodist enda karusesse embusse ning ei lasknud enne lõppu lahti. Parim! Ainult ülivõrded! Dixie oli, võrreldes laagriga, ka mõned uued tantsusammud juurde õppinud, mida ta uljalt demonstreeris, vahepeal küll väsis natukene ja pidi mõnda aega küll selili, küll istudes mängima, aga ainult väheke. Laivi lõpu poole avastas traadisektsioon, et trummar Keith asub ratastega poodiumil, mida nad asusid siis esiti lihtsalt kõigutama, aga pärast juba ka lavalt alla lükkama, mis neil siiski korda ei läinud, sest juhtmed ja monitorid takistasid.

YouTube Preview Image

Keegi just hiljuti rääkis, et kogetud Pharaoh Overlordi laiv tundus igava ja mitte midagi ütlevana. Üürikesed 15 minutit, milleks meil mahti neid kuulata oli, tundusid asja eest olevat, kahju et neid minuteid rohkem meile antud ei olnud. Kerge ja kordav, liidestatud ja kiht kihi kaupa hüpnotiseerivate atmosfääridega sisemaailma tungiv kraut-roki epistel. Ma ei tea, kas seda nüüd üllatuseks pidada, et Pharaoh Overlord sedaviisi laivis toimis.

Martin: Kui eelmisel päeval nähtud vaatemäng kahasse Circle‘ga mõjus pigem koomilisena, siis need mõned kuuldud-nähtud minutid mõjusid hoopis teisiti. Mõnusa kraut-roki tunnetuse ja minekuga oli nende viimane lugu. Kahju, et rohkem ei näinud. Lootus on, et kuna nad asuvad nii lähedal, siis saab neid kunagi ka Eestis kaeda.

Üllatas kindlasti Dragontears, kelle kaks esimest jämmihullusesse mattunud lugu töötasid koos tagataustal lainetavate visuaalsete, mõistust kallutavate värviartefaktidega uskumatult hästi. Kuulad, vaatad ja naudid. Paremas nurgas toimetas neoonvärvides võlurimütsiga nupukeeraja, keda siia videopildi peale pole paraku jäänud, pühapäeval teda enam näha ei olnud. Järgmisel päeval kaesime ka teist set‘i. Aga hetkel pidime kiirustama.

Martin: Kerge puhkus enne järgmist bändi või vähemalt nii ma esialgu arvasin. Tegelikult serveeris Dragontears, mõnusa üllatuse. Vähemalt kaks esimest jämmi haarasid küll kohe endasse ning ei tahtnud kuidagi lahti lasta, tundus lausa kahju, et pidime sealt nii kiiresti lahkuma. Kolmas lugu õnneks vähendas seda tunnet, sest kõlama hakanud vokaal, kuidagi peletas lainelt ära, ja peaks lisama, et lausa ebaviisakalt. Ei tea, aga kuidagi ebasobiv tundus. Mingi aeg peab vist plaadid ette võtma ning uurima, kuidas tegelikult lood on, aga hetkel tundus vokaalita olema parem, kui vokaaliga.

YouTube Preview Image

Niisamuti kui Candlemass ei jõudnud emakese maa kõhulahtisuse tõttu lavale publiku meelt lahutama, juhtus sama asi ka Shrinebuilderiga – staaridest koosnev doom‘i supergrupeering. Tähtsad nimed: Robert Scott Wino Weinrich (Wino, Saint Vitus, The Obsessed, Spirit Caravan, The Hidden Hand), Scott Kelly (Neurosis, Tribes Of Neurot), Al Cisneros (Om, Sleep) ja Dale Crover (The Melvins, The Porn Of Men, Nirvana). Kohati pettumus, sest heli kleepus ja kumises, rikkudes tervikliku elamuse, küllap läks helimees puldis rokkides (jap, rokkis täiega) liiale nuppude ja hoobade kruttimisega. Rahumeelne ja meditatiivne, vangistatud maailmu ja hingi vabastav tseremoniaalne leinatalitus. Hea meel, et viimaks ära sai nähtud.

Martin: Vast kolmas peaesineja sellel festivalil minu jaoks. Ja jällegi – üllatus-üllatus, ei pidanud pettuma. Mõnus meditatiivne palverännak erinevatesse pühapaikadesse ja -kodadesse erinevatel taevakehadel. Hea ja kaasakiskuv minek. Esitati ka uut materjali – on mida oodata. Heli kohapealt võiks norida, aga ei hakka, mõnus oli ikka!

YouTube Preview Image

Hävingust sa sünnid ja surres jääb sust maha häving, sured hävingusse hävingu nimel – päev algas doom‘iga ja lõppes doom‘iga, selle kõige algupärasemaga. Seismilised protsessid maakoores mõjutasid ka toda jänkidemaa bändi The Gates Of Slumberit, mis oli juhuslikult plaanis eelmiselgi aastal, ja sobis ka see aasta sinna. Laupäev kui uute võimaluste päev, lootus pole siiski lõplikult kadunud. Eepiline barbari doom, õnneks ei keeranud kõhuli ega üritanud kuritarvitada – kõige kõrgem hoidku selle eest. Võitles ja vallutas, kaotas ja langes slummi, tõusis sealt ja võttis tagasi kõik mis talle kuulus. Kosutav. Green Room sobib sedavärki suure hingega doom‘i bändidele.

Martin: Kena aeglustus ja rahustus päeva lõpuks. Esitasid üsna palju uusi lugusid järgmiselt albumilt – tundub tulevat hea plaat. Hümnid kangetele meestele ja võitlustele. Muhe sammumine, just nagu meie minek hotelli.

YouTube Preview Image

Rohkem videoklippe

05
Mar 11

Weedeater – Jason… The Dragon (2011)

01. The Great Unfurling
02. Hammerhandle
03. Mancoon
04. Turkey Warlock
05. Jason… The Dragon
06. Palms Of Opium
07. Long Gone
08. March Of The Bipolar Bear
09. Homecoming
10. Whiskey Creek

Kolm pudelit erinevatest partiidest pärinevat burbooni, samade villijate poolt toodetud kanget ja puhast keelekastet, kääritatud parimatest Põhja-Carolina kuldsetest maisitõlvikutest, laagerdunud tummistes, niiskusest ja tolmust tumedaks tõmbunud tammevaatides, vanemad, esimesed testpruulid ulatuvad koguni 13 aasta tagusesse aega. 13 aastat on võrdlemisi pikk aeg burbooni laagerdumiseks, piisab ka paarist aastast, või neljast, mil eelmine laar joodavaks muutus – hinnatud “burboonieksperdid” tunnistasid selle laari küpseks ja täidlaselt ahvatlevaks, kõrgekvaliteediliseks maitseelamuseks. Uus laar on vahest kõige huvitavama järelmaitsega, ei maitse küll täpselt samamoodi nagu eelmised, on liberaalselt omatahtsi võtnud juurde maitseomadusi, mida tavapäraste burboonide puhul väga ei kohta: magus justkui vahtrasiirup, kibe kui tõrv ja terav kui idamaistes vürtsides leotatud krokodillimunad. Küllap on omavahel segatud mõni päris esimestest partiidest, ja siis midagi täiesti uut ja kummastavat, värsket ja süütut – kuivalt mõru ja tume nagu mööda ööpimedust leekava draakoni uriin. Ja loomulikult parim tarvitades koos ohtra koguse Cannabis sativaga – seedeelundkonna või hingamisteede kaudu, vahet ei ole -, aga ole ettevaatlik – mägedel on kuklad ja kui need sind kompavad, ja sina neid, siis sa pead alla vanduma nende kukalde suurusele – neil on suuremad!

Jason… The Dragon“, järjekorras Ameerikamaa “umbrohu-metali” kollektiivi Weedeateri neljas kauamängiv, üllatab kuulajaid võrdlemisi mitmekülgse menüüga, alustades harjumuspärase sopa ja umbrohu türanniaga, aeglased ja venivad rifilaviinid, ärajoodud hääled ja ilmed, ja substantsiaalse tossuvinega täitunud kopsud, lõpetades delikaatsete, loomupuhta bluusi ja saluunimuusika kilda kalduvate paladega. “Turkey Warlock” ja “Long Gone” ei ole kogenud Weedeateri kuulajale tundmatud lood, sest korra on nad varemalt juba plaadi peal ilmunud, küll mitte nende enese kauamängival, aga hoopis kogumikul “Crushers Killers Destroyers II” (2004), kust leiab veel omajagu seesugust toredat muusikat. “Long Gone” pole nende aastatega suurt kaotanud oma esteetilisest välimusest, läinud isegi priskemaks ja karmimaks, demonstreerides edukalt Weedeateri monoliitse auruveduri veojõudu: bass pahiseb ja susiseb nagu selle korsten, kolisevate rataste rütmiline töö ja saabumistest teavitava vile kitarrilaadne magusirooniline näugumine. “Turkey Warlock” originaalversiooni vastu pole lihtsalt mõtet võidelda, anna alla. Rabedamate lugude hulgast väärivad esiletõstmist kindlasti ka veel päästikuna albumi sisulise poole vallandav “Hammerhandle” ja suurepärase meloodiaga, ja veel suurepärasema tööga kitarrist Shepardi poolt, “Homecoming“. Ja jah, loomulikult. “Jason… The Dragon” nimilugu, ühtlasi selle kauamängiva kõige pikem lugu, rebib veduri esirattad rööbaste küljest lahti, haagib vagunid tagant ja põrutab omasoodu idapoole, ise hingeldades kui mattes ümbruse lämmatavasse terrorisse.

Ootan üsnagi suure huviga hetke, kunas Weedeater kavatseb välja anda akustilise albumi või esineda täiesti akustilises koosseisus, lood nagu “Woe’s Me“, “Kira May” ja “Alone” on kuldaväärt, ning tuleb siitki albumilt üksjagu lisa. Sissejuhatus, “The Great Unfurling“, kuivõrd seda üldsegi looks saab pidada, juhatab “Jason… The Dragon” sisse kriipivate ja õõva tekitavate tšello oietega. Meeleolu on atmosfääri sisenemisel kui väljumisel äärmiselt oluline ja seda on Weedeater vägagi hästi seekord mõistnud. “Whiskey Creek“, varasuvine vihmapladin ja saluuni burbooniniisketel põrandalaudadel pääseteed sepistav bandžo, ning peale vihmapiiskade gravitatsioonilise langemise lõppemist saluuni kogunenud krapsakat seltskonda lõbustama hakkav klaver, leevendavad veidikenegi maos ringleva draakoni uriini põletava konsistentsi mõju. Dixie oli teab mis ravimite mõju all, vahest oligi selleks siis oopium või morfiin, kui ta kirjutas “Palms Of Opium” nimelise loo, hellitava oopiumi peopesadest, mis teda valu eest ettevaatlikult kaitsevad, ilma et teda pooleks pigistaksid. Piinatud inimhääle piiritu agoonia, mõmisev orel, traaviv slide-kitarr ja valust nõretav, jonnakalt torisev basskitarr. Ja sinna vahele mahub ka “March Of The Bipolar Bear“, trummari sooloetteaste, mis tutvustab karude keerulist psühholoogilist seisundit.

Jason… The Dragon” on mitmekesisem ja spontaansem, ja kasvatab järjekordse sündmusena aina kasvavat austust tolle bändi vastu – eelmisel suvel kogetud kontsert oli ilmselgelt kõige olulisem -, aga vaat, “God Luck And Good Speed” (2007) vastu nad sellega ikkagi ei saa. Aga jah, see akustilise albumi mõte pole ju üldsegi paha!?

Weedeater

Dave Shepherd (kitarr, bandžo), Keith Kirkum (trummid, timpanid) ja Dave “Dixie” Collins (vokaal, bass, tšello, klaver, orel,  bandžo, slide-kitarr).

Hinnang: 4/5

Weedeater @ MySpace
Weedeater @ Encyclopaedia Metallum

15
Dec 10

Bongripper – Satan Worshipping Doom (2010)

01. Hail
02. Satan
03. Worship
04. Doom

Kõiki Bongripperi salvestisi kontseptipõhisteks oleks vahest liiast pidada, aga sellegipoolest on nood üksteisest kummatigi kauged ja ei püsi tülpinult ühes kulunud rööpas, vaid püüdlevad iga kord millegi uue ja avarama suunas. Varasemast loomingust tõstaks kahtlemata esile mõlemad 2007. aasta albumid “Hippie Killer” ja “Heroin“, millest teist võib kohe kindlasti nimetada kontseptalbumis, ainuüksi selle piiratud, 25-st eksemplarist koosneva heroiinisõltlase abipaki tõttu, kuhu nii muuseas on poetatud heliketas, 75 minuti pikkune kõrvade kaudu ründav heroiini üledoos, veene söövitav ja ajus lühiühendusi tekitav mudane drone‘i ralli. “Hippie Killer” on seevastu žanripiire läbistav, psühhedeelse ja post-roki seguse taustaga jämmid põrkuvad raskete doom‘i mudalaviinidega. Kuigi “Hippie Killer” jaguneb kümneks pealkirjastatuks alamosaks, tasub seda Bongripperi enese sõnul vaadata kui ühte terviklikku lugu. 80-minuti (eriti lühemad ei ole ka teised) pikkune debüüt “The Great Barrier Reefer” (2006), – pikem kui SleepiDopesmoker” – , on samuti huvitav ja mitmekülgne, ehkki lõpupoole vajub ära. “Hate Ashbury” (2008) on veelgi massiivsema pildiga kui aasta varem ilmunud kaks albumit, “Heroin“-iga võrreldes siiski pehmem ja struktureeritum, kaldudes ikka sinna mudase doom‘i kanti, millega toda bändi peamiselt seostada saab.

Paistab, et doom‘i fännid on “Satan Worshipping Doom“-i hästi vastu võtnud, sest teda võib nende paljudegi selle aasta lemmikute nimekirjade seast leida. Ausalt öeldes jookseb seesuguse geneetilise koodiga muusika viimasel ajal kõrvust mööda, pole midagi mis peaajus neuronid kiiremini liikuma paneks. Hea mälestus “Hippie Killer“-ist sundis Bongripperi uue, järjekorras viienda kauamängivad juures peatuma. Satan Worshipping Doom” on mõnevõrra lühem kui tema teised velled, teisalt kontsentreerituma ja ladusamini progresseeruva sisu ning suurusjärgus tajutavama füüsilise akuutsusega – kui öelda on palju, siis võib-olla ongi seda kõige parem hästi lühidalt teha. Fantaasiaspekter on lai ja kirev, kaugelt üheülbaline ja igav, sulandub temaatiliselt ja teemakihtide üleminekutelt, mõningate eranditega, pea ideaalselt. Elava hingetõmme, helipildi mädaneva rõveduse soojus ja esteetilisus, meenutab et tolles transhumanistlikusele kalduvas loomesfääris on säilinud mõningal määral veel inimlikkuse alget.

Spektiivi üks ots visandub jõulise ja lärmakana, neurootilisel palgel rüvetamas vastsündinud hingede vaimu ja süüta puhtust, lõpp jällegi on aeglane ja vaevatud, õlul raske ja toksiline koorem, ronimas püstloodis tulemäe seinal, jalataldu limpsimas liha läbistavad tulekeeled. “Hail” lamandub ja tammub seejärel suurema osa ajast ühe koha peal, kuid ennem seda  paneb ta sind kummardama riffide surelikule mõistmatut jõudu. Mornilt monoloogi pidav monoliit “Doom“, räägib drone‘i ja funeral‘i keelt, nahutab ennast pattude eest, mis pole veel teokski saanud. Klassikalise mekiga Norra talupoegade black metal ja Rootsi trendipedede stõuner, mille vahele mahub sittakanti labaseid valuspasme – “Satan” ei eruta emotsionaalselt siinkohal karvavõrdki. Küll aga erutab “Worship“, – lausa meeletult – , aeglasel tempol ja napisõnaliselt filosofeeriv, kiht-kihilt kasvav post-rokk, morfooside kese, kust ei puudu painavad, otsmikku saagivad subkosmilised pulsarid ega kraut‘ilik eluõnne utoopia. Kaose lummavus on otsatu.

Ehkki “Satan Worshipping Doom” pole just kõige kergemini hoomatavam Bongripperi kauamängiv, on selles üsna palju huvitavaid nüansse, mida tasub mekkida ja enese jaoks lahti harutada.

Chicago trööstitus koosneb: Dennis Pleckham (kitarr), Nick Dellacroce (kitarr), Ronald Petzke (bass), Daniel O’Connor (trummid).

Hinnang: 3.5/5

Bongripperi kodulehekülg
Bongripper @ MySpace
Bongripper @ Facebook
Bongripper @ Bandcamp
Bongripper @ Encyclopaedia Metallum

13
Sep 10

Ufomammut, Pedigree, Talbot @ Klubi Korter (12.09.2010)

Mitte alati ei tule head üritused otse koju kätte, aga seni kuni kõik on logistiliselt lahenduv, hea meelega Eestimaa piiridesse mahtuv, ei ole virisemiseks põhjust. Olgem ausad – Klubi Korter on ütlemata tore koht, kuhu tahaks varem või hiljem taaskord tagasi minna, nii minagi. Hubane varjualune, hea taustamuusika, huvitavad inimesed, ja mis peamine – vinged artistid. Eilse õhtu raskus on jätkuvalt kontides tunda, ent loodetavasti lahtub see tänase öö jooksul. Peavarju eest tänud muhedale, kiirtee tihedale külalisele ja kommenteerijale, Heavyuserile.

Üllatuslikult hakkas õhtune kontsertprogramm peaaegu õigeaegselt peale. Esimestena tulid lavale Jarmo ja Magnus, bändist Talbot. Eks Talbotit ole juba omajagu nähtud ja kuuldud, kuid kulumise märke nende trummi ja bassi rohke muusika veel ei näita. Jõuline üleastumine, kust ei puudunud kõrgustes vaimulend, – iseäranis elektroonilise aluskihiga -, ja toores küte, ehkki peab tõdema et viimati Tartus mekkisid nad tiba paremini. Korraks tundus, et nad mängisid midagi uut, ent ilmselgelt oli see minu ebamäärane pettekujutlem. Ufomammuti meestele paistis samuti Talbot peale minevat, lugedes nende Twitteri staatust. Võimas küte!

Talbot @ MySpace

Pedigree valgussõu oli küllaltki värvikirev, ent muusika jäi väga kaugeks – kohe väga väga kaugeks. Plaadi pääl imponeeris nagu rohkem. Võib-olla liialt intensiivne, olles harjunud tiba teistsuguse intensiivsuse spektriga, ning ehk ka liiga teistsugune, et mahutada kahe eriti tummise orkestri vahele. Pedigree fänne õnneks jätkus. Aga siiski suured tänud Bonnele, et too üldse sellise ürituse korraldamise enda kanda võttis – super!

Pedigree @ MySpace

Õhtu eranditult oodatuim esineja Ufomammut, astus lavale kümmekond minutit ennem südaööd, täpselt nii nagu ajakavas oli lubatud. Selles, millega nad täpselt alustasid, ma enam väga kindel ei ole – ehk keegi aitab meenutada. Kurat, mulle tundub, et üleüldse olen ma häbiväärselt vähe mammutite varasemaid albumeid kuulanud. Igatahes järgnes sellele monoliitne pala “Eve“, viiest episoodist koosnev evolutsiooniteooria. “Eve” rajaneb suuresti atmosfäärilisel käsitlusel, ehitamisel ja lammutamisel, ning mis saaks veel parem olla, kui võimalus seda nautida vahetus loomeprotsessis, taustaks jooksmas psühhootiliste animatsioonide kobar, mis justkui tahaks vahelduva eduga trummari enesesse neelata; skisofreeniliselt kaela nõksutav ja tantsiv kiilaspäine kitarrist, relvaks Greeni helivõimenduse soojus, hunniku efektide ja Gibsoni toorus; bassimees Urlo (ufosilmad) võlub efektide najal nii oma Rickenbackerist (bassimeeste märg unenägu, kuid peab tõdema, et taolist tehnikat oli huvitav uudistada) kui kõrist kosmilisi helisid välja, vajadusel annab tooniks karmimat kütet. Midagi puudutas. Massiivne ja mitmekihiline oli too “Evelive‘is…

Eve” lammutas sedavõrd, et järgmise loo suutsin ma jälle üle lasta, mõtted olid mujal – ja juba sai tõtatud nännileti juurde ning haaratud sealt head ja paremat, ent üleliia kiirustades, sest Ufomammut ei olnud omadega kaugeltki veel lõpetanud. “Stigma, Ufomammuti üks hüpnootilisemaid riff‘e, mis kasvas parajalt hullumeelseks jämmiks, ründas vägevalt ja pigistas rahvast viimase välja. Silma hakkas mammutite tugev omavaheline side, protsesside hoomatavus, läbinähtavus, ja orgaaniline voolavus, millest said osa nõndasamuti saalis viibinud inimesed. Ufomammut on ulme, no on ulme… loodame, et seesuguseid väärt artiste näeb siinmail rohkemgi.

Katkeid Ufomammuti päev varem Soomes, Turus toimunud esinemisest:

YouTube Preview Image
YouTube Preview Image

Ufomammut @ MySpace