Sissekanded sildistatud: soome

17
Sep 11

Orne – The Tree Of Life (2011)

01. Angel Eyes
02. The Temple Of The Worm
03. The Return Of The Sorcerer
04. Don’t Look Now
05. Beloved Dead
06. I Was Made Upon Waters
07. Sephira

Orne 2006. aasta kõledate ja vastumeelsete novembrikuu hämarikutormide keeristes pikaldase vaagimise järel maailma läkitatud debüüt “The Conjuration By The Fire“, keerles ja rappis hoolega, pühkides ettejäävalt teelt kõik puutumatult kauni ja moraalselt köitva kui morjendava. Püha ja kaunis – pastoraalide sügavamõttelisus ja sihikindel surmakartmatus, eesmärgitu ja mõttetu mõtteta eksistentsi trotsimine, tehes meele härdaks ja lummates samaaegselt, kurblik ja võidukas nagu neist kolme mehe “põhiprojekt” Reverend Bizarre, mis tegi tol ajal oma viimaseid hingetõmbeid, sukeldudes veidikene hiljem igavikumere lainetesse, et mitte kunagi tagasi tulla, leppides oma paratamatu saatusega. Vähesel määral on tunda kustunud elulõnga initsiatiive ja samastumist, kuid ei – see lõng on teist värvi, vahel lausa mitmevärviline. Päris jäägitult ja sügavalt nad mind selle albumi kaudu enesega veel köita ei suutnud. Usk oli olemas.

Kauaoodatud ja -vajatud albumiga “The Tree Of Life” jätkab Orne loomulikult ja auahnuseta alustatud missiooni, ja näib, et mõndapidi külluslikumalt – viljad, mis olid ennist väliselt kui sisemiselt pooltoored, on saanud ilmekama ja väljakutsuvama välimuse, ja maitsegi on täidlasem, enam mitte nii hapu ja okkaline. “The Tree Of Life” minetab sirge seljaga lihtsakoelisuse ja naiivsed arusaamad ning tundub muusikalise potentsiaali ja teostusega auväärselt kompamas tõepärase progressiivse muusika piire. Kompulsiivsete kontseptualistide kui peenetundeliste Van Der Graaf Generatori, King CrimsoniJethro Tulli ärevad mõttemängud ja teistest mitte kuigivõrd vähem kontseptuaalsema Pink Floydi substantsiaalsed unelmad, mängivad kandvat rolli tolles progressiivsuses, olles kahtlemata mõjutanud selle bändi helikeelt. Meloodilist fooni toetavad kitarri kõrval peamiselt orel ja flööt, domineerivate kitarrisoolode kõrval üllatavad nii mõnedki lood (näiteks “The Temple Of The Worm” ja “Don’t Look Now“) põnevate ning küpsete klahvpillisoolodega, albumi lõpmises otsas ühineb harmoonilise kooseisuga varasemalt kauamängivalt tuttav saksofon, mis jääb vahest siin albumil natukene tagasihoidlikumaks, ent andes küpsevale atmosfäärile vajaliku ja vältimatu aluse. Alberti vokaal on üksnes osakene neist ideaalselt kokkusobituvatest muusikalistest komponentidest, ometigi oleks ilma temale omapärase dramaatilisuse ja prohvetlikkuseta see tervik midagi hoopistükki muud ja näotumat. Pahaks ei saa ka panna ürgse, reverendbizarriliku doom‘i kangelas-väepealiku verejanulise loomuse kangastumist. Verd voolab ja pead lendavad, lilled õitsevad ja fantastilised müsteeriumid, rasked tammepuidust, krobeliste ja külmade metallraamidega toestatud väravad avanevad, paljastades uue ja veelgi komplektsema, müsteeriumiterohkema maailma.

Teiselpool suurt vett, kus on päevad pikemad ja elule aidatud rõõmsamad, võidukamad, ja siinpool, kus on päev on silmapilk, öö on valitsejatroonil igavesti ning kõik elavad hinged on mornid ja loomupärased kaotajad, hukkamõistetud. Veest, mis ühel päeval oli lai kui ookean, kuivas mereks, silmapiiril on näha teist poolt, ja siis järveks, saab viimaks ojalaiune riba, millest võisid kõik üle astuda ja valida helgema või vähemhelgema poole. “The Tree Of Life” on üsnagi meeleolukas album – jätab ta sind külmaks või mitte, tunded on seal ja olemas.

Pildil on Orne, selle koosseis, möödunud kümnendi alguses. Tänasel päeval on Orne,  “The Tree Of Life” imelise helisfääri eest peaasjalikult vastutavad järgmised nimed: Kimi Kärki (kitarrid), Pirkka Leino (orel, rhodes), Jari Pohjonen (trummid, perkussioon), Timo Oksanen (flööt), Jaakko Penttinen (bass), Pekka Pitkälä (kitarrid), Sami Albert Hynninen (vokaalid). Külalistena teevad kaasa  Lea Tommola saksonil ja Patrick Walker häälepaeltel (Warning, 40 Watt Sun)

Hinnang: 4.5/5

Orne @ Facebook
Orne @ Encyclopaedia Metallum

20
Dec 09

Temples – Temples (2009)

01. The Dying Nomad
02. Temples
03. Oblivion Now
04. Plutonian
05. The Ashes

Läks hoopis nii, et hetkel kuulan põhjanaabrite muusikalist kooslust nimega Temples ning on jube kihk nende muusikast ka natukene lähemalt siin rääkida, kuigi esialgsed plaanid nägid ette midagi muud. Küll ma selle teise plaanini ka varsti jõuan. Kannatust.

Metal, eriti doom metal on Soomes populaarne. Seda tõestab kasvõi see, et pea iga neetud päev hüppab kuskilt mätta alt seal välja uus bänd, kes tahab viimsepäeva hävingut kuulutada. Mõnedest saab asja, teised kaovad mälestusteta minevikku nii valutult kui nad siia ilma sündisid. Looduslik valik on paratamatus ning neist mõnedest bändidest jäävad alles ainud üksikud tugevamad, kes on ise piisavalt tugevad, et ei vannu alla põhjamaisele kaamosele. Võiksin väita, et Temples on need valupunktid ületanud ning jõudnud sinnamaani, kus ta ise toodab brutaalset ja halastamatut kaamost. Nende nimi seondub mulle millegipärast vabamüürlaste ja templiordu rüütlitega, aga selles võib süüdistada liigset Assassin’s Creedi tarbimist. Ühel õigel doomi bändil peabki olema müstiline ideoloogia, see on osa suurest pildist, milleta poleks bändi eksistentsil suurt mõtet.

Nende kodulehte tasub kindlasti külastada. Kohe näha, et tegemist on IT-alal töötavate inimestega, sest kes ikka oma kodulehe ehitaks bash shelli-na. Ega inimene, kes pole arvutitega väga kursis ning pole varem käsurida kasutanud, ei oskagi selle leheküljega midagi suurt peale hakata. Aga help käsk aitab. :)

Meie kodumaine Talbot jagas alles hiljuti nendega lavalaudu ning üsna varsti jälle, sedakorda siinpool lahte. 18. märts Von Krahl Bar (Tallinn) ja 19. märts Club Ro-Ro (Narva). Tulilind ise on ka muidugi kohal. Talbot ja Temples ühel laval – hiline sünnipäevakingitus.

Templesi liikmeteks on Ville, Miina, Mikko ja Tommi.  Kes mida konkreetselt bändis teeb, seda küll ei oska kahjuks öelda. Piltide uurimisel jäi tegelikult silma, et üheks kitarristiks on naine, mis viitaks sellele, et selleks inimeseks on Miina. Naiskitarrist nagu Electric Wizardil. Irooniline, kuna oma olemuselt ja kõlalt kohati üpris sarnane Electric Wizardile. Ei, kindlasti ei tee see neid kehvemaks, pigem paremaks.

Tõsiselt rasked ja ekstreemsed vanakooli doomi riffid. Kõik elav ja mitteelav, mis nende riffide ette jääb, võnkleb ja tõmbled niikaua kuni kaamost pole enam võimalik välja kannatada ning hing rebitakse rinnust. Aga ühtäkki, kotkas tõuseb lendu. Täpselt nii, kotkas tõuseb lendu. Kui rong peab liikuma hakkama, siis ta hakkab. Neetult raskest talvisest tapja-kaamosest saab korraga majesteetlik, suure pea ja kehaga kotkas, kelle tiivaulatus on suurem kui üle ookeani lendaval reisilennukil. Kotkas on ilus suur lind, kes liugleb vaikselt ja kuninglikult üle keskpäevase helesinise pilvitu taeva. Liugleb üle oja, oru, kõrbe ja lopsakate põldude. Rahu ja sisemise harmoonia tooja kivistub ning kukub taevast alla nagu kivikuju, nii kiiresti ja äkki kuis ta sinna tekkiski, purunedes miljoniteks loetamatuteks osakesteks. Jah, häving on tagasi.

Mitte just kõige ilusama ja veatuma kõlapildiga muusikast saab ühel hetkel sujuvalt ekstreemne psühhedeeliline kotkalend sinise taeva ning lummava maastiku vahel. Ilus helimaastik, mis viib sind tagasi keskaega, kaugetesse idamaadesse, liivadüünide ja oaaside vahele. Saladuslik ja eriskummaline ühiskond: atmosfäär ja lunastus. Ühel hetkel peab siiski reaalsusse tagasi astuma. Reaalsus polegi ilus ega veatu. 53 minutit põrgu ja taeva verevalamist.

“Temples” ja “The Ashes”. Kalliskivid.

Hinnang: 4.5/5

Ametlik kodulehekülg
Temples @ MySpace