Sissekanded sildistatud: taani

21
Aug 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 2 (2011)

01. Garden Of Forking Paths
02. Gelassenheit
03. Brassica Blues

Ütlemata vajalik ja loomulik järg kevadel ilmunud esimesele sessioonile – sessioonile, mis paljastas tolle Taani kolmiku ja nende sõprade erootilis-sürrealistliku muusikalise suhtedraama ning egoismivaba vabaarmastuse, ja nihutas põhituumiku loomingulised ideaalid aina lähemale naturaalsele ja rudimentaarsele, aastatuhandeid tagasi pimeduse ja kaose alla mattunud teerajale, kust kaudu on võimalik jalutada kaugusesse kahanenud sulnisse igavikukaunidusse – lummavasse seninägematusse, kus valitsevad kirjeldamatu liigsus ja tagamõtteta, patuta ilu. Vähesed on selle tee leidnud – ja näinud, ja tundnud, ja kuulnud. Primitiivne, ei, peenetundeline ning nüanssiderikas, ja. “Pewt’r Sessions 2” on vajalik ja loomulik ning jätkab otsinguid, vahest jõuab isegi väga lähedale kirjeldamatule ilule ja näitab seda teistelegi, osakest kogetust ja jätab nii mõndagi veel enda teada – kui aeg on küps, siis kuuleme.

Ajalise kestvuse osas on mõlemad sessioonid üsnagi ühte auku, alateemasid on teisel vähem ja moodustav meeleolult ka veidikene ühtsema ning enesele kindlamaks jääva, suunatuma eesmärgiga terviku; “Pewt’r Sessions 1” seevastu kosutas rohkemate erinevate ja vastanduvate meeleoludega, tekitades põnevaid kontraste ja illusioone, ja kahtlemata on mõnevõrra süngem ja skisofreenilisem, pannes kuulaja parasjagu proovile ja ennast põlgama, siis jällegi rabades kui illumineerides vapustavate, geniaalsuse ja laushullumeelsuse keskteele jäävate pretensioonikate avaldustega. ”Pewt’r Sessions 2” on üksjagu rõõmsameelsem ja avatum, ergas ja päikeseküllane, tujult sobituv “Summer Sessions” triloogiaga. Omad tumedad ja nukrad hetked on temalgi, lootust ja unistusi on samas rohkem, tarkadele ja lollidele, uskujatele ja mitteuskujatele. Albumi põhituuma moodustab avalugu “Garden Of Forking Paths“, mis oma üüratus, keiserlikus 24 minuti orientiiris, tuttavliku Causa Sui toretseva ja joviaalse alusteemaga, võtab õlule kanda ühte kui teist raskemat ja kergemat. Rikkalik aed, kõige püham aed, aed mida kõik teavad, või peaksid teadma; aed täis ahvatlust ja hukatust, õigeid ja valesid valikuid, viies hoolimata valikutest sind sihtkohta, kas rikkama või vaesena, elusa või surnuna, taevasse või põrgusse. Teekond on vääramatult täis õigeid valikuid, väljudes oled rikkam kui eales varem. ”Gelassenheit” tempokas ja peaaegu ühtlaselt pulseeriva minekurütmiga motiiv seondub mulle üpris tugevalt Kraftwerkiga, ehkki kujunev tulemus on lõppeks teistsugune, huvitav ja värviline, astudes juhtmotiivist natukene kaugemalegi. ”Brassica Blues” paitab meeldiva ja magusa progressiooniga, hoides küllaltki tasast ja sujuvalt kasvavat profiili, juhatades rahuliku ja magus-kurva lõpplahenduseni.

Enesestmõistetava tunnistamine, nägemine ja tajumine ei ole patt, mittenägemine, -tunnistamine ja -tajumine on patt, karistatav ja kahjulik, peaaegu alati fataalne ja taandav. ”Pewt’r Sessions 2” on Causa Sui siiani kõige enesestmõistetavam album, ja raske on ette kujutada, et sealt on kuhugi võimalik edasi minna. Mõistmise piirid on lahtised, vähemalt mingi maani.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Nagu esimeselgi võrratul sessioonil, on kaasategevateks meediumiteks Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen

Hinnang: 5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

04
Jul 11

Chicago Odense Ensemble – Chicago Odense Ensemble (2011)

01. Parallel Motions
02. Emanuelle
03. Spirales
04. Glide Path
05. Soup
06. Spine Dots
07. Delivery
08. Pretty Nice

Chicago Odense Ensemble on 2008. aasta talvel juhtunud vabadžässiunelm. Põrkusid vormid ja mõistused. Põrkusid mõistused bändidest Causa SuiTortoise, Isotope217 ja Chicago Underground Collective. Ühtseks muusikaliseks kehaks said kaks Taani ja viis Ameerika muusikut, ülejäänud on juba ajalugu ning helikuvand sinu kõrvades, just nimelt. Ja juhtus midagi üpris kena, midagi üpris paralleelselt liikuvat ja liuglevat; minimalistlikud ning malbed džässiovaalid kombineerituna veidikene konarliku ja käreda psühhedeelse roki nurrumisega, puutumata ei jää ka idamaise varjundiga teemakäsitlused. Siinkohal võin ma vist eeldada, et Causa Sui pole võõras nimi – juhul kui on, siis ei ole üldsegi paha mõte selle teadmatuse vastupidi pööramine -, teised bändid on vahest natukene vähemtuntumad, vähemalt mulle, aga muusikaline orientatsioon kui visioon tundub neid kõiki ühes ja samas suunas vedavat. Improvisatsioon juhib ja näitab teed. “Chicago Odense Ensemble” salvestati Chicagos, mõningad järelsilumised tehti aga Odenses.

Korralagedus ei tohiks tähendada head, ent just sellega see kõik jälle algab. Korralagedus heas mõttes. “Parallel Motions“-i korralagedus tõepoolest esiti ehmatab, otsekui kõik üritaksid üksteist teineteisele korraga samaaegselt tutvustada, sellest tingituna on võib-olla antud loo nimi ka seesugune, kirjeldades toda erisugustest ja eemalduvatest mõttelõngadest laiali paiskuvat spiraalset toru, kus kõik läbisegi üles ja alles tõttavad. Detailid ja faktid hakkavad läbi imbuma ning tekivad muljed. Muljed, millest kõigepealt haaravad kinni rütmisektsiooni liikmed, ja seejärel liituvad teised instrumendid. Organiseeritud korralageduses areneb edasi. “Emanuelle” lainetav bassikäik ja hoogne perkussioon loovad ühe intensiivsema ning süngema koosluse, kitarrid ja kornet moodustavad ühtlase ja meela sumina. Pimedus tuleb ja viib paksu ning kõledasse metsa. Tihedalt täidetud instrumentaalseadete kõrvale on ära eksinud “Spirales” ja “Spine Dots“, juhatades teed kõledast metsast päikesepaistelisele aasale, mis siis, et on öö. Võrdlemisi pehme ja kahjutu, õietolmuse sooloinstrumentide lendlemisega “Glide Path” ei kohuta. Mida lugu edasi, seda paremini tundub too kooslus töötavat. Rob Mazureki kornetipartiid hakkavad alles õieti elama loos “Soup“. Mõnus pulseeriv bass ja Jonas Munkile omaselt lõikav kitarrimäng ja tonaalsus. Täpselt 12 minutit pikk ja ühtlasi albumi kõige pikem rada “Delivery” võib tunduda esialgu primitiivsena, ent sekund-sekundi järel kooruvad ühtlase värvikihi alt välja uued ootamatud kihid. Valitsevateks jõududeks on kitarrid ja kornet. Kornet alustab tagasihoidliku soolopartiiga, varsti ühinevad kitarrid, hoogustudes ja maandudes täiuslikku kaelaväänamisse, haarates selles hoos kaasa ka korneti. Motiivilt meenutab jubedalt Causa Suid – milline jõuline kulminatsioon! Ausõna, higi lahmab, see oli midagi vapustavat. Lõpp on aga see-eest rahulik ja sujuv – lihtsalt kaunis. “Pretty Nice“.

Rob Mazurek (kornet), Jeff Parker (kitarr), Dan Bitney (trummid, perkussioon), Matt Lux (bass), Brian Keigher (perkussioon), Jonas Munk (kitarr), Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).

Causa Sui fännidele uudiseks, augustis ilmub järg (lühikene helitutvustus) aprillis ilmunud Pewt’r Sessionsi esimesele peatükile.

Hinnang: 4/5

Chicago Odense Ensemble kodulehekülg
Chicago Odense Ensemble @ BandCamp
Chicago Odense Ensemble @ Facebook
Chicago Odense Ensemble @ MySpace

22
May 11

Causa Sui – Pewt’r Sessions 1 (2011)

01. Pewt’r Wozniacki
02. May Sun
03. Masted Milk
04. Streams Of Gratitude
05. Mating Call
06. Latte Rock

Eeldus sellele Causa Sui kontseptuaalsele saagale sündis 2006. aastal, kui kohtusid kolm liiget tollal neljaliikmelisest Causa Suist (puudus vokalist Kasper Markus, keda enam tänasel päeval kollektiivis ei ole), Ron Schneiderman vabamuusikakollektiivist Sunburned Hand of the Man ja Jørgen Teller. Elule aidati Pewt’r jjjjj, arvatavasti poisslaps, kelle võimsad draakonitapja lokid ja vulkaanivalvuri kopsud võiksid saada hukatuseks – nimetatud kollaboratsiooni on auväärselt kõrvutatud 70-ndate krautiepideemiast võitjatena väljunud heerostega, maitsekalt seotuna domineerivate jõudude paradiisiviljade mahlasusega, ja kartusega tihedalt kokku pressitud silmustega elukootise ees. Ron Schneiderman on liitunud Causa Suiga laval veel nii mõnigi teine kord, pole needki katsed loodetavasti vähemedukad olnud. Kas oli põhjuseks see kõrvalepõige või midagi üldisemat, veelgi ilmselgemat, kuid Causa Sui on bändina sellest hetkest edasi midagi muud, jäädes küll oma liistude juurde ja säilitades identifitseeritava isiksuse, aga muutes veidikene ikkagi suunda kui tõlgendusvormi. Olgu selle tõestuseks kas või see imetlusväärne, kolmest peatükist koosnev autobiograafiline suvepihtimuste ja -tõlgenduste kogumik “Summer Sessions” (esimene ilmus 2008. aastal ja kaks viimast 2009. aastal).

Transformatsioon ja unistuslik lõhe perspektiivide lahknemisel, on mõneti pehmem ja pole sedavõrd sakilise lõikepinnaga “Pewt’r Sessions 1” puhul, ent tähistab siiski uue perioodi koitu ja teistsuguste teemakäsitlusvormide pinnaletõusu. Ja justkui pealkirigi viitab – õigemini nendib paratamatut tõsiasja -, siis on see alles esimene osa sellest kogemuste ja tunnetuste ühtelangevuse rajast. Lõbusa Taani seltskonnaga on seegi kord liitunud jänki Ron Schneiderman – kas mornim kui nemad, seda ma ei tea, sama andekas kahtlemata. 2005. aastal debüüdiga ehitatud tröösti ja silmailulummavuse tempel, mitmekesisuse ja tujumuutlike fabritseeringutega oaasinurk jääb üha kaugemale. Tempel on siiani alles – ka meie! -, distants kahe osapoole, meie ja templi vahel, on üksjagu kasvanud. Suundumus on kord-korralt minimalistlikumate ja naturaalsemate, ajukoores ja südamevatsakestes toimuvate protsesside kooseksisteerimise mõjul tekkinud primitivistlike järelduste ja puhangute lingvistiliste struktuuride hälli, võttes tajutava ilme rohkemal või vähemal määral etteennustatavate muusikaliste kompositsioonidena.

Avalugu “Pewt’r Wozniacki” tervitab veidikene tuttava earthlessiliku temaatikaga (“Flower Traveling Man“), alustuseks leebe ja otsiv, lõpu lähenedes aga kasvades kitarride ja süntesaatori kihtide all väljakannatamatult intensiivseks, kuid siis järele andes ja laengut ühtlaselt vallandades vaibudes. Maikuu päike võib soovi korral olla õel ja jätta mälestusena põletusarmid, üldiselt ometigi pehme ja hellitav, vaimu turgutav ja soojendav nagu ka “May Sun“; õrnalt sulav ja meelitav, meloodiliselt suikuv bass ja pehmelt sillerdav kitarride loor. Põrgu väravad avanege ja tooge maa peale kaos, tooge häving ja mäss. “Masted Milk” toob oodatud kaose: rütmiline veenvus, igavene, ja kahe kitarri piinav, viimse piirini viidud kahevõitlus, tõredad ja igavikulised soolod seovad üksteise keeli kui meeli, võitjat ei ole, isegi mitte too kuulaja, kes peab toda verist ja heitlikku võitlust pealt kuulama – kui keegi peab olema võitja, siis pigem on see just tema, kes oli selle kõige tunnistajaks. Krautilik hullumeelsus ja absoluutselt kontrollimatu labiilsus. Seevastu “Streams Of Gratitude” võtab vahest teise meelestatuse, andes häälepaelad süntesaatorile, temaga ühineb rahulikus meeleolus kitarr, kelle ühtest sünnib avar kosmoserokk. “Mating Call” näitab taaskord äkilisust ja keevaverelisust, kandudes sinna esimese raja kanti. “Masted Milk” kõrval on siit albumilt suureks lemmikuks “Latte Rock“. Bassi mõtestatud ja sihipärane mõmisemine, tugeva groov‘itunnetuse ja isemeelsusega trummid, hüpates ja täites bassi poolt lahtiseks jäetud lauselõppe, või köhatades viskoosses keeles veidraid märkuseid (sobides siia kohvihõngulisse õhkkonda), kitarride kurruline helisemine on õrnalt toetavaks fooniks.

Pretsedenditu krautroki orgia.

Causa Sui põhikoosseis:  Jonas Munk (kitarrid, süntesaatorid, elektroonika, vokaalid), Jess Kahr (bass) ja Jakob Skøtt (trummid, perkussioon).  Piiridest kontrastidesse kanduva peegelkujutise teravatipulise moonduse terviklikule projektsioonile aitavad kaasa veel Ron Schneiderman ja Rasmus Rasmussen – emb-kumb arvatavasti teisel kitarril ja teine süntesaatorite taga.

Hinnang: 4.5/5

Causa Sui kodulehekülg
Causa Sui (El Paraiso Records) @ Facebook
Causa Sui @ MySpace

30
Jan 11

Øresund Space Collective – Slip Into The Vortex (2010)

01. I Teleported To Acapulco
02. Mothership Machinery
03. Fondle The Frequency
04. Slip Into The Vortex
05. Sonic Snake
06. Lord Of Slumber

Lisaks “Slip Into The Vortex“-ile ilmusid eelmisel aastal Øresund Space Collective’i põhjatust repertuaarist veel “Dead Man In Space” ja “Glossolalia“. Esimene, “Dead Man In Space” on küllaltki traditsionaalse kosmose-roki mekiga, kaldudes veidikene, küll pindmisi džässi slummidesse, ja teine, “Glossolalia” ammutab inspiratsiooni hoopistükkis ragga maailmast. “Slip Into The Vortex” on midagi seesugust mida ØSC poolt ei oleks oodanud: rühmiti kindlapiiriline, lausa struktuuride ja ettekavatsetud taotlusega intellektuaalne avaldus. Siiamaani olid minu suuremateks lemmikuteks “It’s All About Delay” (2006) ja “The Black Tomato” (2007), millest viimane võib-olla isegi vaikselt sosistades ennustas musta augu olematu keeriselõpme ühendumist selle galaktikaga, ent sedavärki pompoossel kujul küll mitte. “Slip Into The Vortex” terviklikkus ja sujuvus ei sõltu kaugeltki distsiplineerivatest juhtohjadest, pigem on see ühine vabanemistung, mis on aastate jooksul üheselt mõistetava eesmärgi ja tõlgenduse omistanud, hoolimata et lühikese eluaja kestel on sealt trobikond külalismuusikuid läbi käinud ja looming on teinud läbi kummalisi kõrvalepõikeid, hakkab välja arenema iseloomulik kosmopoliitne figuur – oletatav valem ØSC siiani õnnestunuima “stuudiosalvestise” puhul; arhiivipõhjades on üksjagu kontsertide ja jämmisessioonide salvestisi – kümneid tunde, kui isegi mitte saja ringis -, esimese osas andsin endale lubaduse, et üritan kõigepealt vanad läbi kuulata ja paremad tallele panna, ja operatiivselt kõige värskemaid kuulata – küllap on seal suurel hulgal sätendavaid pärleid, mis ootavad enese leidmist maailmamere viljakalt kasvulavalt.

Slip Into The Vortex” on tõsimeelne, ilma üleliigse teatraalsuse ja pimestava pealiskaudsuseta hedonistlik tripp, mille üürikese kestvuse (80 maist minutit) vältel jõutakse paljudki ekspansiivset kogeda. Alguses olid jutualged, muistendid mille vundamendi rajavad kergelt, vahest isegi lausa märkamatult ja vähese tähelepanu osaks saavad trummid, ja tonaalselt mõmisev bass, mis jutustab edasikandva osa, loo põhja, lastes fantaasial uuristada juhuslikke ja ettearvamatuid soppe, nagu seda teeb kevadine sulavesi. Trummi ja bassi vadistamisega liituvad pea koheselt sooloinstrumendid, kes kirgastavad põhja värviküllase dialoogiga või täidavad vahutades, samaaegselt teise kihina laiuva jutustusega ülejäänud vabad helispektrid, vahel täidavad nad selle spektri koos, teinekord jällegi vahetavad delikaatselt teatepulka ja annavad selle üksteisele sujuvalt üle. Nimetatud kihti esindavad siin albumil väärikate teostuste näol kitarrid, saksofon, klahvpillid (hammond) ja süntesaatorid. Kihistunud, ent perfektselt sulanduvad narratiivid, milles on omajagu kaost ja inimmõistusele seletamatut hullumeelsust, osutuvad siiski kaunis hästi mõistetavateks ja meeli paisutavateks psalmideks.

Avaloos “I Teleported To Acapulco” domineerib bassi intensiivne mõttekäik, millega liitub viivitamatult saksofon, jäädes sinna pea 10 minuti pikkuse loo lõpuni, andes vaid hetkeliselt juhtohjad ühele kitarrile; teise kitarri, hammondi ja süntesaatori ambivalentne kaosemüür annab loole tõelise õhulisuse tunde. “Mothership Machinery“, mis on albumi kõige pikem (25 minutit) lugu, on ka ühtlasi selle kõige avatuma vaatega lugu, kõige lähemal bändi kosmosejämmide juurtele, samas jällegi juurdub mõnusa ja veniva džässi kanti, kitarride ja saksofoni pidev flirt, mida saadab omasoodu, ehkki täiesti ideaalse ajastusega suskav süntesaatorite ja kilavate miasmide koor. Teises pooles koorub järjekordselt välja bassi meloodilisem külg ja süntesaatorite koor tõmbub veidikene tagasi, ning ka kitarride ja saksofoni avaldused muutuvad lakoonilisemaks, ent ei vaibu ja omavad üksteise vahel tugevat sidet. Mitmekülgne ja palju erinevaid teemasid läbiv lugu. Saksofoni prevaleeriv meelelaad tuleb esile loos “Fondle The Frequency“, taustarütmiks primitiivne, Aafrika liivakõrbete pärandiga perkussioon, mida toetab bass, ja saksofoni harmoonilist idülli täiendavad tagasihoidlikul moel kitarr ja siinustega turgatav süntesaator.

Järgmine, seitsmenda kauamängiva nimilugu “Slip Into The Vortex” omistab imaginaarse liidrirolli kitarridele, kelledel on nüüd au särada. Saksofon törtsutab kaeblikult, kuid ei – kitarrid lämmatavad kõik tema katsed esile tõusta. Õhkkond kasvab talumatult intensiivseks, väledaks tagaajamiseks: süntesaatorite mesimagus sumin kui spasmilised kärgatused ja kitarride paarisoolod tapavad viimasegi molekuli vaba hapnikku. Lüsergilise madukehana pikki ussiauku aelev ja selle suudmeid ääristav “Sonic Snake” jätkab eelmise loo tihedalt täidetud natuuri, impulsiivsed freak-out‘id, fatalistliku tempoga mõttelende eri suundades vormivate fantaasiakildude abrasiivsus tekitab kohanemisel üksjagu eetilisi dilemmasid, ja hoiab kuulaja pidevas ootevalmiduses. Melanhoolse motiiviga “Lord Of Slumber” meloodilist suunda veab alustuseks bass, kitarrid ja süntesaatorid pingestavad olukorda taustal. Meloodia kandmise võtab viimasel minutil üle üks kitarridest ja bass keskendub rütmile, lugu lõppeb enda poole kutsuvate süntesaatori lainetusega. Täiuslik sissejuhatus albumile ja veel täiuslikum väljajuhatus, mõneti liialt kurblik, aga albumi üldist, edasiliikuvat voolu hästi tabav.

Slip Into The Vortex” salvestati koosseisus Stefan (kitarrid), Magnus (kitarr), Kaufmann (trummid), Jocke (bass; rajad 1, 3, 4), Pär (bass; rajad: 2, 5, 6), Mogens (hammond, süntesaatorid) ja Dr. Space (süntesaatorid). Kahe erineva bassisti kasutamine säherduse kontsepti juures annab tollele salvestisele üksjagu mitmekesisust juurde. Jocke stiil parasjagu vaheldusrikas ja jõuline, Päri oma jällegi meloodilisema ja  pehmema suunitlusega – samas tase on ühtlane, ja justkui mainisin, siis selline kahe muusiku oskuslik laveerimine vürtsitab improvisatsiooni tervikut meeldivalt.

Hinnang: 5/5

Øresund Space Collective kodulehekülg
Øresund Space Collective @ Facebook
Øresund Space Collective @ MySpace
Øresund Space Collective @ Internet Archives

19
Jun 10

Suvised helimaastikud

Kuigi ametliku suve alguseni on veel paar päeva aga, ja ehkki tänase päeva ilm oli kõike muud kui suvine, otsustasin selle lühikese sissekandega vähemasti enese jaoks selle avada. Õigemini, see avati juba minu eest – viimased nädal aega on ringelnud kuulmisväljas andeka Taani trio Causa Sui kolmest peatükist koosnev “Summer Sessions“. Kas annabki üldse paremini kirjeldada suve kuiva, päikselist, sooja, rohetava taimerüü ja sinetavate veekogudega ning kleepuva tolmu ja higiga nägu. Peaks hästi istuma Colour Haze‘i fännidele.

Aga anname nüüd sõna neile endile:

YouTube Preview Image
Red Valley


YouTube Preview Image
Eugenie


YouTube Preview Image
Red Sun In June


YouTube Preview Image
The Open Road


YouTube Preview Image
Cinecitta

Maa. Vesi. Tuli.

Causa Sui @ MySpace