Sissekanded sildistatud: tartu

10
Dec 11

Intervjuu: Deathcats

Deathcats jättis mulle tohutult sümpaatse mulje juba nende varakevadisel debüütesinemisel, mis on veel üsnagi hästi meeles, justkui see oleks alles eile olnud. Seoses sellega olen nende intervjuuplaani pikemat aega mõlgutanud, ent reaalse teostuseni jõudsin alles nüüd. Loodetavasti avab see pikka aega unustustehõlma vajunud intervjuusektsiooni teise tulemise. Tänan Deathcatsi abivalmiduse ja põneva intervjuu eest.

• Tervitused siia samasse, Tartu! Väidetavalt sai Deathcats alguse selle aasta veebruarikuus, seega pole teie ajalugu teab mis pikk, aga seiklusterikas kindlasti – kontserdeid on lühikese tegutsemisaja vältel juba üksjagu olnud. Standardküsimusena, võrdlemisi paslik on alustada sellest, kuidas Deathcats oma alguse leidis, mis motiividel ja milline oli algne visioon, kollektiivne ettenägev sisekaemus sündivast muusikast.

Kristi: Kiina rääkis mulle kuskil peol, et on üks ägeda lauluhäälega neiu Luka, kellega võiks koos all-girl rokkbändi teha, ja umbes paari õlu pärast tundus see maailma parim mõte. Õnneks tundub siiamaani.

Luka: Mulle tuli ka Kiina ligi ja ütles, et ta tahab bändi teha. Ma ütlesin “okei” ja ta ütles, et leiab bassisti ka. Ma olin juba pikemat aega tegelikult mõelnud tsikirokki teha. Enne esimest proovi mõtlesin, et huvitav kaugele see bändiidee küll jõuab, aga pärast proovi tekkis kohe tunne, et tahaks veel mängida. Algusest peale tundsin nende neidudega mingit ühist energiat.

Kiina: Minu kaela aeti nüüd see bändijutt, jah. Ma ausalt öeldes ei mäletagi, kust see tsikibändi idee otseselt tuli… ma olin ise tükk aega teinud igasuguseid bände kuttidega ja tahtsin midagi täitsa uut vist, nii et võtsin ühendust Lukaga, kelle muusika mulle väga meeldis ja mõtlesin, et ta tundub ägeda attitude’iga ja oskab kitarri mängida ning laulda – why not? Kristit teadsin varasemast ajast ja ühel peol moosisin ta õluga ära ja nii jäigi. Me saime üsna kiiresti endale jalad alla ka, sest me sobisime omavahel juba alguses üllatavalt hästi ja proovid olid kohe väga produktiivsed, mis süstis meile rohkem motivatsiooni ja tahet asja edasi ajada.

• Mis on sellest visioonist saanud praeguseks hetkeks, kuidas iseloomustaks Deathcats ennast täna?

Kristi: Minu nägemus oli alguses kindlasti tagasihoidlikum, kui praegu läinud on.

Luka: Nõustun Kristiga. Ma ei osanud algul suurt midagi oodata. Tahtsin esialgu lihtsalt bändi teha vahelduseks, aga sellest kujunes midagi palju meeldivamat.

Kiina: Minu nägemused pole vist kunagi tagasihoidlikud olnud, sest kui juba mõelda ja unistada, siis ikka täiega. Deathcatsi puhul mulle meeldibki see pidev areng ja uute muusikaliste kogemuste suunas liikumine, mida juhtub mõnikord ka proovis niisama lollitades… omaette, aga see ongi cool.

• Esimest korda teid laivis nähes meenusid nii mõnedki kaadrid filmist “Ladies and Gentlemen, The Fabulous Stains“, mis toovad muusikasõbra silme ette küllaltki ilmekalt tärkava chick-power-trio-punk-roki bändi kaootilise ja dramaatilise lavataguse ja -pealse kannatusteraja. On ka tegelikult ühe chick-power-trio-punk-roki bändi sünd niivõrd keeruline ja verine protsess? Inspireeriv ja õpetav, või pigem kohutav ja eemaletõrjuv?

Kristi: Tänapäeval pole tsikibänd enam tabu, minu meelest see tegelikult ei peaks olema Deathcatsi rõhuasetus.

Luka: Ega jah, me oleme tavaline bänd, nagu iga muu bänd. Midagi verist ega keerulist siin küll pole.

Kiina: Lilleline ja paremini lõhnav lihtsalt..

• Millised on teie personaalsed muusikalised eeskujud/lemmikud/žanrid, ja kuidas need on mõjutanud Deathcatsi muusikalist keelt? Millises osas need kattuvad ja lahknevad?

Kristi: Ma olen koolibändi tasemel umbes neli aastat mänginud džässi, aga see on kindlasti väga-väga palju mind muusikaliselt mõjutanud. Võib-olla soundi mõttes on sellepärast minul vahel natukene teistsugune plaan A, kui Lukal ja Kiinal.

Luka: Minu muusikamaitse varieerub väga laias plaanis, aga bändi tehes mõjutab mind kõige enam pigem punk/grunge. Aga muusika, mis me teeme, on lõppkokkuvõttes ikkagi midagi kõigest, sellest ka žanrite vahelduvus. Mina kirjutan rohkem pungilikke ja grungelikke lugusid, Kiina teisalt on rohkem 60/70’s rocki ja stoneri mõjutustega, pluss veel Kristi keerulised džässikäigud.

Kiina: Üldiselt on ja ikka seinast seina, aga mõned lemmikud nt: PJ Harvey, Led Zeppelin, Bob Dylan, Fu Manchu, Alice in Chains, Kyuss, Cypress Hill, Iggy Pop.. need on võibolla mõjutanud rohkem, aga žanritest niipalju, et selline basic rock’ n’ roll on kõige läbivam, kuhu saab ju kõike muudki sisse segada. Soundi üle me siin vahepeal vaidleme jah, mõnele meeldib puhtam ja täpsem, mõnele räpasem ja ujuvam, aga päris kallale üksteisele pole läinud.

• Nagu ma juba alguses mainisin, siis paistab teie esinemisgraafik ühe noore bändi kohta küllaltki tihe olevat, konkureerite selles osas julgesti noore Nevesisega, kes oma teekonna alguses samasuguse tarmukusega lavalaudu tallas. Kuivõrd keeruline on esinemise leida ja kui palju aega panustate uute esinemiste leidmiseks? Või tulevad viimasel ajal pakkumised lausa ise?

Kristi: Kiina meid alguses vist ikka vedas ja ajas asju, nüüd tulevad pakkumised juba ise.

Luka: Mina ei teadnud alguses kedagi. Kiina ajas asju. Aga Kristit korrates, nüüd tulevad pakkumised ise.

Kiina: Nevesis on jumalast lahe!

• Kindlasti on teil meenutada põnevaid seiku lavalt kui selle tagant. Kõige põnevamad ja veidramad komplimendid, mis teile peale esinemist öeldud on?

Kristi: Kiidetud on küll ja lihtsalt pärast konsat kätt surutud, aga näiteks Lukat või Kiinat nimetas Zahiri kitarrist Kodu Baaris vist lady of the century’ks…? Omamoodi järjepidevuse eest võib vast esile tõsta ka Onu Bellat, kes meid korduvalt surnud kassideks on tituleerinud…

Luka: See Onu Bella on, jah, omaette isiksus. Aga meenub ka näiteks veel see, kuidas üks konsa tuli keegi Kristit lavale kallistama. Kõige esimesel konsal tuli mul kitarririhm küljest ära esimese loo ajal ja mängisin pool lugu põlve otsas – siis ma mõtlesin, et ei tea, kas see on mingi halb märk või, vastupidi, hea.

Kiina: Esimese asjana tuli meelde esimesel konsal, Aprillikivil, mängitud lisalugu “Rough, I Know”, mis oli täielikult spontaanne, sest Lukal olid mingid akordid, mida laval Kristile kähku näitas ja tuligi kohapeal impro lugu. Muidugi peale Amme rocki oli meil kettimis võistlus, mis oli ka piisavalt halenaljakas, et seda aegajalt üksteisele meelde tuletada…

• Käisite hiljuti stuudios ja salvestasite korraliku posu lugusid – demo ja jälg ajaloos on olemas. Väga meeldivad salvestatud lood, ehkki võiksid olla pisut toorema ja räpasema kõlaga, nagu laivis. Kuidas te ise lõpptulemusega rahule jäite? Kas tagantjärgi tundub, et mõned asjad oleks võinud teha natukene teisiti, või jäite täiesti rahule? On lähitulevikus veel plaan salvestama minna?

Kristi: Minu meelest võiks pigem puhtamad olla:). Aga nagu vist kuskil foorumites on juba jutuks tulnud, siis käisime hiljuti lisa salvestamas, mille tulemust siis praegu ootame, ning mis tõotab tulla kõvasti mängulisem kui eelmise sessiooni tulemus.

Luka: Need salvestatud  lood on ikka rohkem demo-vormis ja üldiselt demo-lugudelt polegi väga oodata sellist tulemust, mida saab siis, kui mitmeid kuid stuudios istuda ja lindistada. Need rohkem muusikalise esmamulje jätmiseks. Ise olen rahul, küll jõuab veel stuudios käia ja neil kordadel ka rohkem värve lisada.

Kiina: Tahaks näha seda muusikut, kes täiesti rahule jääb oma salvestatud lugudega… aga käisime jah seekord Tallinnas lindistamas ja saime juba kuulatagi mõnda valmis lugu, mis mulle isiklikult väga  meeldis soundi, feelingu ja kõige poolest.

• Deathcats on tekitanud parajalt furoori muusikaringkondades ja üks teie lugudest on vist isegi raadioeetrisse jõudnud. Kuidas tähelepanuga harjunud olete, kas lähimal ajal on plaanis minna ka vallutama muu maailma lavasid?

Kristi: Raadios on käinud vist päris mitu lugu, mingit suurt tähelepanu tulva väga pole täheldanud, vahel pigem mõni tuttav saadab sõnumi või ütleb muu vestluse käigus, et me vist olime raadios.

Muu maailma lavade osas… Eks vaatame, mis juhtuma hakkab, mingit eraldi kõrgemat eesmärki veel pole.

Luka: Ei ütleks, et märkimisväärset tähelepanu saanud oleks. Me oleme omadega veel väga alguses.

Kiina: Ma väga suhtlejatüüpi pole, niiet ma ei tea mis raadios toimub, kui ma ise seda parajasti ei kuula, aga tähelepanu kohta nii palju, et ise midagi väga aru ja ei saa, sest enamus haipi toimub ju rohkem seljataga, aga kui juba märgatakse, siis on see hea muidugi.

• Mis teeb Deathcatsi selliseks, nagu ta on – nii heas kui halvas? Kui asendamatud te üksteisele olete, iseloomustage pisut üksteist.

Kristi: Deathcatsis on koos kolm väga erinevat inimest minu meelest, seega ammendavat definitsiooni öelda on raske. Mulle meeldib Kiina ja Luka ausus, võime minna pööraseks ning samas ka teatav idealism. Eraldi võttes on Kiina meeletu tahtejõu ja läbisurumisvõimega neiu : D ja Luka tohutult musikaalne ning taibukas.

Luka: Ma ei oskaks Kiinat paremini iseloomustada kui Kristi. Kiina on meist kõige domineerivam, mitte, et ta mingi führer oleks, aga keegi peab alati olema teistest domineerivam, muidu asi ei töötaks lihtsalt. Kristi ei väsi minu jaoks üllatamast. Ta on kõige ehtsam näide ütluse kohta: “Vaga vesi, sügav põhi.” Nunnu, aga sisimas badass.

Deathcats üldises plaanis on super. Tavaliselt öeldakse, et naised ei saa koos bändi teha, sest, noh… nad on naised. Aga nende neiude puhul see paika ei pea, sest meie vahel valitseb lihtsalt niivõrd hea energia. Muidugi, konflikte tekib, aga need ei muutu mingiteks draamadeks.

Kiina: Tüdrukutega on ikka roppu moodi vedanud jah, mõlemad on andekad ja väga ägedate iseloomudega. Tõsi ta on, et me kolm oleme väga erinevad, aga see on pigem õnneks tulnud, sest meie kõigi iseloomujooned klapivad ja keegi meist pole dramaqueen, backstabber ja kes teab mida… siirad, ausad ja lahedad tsikid, kellega sujub bändi koostöö ja kes on ka asendamatud sõbrad. Mina pean ennast luuseriks, et rohkem kui ühe asjaga korraga tegeleda ei viitsi, aga nemad õpivad veel ülikoolis ja tulevad kõigega ilusti toime. Kristi kohta käib jah see “Vaga vesi, sügav põhi” kõige paremini… tal on veel loogiline ja kiire mõtlemine ka, mis väga kasuks tuleb. Luka on omaette klass, selline, kes millegi ees ei pelga ja teeb kõike täpselt nii nagu ise tahab, aga jäärapäine ta ei ole. Meievaheline sünergia on praegu igatahes võimas ja arenguruumi on veel ja veel.

• Vabakava: tervitage, joonistage, luuletage või lihtsalt rääkige mõni vahva jutt

Onu Bella: Kui saaks, võtaks naiseks need surnud kassid!
Luka: Surnud kassid võid ju võtta, aga meid sa ei saa. (Rock’n’Art)

Deathcats @ Facebook
Deathcats @ MySpace
Deathcats @ Rada7 

13
Nov 11

Doooooooom! @ Rock & Roll Hell (05.11.2011)

Elus aga rampväsinud – nii jõudsin ma laupäeva hilisel pärastlõunal Tartusse. Kosumiseks jäid ainult mõned üksikud tunnid ja siis juba järgmine kontsert, mõneti väiksemas mõõtkavas kui möödunud õhtul toimunud doom‘i-üritus, ent kindlasti mitte vähemtähtsam. Põlva death/thrash punt Altheria, psühhedeelse doom‘i preestrid Tallinnast, peitununa nime Estoner taha, ja kauge külaline Prantsusmaalt, kahepealine doom‘i-lohe Herscher (kahel seljataha jäänud päeval esineti TallinnasKodu Baaris, kus ma viibisin ka sellele kontserdile eelnenud õhtul, kuigi paraku nende esinemist seal ei näinud).

Hoolimata moshivast kontingendist lavaesisel, ei suutnud Altheria mind emotsionaalselt ega füüsiliselt suurt kõigutada, ja vajas samal ajal ju õhtu esimene õlu delikaatselt degusteerimist – millegipärast tundus antud tegevus tol hetkel tähtsam olevat. Kohati napalmdeathlikud seismilised, kontrollimatult laialikanduvad tõuked meeldisid, aga ei – see rong on minu jaoks läinud.

Altheria @ Facebook

Estonerit nägin esimest korda laivis oktoobri alguses Viljandis, nüüd umbkaudu kuu aega hiljem avanes samasugune võimalus koduväljakul. Otseselt kiita või laita ei oska ega taha, kuid kogemus oli minu jaoks pigem positiivne, järeldus oli vähemalt selline. Seekordne kogemus tundus jällegi omajagu soojem ja intensiivsem, eks oma osa oli seal mängida niisamuti kitsal ja erksatest värvidest täidetud põrgukoopal, kus kontsert toimus. “Far-Out Space Warp“, ühtlasi nende kõige pikem lugu (11 minutit) tundub neil laivis kõige paremini töötavat, lisaks veel paar päris head looalget/lugu, mille nime (“Level 5 Wizard” oli äkki üks?) ma kahjuks hetkel öelda ei oska. Tartu ootab teid kindlasti tagasi.

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Doomiduod on viimase aja kasvav trend, peaaegu täiuslik valem iseäranis monoliitse ja raputava muusika tekkimiseks. Kahtlemata on palju ühist meie enda kodumaise duoga Talbot, veidikene ollakse jällegi teistmoodi, endamoodi. Herscher tundus mulle mõneti meloodilisemana ja jäigemana, pehmema atmosfääriga ja vähemorgaanilisemana kui Talbot – massi ja jõulisust oli samas piisavalt. Kui Talbot ei oleks olnud samal ajal tuuril, siis need bändid oleksid tegelikult kokku sobinud nagu vennad, kusjuures väga hästi. Päevselgetest mõjutustest jäid kõrvu kindlasti Acid King  ja OM, lisaks hardcore/noise alged. Tartu publikule Herscher meeldis ja tungival soovil esitati paar uut lugu, mis olid lausa nii uued, et tekitasid veidikene probleeme, aga pole hullu, kõlasid ikkagi hästi. Sümpaatne bänd.

YouTube Preview Image

Herscher @ Bandcamp

Rohkem videoklippe / Pildid

16
Oct 11

Talbot “Tour de Balkan 2011” – Tartu @ Genialistide Klubi (15.10.2011)

Pikaleveninud õhtust sai ühtäkki hommik, ja hommikust on hetkel juba õhtu saanud, mis ei ole siinjuures üldsegi tähtis fakt. Mõneti, lausa olulisemalt tähtsam on fakt, et Talbot, alustades oma järjekordset, võiks isegi öelda suuremastaabilist ettevõtmist, tuuri Euroopa idapoolses piirkonnas, viies nad kogunisti otsaga Türki, esines eelnenud õhtul Tartus. Kui ma nüüd ei eksi, siis polegi Talbot hullumeelse tuuritamise käigus enam pikka aega Tartusse jõudnud, viimati möödunud aasta kevadel. Laivis nägin Talbotit viimati Tallinnas, Korteris, möödunud aasta septembris “ülimahedat” Ufomammutit soojendamas. Jõudsid! Eesti kontsertide raames olid soojendamas kaks Moskva apokalüptilise rokkmuusika kollektiivi, Tartus lisaks kohalik Crystal Cloisters. Kiitmata ei saa jätta samuti helimehi, sest heli oli Genialistide Klubi kohta ütlemata hea.

Ja lavale ilmusid sõbraliku olemisega noormehed kampsunites. Kampsunite alistusid, noormehed aga jäid edasi sõbralikeks. Muusika ei olnud antud hetkel just kõige sõbralikum, armulik mu kõrvadele, veidikene ähvardav, kuid ei kärkinud liiast. Laialivalguv post-rokk, mekkis kuigipalju nagu Neurosis ja Russian Circles, aga ei midagi uut siin kena ja ühtlase tähistaeva all, ja pole päris ka minu maitse, et seda igapäevaselt doseerida. Omad põnevad ja valgustavad hetked olid siiski olemas. Trummar oli isemoodi vaatamisväärsus, mängis põnevalt kui emotsionaalselt – oli tõepoolest, mida vaadata. Vasakpoolne kitarrist, kes suutis muuseas kontserdi jooksul ära lõhkuda kaks keelt (vähemalt järjepidev), astus üles samuti teises Vene kollektiivis. See juhtus aga alles peale Talbotit.

YouTube Preview Image

Cosmonauts Day @ Facebook

Talbot on otsekui ääretult pika järelhaagisega veok, mis läheneb ohvrile tagurdades. Lömastades elegantselt maaslamava kaukaaslase liha ja tugeva skeleti, ehmatuses, märkamata küll tõelist veretööd, nihutades ennast natukene edasipidi, hingates rahustavalt sisse ja välja ning üritades taaskord liikuda tagurpidi, sest tagurdamata lihtsalt ei saa. Järele jääb peaaegu lihatu, asfaldisse kinnitambitud jälg süütult ja ilma igasuguse hirmuta lebanud inimesest – kuivõrd elus või surnud ta peale seda on, ja kas meil on seda vaipa enam õigus inimeseks nimetada, paremalt juhul äkki imitatsiooniks, inimmustriks. Kiitsin Jarmole, et oh kui head teil need uued lood on, aga vaat, tuli välja, et Talbot ei mänginudki otseselt ühtegi uut lugu. Palju uut ja põnevat paistab selle aastaga lisandunud olevat, vähemalt kõlas värskendavalt ja kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Muusika on kasvanud. Kahtlemata parim Talboti kontsert.

Venemaad ja Ukrainat põgusalt katnud tuur “Tour de Balalaika 2011” lõppes Talboti jaoks paar nädalat tagasi. Aega puhkamiseks suurt ei ole, ja teisipäeval saab alguse “Tour de Balkan 2011” põhiosa. Kõik ei ole veel kõik. Aasta lõpus on tulemas kolmaski tuur, nimelt “Tour de Ninja 2011“, mis viib mehed Austraaliasse ja Jaapanisse.

YouTube Preview Image

Talbot @ Facebook

Peab tunnistama, järele mõeldes, et EndName oli noist kahest Vene bändist siiski kõige etem. Matemaatiline leelismetall. Resoneeris ümbritseva suburbiaga hästi, füüsiliselt nauditav ja kummastavalt kõditav. Hingeliselt jättis pigem külmaks, paremal juhul neutraalseks, ehkki atmosfäär oli tugev ja intensiivselt kulgev. Sujuv.

YouTube Preview Image

EndName @ Facebook

Crystal Cloistersit nägin viimati laval maikuu alguses, vahele mahtus pikk ja palav suvi, ja siis alles nüüd, äreva sügise turjal. Vanad lood on saanud meelepäraselt korpulentse ja dünaamilise nivoo, lakkamatult liikuvad läbipaistvad kristalsed pühamud. Kõrva jäid niisamuti paar uut (vähemalt mina pole varemalt kuulnud) lugu, mis töötasid praeguses kahe kitarri kontseptsioonis vahest isegi kõige paremini. Üldiselt positiivne. Miinusena see, et oldi seegikord viimane bänd, kes lavale tuli – ja arvestades, et alustades oli kell umbkaudu 3, siis ei olnud see kõige ideaalsem olukord bändile endale kui vähestele kuulajatele, kes sinna veel jäänud olid.

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

28
Aug 11

Betoonist hauakivid, soolased ja kattunud sinakashalli samblaga, ja solidaarsus ehk Rock & Art 2011

Esiti olid plaanid suveks ilusad, päratumalt muusikarohked, aga nagu nende plaanidega on, siis nendega ei pruugi alati nii minna nagu peaks, soovitavalt võiks; kuidagi väga vaikselt on need viimased paar kuud kulgenud – aeg ärgata suveunest. Juhtunud on tegelikult kaunis palju, ainult kõige paremat, paremat kui enne, jäädes küll siit skoobist välja. Ühel äärmiselt kenal, üle pika aja jälle suvemõõtu soojal päeval, toimus vabaõhufestival Rock & Art 2011, otse hurmava ja taibuka, ajalooga ehitistega ümbritsetud Tartu kesklinnas. Ja seda täiesti tasuta, ilma sissepääsukümniseta. Oo naabrid. Maskuliine ja täpis-teaduslik progerokk, midagi arusaamatut, eeterlik gaaraažirokk ja verine, paksuks söönud sakste türanniast nuumatud talupoegade ülestõus. Kuna ma suutsin ennast nädala alguses kuidagimoodi külmetada, siis edasist kava ei viitsinud enam jälgida, lõhe tegeliku ja haiguspuhangust moonutatud maailma vahel muutus häirivalt ebamääraseks. Helid tegid füüsiliselt valu, mõned rohkem, teised vähem. Nevesis jäi paraku kuulamata, sellest on võib-olla kahju.

X-Panda esinemist ootasin kõige enam ja jäin kogetuga üsnagi rahule. Oskuslikult teostatud progressiivset rokki naudin igast küljest, peaaegu, kuigi X-Panda viljeletav 80-nda (ja hilisema) mekiga progressiivne muusika jääb veidikene kaugemaks ja tumedamaks maaks, aga oma lemmikuid on sealtki ajastust, meelepärasem on siiski pigem sellele eelnenud aastakümme. “Linnukesed siristavad” jääb minu hinnangul hetkel nende parimaks, täiuslikumaks ja fantaasiarikkamaks looks, ja miks ka mitte üheks Eesti progressiivse roki maiuspalaks; teised lood on vahest liialt rasked minu maitse jaoks, ehkki pahad polnud needki. 24. septembril esitlevad mehed Rock Cafes oma esimest ja hoolega hautud kauamängivat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

X-Panda @ Facebook

Vaatamata kodanik Igor Maasiku nilbetele, kaheldava väärtusega, ebasolidaarse huumoriga repliikidele, astusid lavale kolm noort elavat tütarlast, mitte kolm surnud kassi, nagu nimetatud kodanik oleks soovinud näha – teate keda süüdistada, kui aiast kaob äsjamaetud, respekteeritud, äsjasurnud kalli vurrulise laip; lavale astus kompromissitu ja kõik-ürgnaiselik Deathcats, sinu vanaema ja -isa noorpõlveaegse nostalgiaga vürtsitatud esteetiliselt lihtne garaažirokk, liiga ilmne. Silm puhkas, loomulikult, armutut mõõgavõitlus harrastanud Tapper polnud piisavalt veenev, silm ennemini tõmbles, otsekui tülikas kärbes tahaks sinu silma pesa teha. Päike oli samas armutu. Klimaatiliselt meeldis nende debüüt Rockiklubi keldris mõneti rohkem, siin jällegi oldi sujuvamad, ja mõnigi lugu paistis uue ning huvitava varjundi võtnud olevat.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Deathcats @ Facebook

10
May 11

Atmosphere @ Genialistide Klubi (07.05.2011)

Kevadega kaasnevad paradoksid, sündmused ja teod, osad on neist omavahel seotud, teised jälle mitte, ehmatavad alul, ent siis sa harjud nendega kui igapäevaste tüütute külalistega, paratamatusega, kes on su mõtetesse külla tulnud ja ei plaanigi sealt niipea lahkuda, üldiselt käratud ja viisakad, tuletades sellegipoolest meelde enda olemasolu. Ja kui nad lahkuvad – lahkuvad salamisi, järk-järgult, nihkudes ebalevalt kõrvale ja loovutades asjatult okupeeritud soodsa koha eelistatumatele külalistele, jäädes ise ikkagi vaatekaugusesse, õnneks maskeerituna või kuhugi puu taha pugedes -, siis sa enam õieti ei mäletagi, et kes nad olid ja miks nad sulle külla tulid. Hetkel ongi säärase mäletamise, teadvustamise ja mitteteadvustamise piiri lahknemise viimane ühine meeter, pärast seda hägustub piir, ja ununeb põhjus, kuigi ta on seal kuskil aju keerukas mõtetelaburündis olemas. Kevadest kevadesse, igal aastal veidikene teistmoodi, aga kõik paistab alluvat teatud seaduspärasusele. Suve lineaarsus, mis pole küll alati läbinähtav, on harilikult vähem koormavam, kevad on aga meeldivam, vaatamata hargnevale tagurpidisele perspektiivile. Genialistide Klubi oli harjumatult tühi, tüüne ja kohati sünge, langedes ühte tolle vahetapiga, ja ühtlasi defineerides tolle õhtu atmosfääri. Otseselt sünget muusikat ei tee neist ükski bänd, kuid süngusest ja hämarusest polnud pääsu kellegil. Mulle meeldis see uudne okulaarne perspektiiv, mille läbi sai kogetud kahte varasemalt tuttavat ja ühte seni nägemata bändi, ja jään sellele ka üsna kindlaks. Teistsugune.

Kuukene tagasi aset leidnud Southern Suni üleastumine tegi vahest natukene rohkem meelehead kui seda nüüd, aga tõenäoliselt võib sedagi missiooni õnnestunuks pidada. Missiooni ülesandepüstitus nägi ette Saturni atmosfääriga kuu Titani, maaliliste metaanimerede ning liivadüünide ja kiviklibuste poolkõrbetega kaetud, karmide oludega maasarnase taevakeha koloniseerimist. Asum rajati sügavale pealispinna alla, jääkihtide vahele, kust avastati suured ja avarad koopad, täidetud lõpmatu ning ise regenereeruva, maalt pärinevate olendite kopsudele vastuvõetava hapnikuvaruga, sooja annab kuu hõõguv tuum, vesi on kogenenud lopsakatesse oaasidesse – koloonia on rajatud. Suured rasked puurid, ragisevad ja pöörlevad vaevaliselt, sedavõrd tihe ja tugev on tolle näiliselt väeti taevakeha pinnas, kuid läbi sealt tungitakse. Vabanenuna tugeva graniidilaadse kivimi haardest, koguvad puurid hääletult pöördeid, kuniks saabub maksimaalne ettenähtud pöörete arv – sekkub mehhaaniline pööretepiiraja -, ja puurid mörisevad vabanemise ekstaasis. Planet Spot.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Planet Spot @ MySpace

Superliustiku nimi viitaks justkui millegile suurele ja aeglasele, aastas võib-olla mõne üksiku tühise meetri ida poole roomav kolossaalne jäälasu, ükshäälselt ja tuimalt mürisev, iseenda raskuse all ägav ja pidevalt tükkideks pudenev, ebakorrapärastest kihtidest koosnev tahke vee kogum, kahel jalal kõndivad inimahvi poolt ehitatud tehislikud imed moodustavad heal juhul vaid kübemekese tolle konstruktsiooni imelisusest. Superliustik pole kaugeltki kollektiiv, kelle repertuaari kuuluks ühtlaselt staatiline ja rõhuvalt üüratut spektrilaiust fertiliseeriv drone‘i kataklüsm, vastupidi, pigem küllane bukett kirevatest ja korrapärastest, piisava õhuvahega, suunatud muutumisahelga kihtidest. Liustik tekib ja kaob, määratud aja jooksul. Kiirendatud, ilmalikku ajaraami surutud sisemiselt tabamatu protsess saab ühtäkki täiesti uue ja tunnetatava tähenduse: idanev monotoonsus ja protsessi rutiin, kareda kliima võrdlemisi järjekindel tsüklilisus, saades viimaks küpseks, tuhande ühe kilomeetri laiuseks superliustikuks, kostitab too sõjakate arktiliste tuulte ja ihust läbi lõikavate jäävihmadega, kuigi peagi pöörab sulale; päike paneb jää laulma, rühkima ja vedelama vormi saavutanud osakesed vulisema, mis paiskudes kiirevoolulise funk‘i-rajuse joana liustiku sisemisse koobastikku, kajab kutsuvalt ja tekitab ettevaatlikult, ent siiski kindlameelseid heliillusioone. Liustikke tekib määratud aja jooksul mitmeid. Harmoonia.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Superliustik @ MySpace

Tartu oopiumisööjate pihtimused muutuvad üha võikamateks, sukeldudes petlikult ilusasse maailma, halb peab saama karistada ja hea tunnustada, aga keegi ei küsi mis on halb ja mis on hea. Noored ja ilusad, musternäidisena kujutatud pereemad, võimukad ja edukad, alati töösse mattunud ja tihti välislähetustele ennistatud ärimehed, või maast ja madalast õpilasi patriootlikkusele ning relvalembusele õhutav puhvis habemega õpetaja. Tegelikkuses aga keedab esimene hubases koduköögis metaamfetamiini ja teine on teeneline CIA külmavereline palgamõrvar, viimane treenib päevselgelt uut terroristide armeed. Miski pole tõeline.

YouTube Preview Image

YouTube Preview Image

Crystal Cloisters @ MySpace

Rohkem videoklippe