Sissekanded sildistatud: thrash

13
Nov 11

Doooooooom! @ Rock & Roll Hell (05.11.2011)

Elus aga rampväsinud – nii jõudsin ma laupäeva hilisel pärastlõunal Tartusse. Kosumiseks jäid ainult mõned üksikud tunnid ja siis juba järgmine kontsert, mõneti väiksemas mõõtkavas kui möödunud õhtul toimunud doom‘i-üritus, ent kindlasti mitte vähemtähtsam. Põlva death/thrash punt Altheria, psühhedeelse doom‘i preestrid Tallinnast, peitununa nime Estoner taha, ja kauge külaline Prantsusmaalt, kahepealine doom‘i-lohe Herscher (kahel seljataha jäänud päeval esineti TallinnasKodu Baaris, kus ma viibisin ka sellele kontserdile eelnenud õhtul, kuigi paraku nende esinemist seal ei näinud).

Hoolimata moshivast kontingendist lavaesisel, ei suutnud Altheria mind emotsionaalselt ega füüsiliselt suurt kõigutada, ja vajas samal ajal ju õhtu esimene õlu delikaatselt degusteerimist – millegipärast tundus antud tegevus tol hetkel tähtsam olevat. Kohati napalmdeathlikud seismilised, kontrollimatult laialikanduvad tõuked meeldisid, aga ei – see rong on minu jaoks läinud.

Altheria @ Facebook

Estonerit nägin esimest korda laivis oktoobri alguses Viljandis, nüüd umbkaudu kuu aega hiljem avanes samasugune võimalus koduväljakul. Otseselt kiita või laita ei oska ega taha, kuid kogemus oli minu jaoks pigem positiivne, järeldus oli vähemalt selline. Seekordne kogemus tundus jällegi omajagu soojem ja intensiivsem, eks oma osa oli seal mängida niisamuti kitsal ja erksatest värvidest täidetud põrgukoopal, kus kontsert toimus. “Far-Out Space Warp“, ühtlasi nende kõige pikem lugu (11 minutit) tundub neil laivis kõige paremini töötavat, lisaks veel paar päris head looalget/lugu, mille nime (“Level 5 Wizard” oli äkki üks?) ma kahjuks hetkel öelda ei oska. Tartu ootab teid kindlasti tagasi.

YouTube Preview Image

Estoner @ Facebook

Doomiduod on viimase aja kasvav trend, peaaegu täiuslik valem iseäranis monoliitse ja raputava muusika tekkimiseks. Kahtlemata on palju ühist meie enda kodumaise duoga Talbot, veidikene ollakse jällegi teistmoodi, endamoodi. Herscher tundus mulle mõneti meloodilisemana ja jäigemana, pehmema atmosfääriga ja vähemorgaanilisemana kui Talbot – massi ja jõulisust oli samas piisavalt. Kui Talbot ei oleks olnud samal ajal tuuril, siis need bändid oleksid tegelikult kokku sobinud nagu vennad, kusjuures väga hästi. Päevselgetest mõjutustest jäid kõrvu kindlasti Acid King  ja OM, lisaks hardcore/noise alged. Tartu publikule Herscher meeldis ja tungival soovil esitati paar uut lugu, mis olid lausa nii uued, et tekitasid veidikene probleeme, aga pole hullu, kõlasid ikkagi hästi. Sümpaatne bänd.

YouTube Preview Image

Herscher @ Bandcamp

Rohkem videoklippe / Pildid

10
Nov 10

Trash Can Dance: Sügis, Talv ja Lumi

Liikuvate piltide etnoloogilise pärimuse tunnustamata ekspert ja lembija GertTrashMoser, tuntud kui Trash Can Dance nimelise kinematograafia ja süvakultuuri juturaamatu autor, asus mõnda aega tagasi hoolega tööle, avastama kõikvõimalikke perverssete žanrimääratluste ja maailmavaadetega kodumaiseid muusikakollektiive, mille tulemusena on nüüd, paar kuud hiljem, valminud kaks eritemaatilist, kaootilistest aastaaegadest inspireeritud kontseptkogumikku – “Sügis” ja “Talv“. Ja see ei ole veel kõik – ostes korraga mõlemad, saate pealekauba Trashi kodusel konveierliinil toodetud, soolvees ja searasvas parkunud, ekstra kõleda ja koolnu välimusega, täiesti kontseptitu müra, mis kannab nime “Lumi“. Kamraadid silopunkrist rääkisid, et kuuldavasti olnud eriprojektina kavas ka kaks eksklusiivset  cover-lugu: südametemurdjast noorlaulja Koidu mehine interpretatsioon Norra fjordivürstide Immortali loost “Grim and Frostbitten Kingdoms” ja natukene vanemate naiste silmateradest Zahiri melodramaatiline töötlus Céline Dioni poolt kuulsaks lauldud itkust “My Heart Will Go On“. Aga probleemiks osutunud, et üks tahtnud plaadile oma nime ja vahelehena kaasa susata aktifotot, ja teine nõudnud ulmemastaapidesse küündivat honorari – jäi paraku ära sedakorda, sest sellised sobingud polnud mõeldavad ja ei läinud kokku üldise vaimsusega.

Sügis“-t illustreerivad Dan McCarthy ja “Talv“-e Urho Kähköneni esteetilised ja värvikirevad graafilised tööd. Arvestatav lisaväärtus, mis teeb need kogumikplaadid mõneti eriliseks, on senimaani ilmumata või veidikene teistsuguses kuues muusikapalad.

“Sügis”

01. Orelipoiss ja Contra – Oma lima
02. Punkentsefaliit – Muldonni vanamees
03. SS Robot – 12 tähte
04. Monstercöuq – Laks laks laks
05. Hirnlos – I Dont Trust You
06. Necro Strike – Sperma
07. Cantilena – Silent Respect
08. Sorts – Harsh
09. Highmachine – Hookers From The Swamp
10. Melmac – The Storm (Demo)
11. Talbot – Pick-Up Lane
12. Soar – Ecclesiastes 1.2-5
13. Zriamuli – Trash It (Alternative Mix)
14. Tolmunud Mesipuu – 7 000 000 meest vaatab su naist
15. Zahir – Bring Me The Head Of Gwyneth Paltrow (In Mint Condition)
16. Leslie Da Bass – Trans
17. Loits – Tuleristsed (Bombfolder 2004 Remix by Forgotten Sunrise)
18. Sinine – The End
19. Pedigree – Necroscopic
20. Aamen – KukkusUjusHukkusUppus
21. Edasi – Black Christmas
22. Forgotten Sunrise – In Heaven (Lady In The Radiator Song)

Laulikutest Orelipoisi ja Contra ropp ning rahvapärane suuvärk sunnib vanematel oma laste kõrvad katma. Pungist tumeda müra ja elektroonikani, vahele törts black’n’roll‘i ja thrash‘i, mulgi murrakus pornot ja ood alligaatorite lodevatele maiustele, maruhipide ja kurbade doom‘i meeste tahuvat kalkust, neegripoiste ja palmide varjus peesitava Gwyneth Paltrowi primadonnalikkust kui naiselikku õrnust. Niivõrd suur kogus head muusikat ja erinevaid artiste, et oskagi paremaid palasid välja tuua, ja kas see ongi üldse sobilik. Hulga üllatusmomente pakkusid SortsuHarsh“, CantilenaSilent Respect“, SoariEcclesiastes 1.2-5” ja Leslie Da BassiTrans“. Taaskohtumine müraklibuse ja elektrilise voorusevööga TalbotiPick-Up Lane“-iga on meeliülendav.

Ideaalne tantsumuusikaplaat vanema generatsiooni sünnipäevapeole, kus ihatakse ja osatakse hinnata ülearuse pugimise ning valsi tantsimise kõrval meisterlikke koreograafianumbreid džaivi ja fokstrotti, kui rahvusliku pinnaga kuldimuna huumori näol. Omajagu leebemaid lugusid jagub ka valsipiidlejate jaoks, kes kuidagi teistmoodi ei saa.

“Talv”

01. In Spe – Rändrotid
02. Herald – Tuline teras
03. Taak – Linnadesööja
04. Shelton San – Arhitekt
05. Smõuk – Must Päike
06. Tolmunud Mesipuu – Mõlemad näevad
07. Crystal Cloisters – Oopium
08. Pinokkel – Apokalüpsis
09. Itk – Musta keebi kuninganna
10. Tharaphita – Laukahaud
11. Raud-Ants – Ärge lööge vaeslast
12. Hukkunud Hinged – Tulesorg
13. Sõjaruun – Talv
14. Imandra Lake – Ärkamise aeg
15. Opium Flirt – Õunakuu

Progerokki, mürarokki, postirokki, hevi, stõunerit, tuumi, bläkki, folki ja indie kriminaalsust – halleluuja, ja mina veel arvasin, et talv on trööstitu ja mustvalge. Eksisin.

Skeptilise suhtumise osaliseks saanud Imandra Lake ja Opium Flirt, suutsid kummatigi südamepakku pugeda ja rebestada tolle karmi konteksti tabud, kuhu nad sulanduda ei tahtnud. Või kas saabki siin üldse mingisugusest ühisest taustast rääkida. Ei sünge, ei rõõmus, ja samas on mõlemat – emotsioonid on ja ei ole. “Talv” on meelelt heitlik ja rahutu, kahtlemata nauditavaima sisu ja tunnetusega.

Magusamateks suutäiteks on suursuguse helilooja Sven-Erik Tüüri unustustehõlma vajunud bändi In Spe lugu “Rändrotid“, doom‘i-monstrumi TaagaLinnadesööja“, Shelton SaniArhitekt” ja Crystal CloistersiOopium“. Tartu kivirokkarite “Must Päike” on varemalt ühel teatud kogumikul ilmunud, aga albumile pole jõudnud, teiste avaldamata asjade kohta ei oska midagi konkreetsemalt väita. Häbi oleks märkimata jätta Hukkunud Hingede ja Tolmunud Mesipuu lookesed, kellede äsja ilmunud ja suurepärastelt albumitelt need pärinevad.

“Lumi”

01. Uwe Boll – Apadravya
02. Mass Of Comatose – Chemical Lobotomy
03. Altheria – Brainsex
04. Langenu – Silmitu ilmutis
05. Urt – Karjed pimedast metsast
06. Bestia – Ronkade parved
07. Realm of Carnivora – Carcass of Time
08. Põhjast – Nichts Zu Sagen
09. Pime – Rännak
10. Thou Shell of Death – The Forest of Shadows Part I (Raw Mix)
11. Form – Aerial
12. Wrath Is Evergreen – Crystal In The Night
13. Tarm – Üksinduse nutetud pisarad

Kui “Sügis“-e ja “Talv“-e palad ja nende järjestus sõltus Trashi despootlikusest, siis “Lumi” sai sootumaks teistsuguse kohtlemise osaliseks. Appi tuli mees kagust, Martin ThonolanLaine kelle seotust enamike nonde bändidega ei tasu salata, kuid see kes teeb, see ka jõuab palju. Sutsuke surma ja siis ainult pilkjast ning musta pimedust. Vanad head tuttavad bändid, tore võimalus taaskord kokku saada, ehkki bläkki teema on viimasel ajal minust tasapisi kaugenemas. Bläkki leiab sutsukene esimeselt kahelt plaadiltki ning kui need vaid saaks siia üle tuua, ja surmamaitse mujale liigutada, siis oleks tegemist ühe kuradima kõva Eesti modernse blackmetal‘i entsüklopeediaga, kust on esindatud suurem osa selle ladvikust.  Põhjast, Pime ja Thou Shell of Death – nimepidi tuttavad, sisult tundmatud, aga valmistasid vast kõige suurema üllatuse.